Aastalõpp

võiks olla hetk, et vaadata korraks tagasi ja siis suunata pilk ülehomsesse, uue numbriga päeva. Tegelikult algab ju iga päev uus aasta, seega võib igal suvalisel hetkel mõtiskleda ja paremast homsest unistada...
Ma ei taha enam unistada... tahan elada ja olla.... Kohe hullu mässumeelsust olen täis - sellist rahulikku mässu...
Mõned inglimiksid: Miks olen lasknud asjadel nii kaugele minna, miks olen loobunud iseendast ja enda jaoks tähtsatest asjadest, miks olen valinud pealiskaudse ja hoolimatu sisukuse asemel, miks olen nutnud kellegi kurjuse ja rumaluse pärast, miks olen lasknud oma lastel näha seda, mida nad elus kogema ei peaks, miks olen olnud hirmust halvatud ja pannud silmad ristteele jõudes kinni?

Mis edasi saab, seda ma küll ei tea, aga las läheb kõik kõige paremini...

Teilegi! Õigeid otsuseid ja julgust...

Aeg kaob...

Ja vahepeal on juhtunud mitmeid asju, mõnda neist ei taha mäletada, las nad siis jäävad....

Küll aga tahan endaga hoida ja teiega jagada ühte araabia vanasõna:

Enne, kui sõna lendu lasta, peaks ta läbima kolm väravat: esimese kohale on kirjutatud "Kas see on tõde?", teisele "Kas seda on vaja?" ja kolmandale "Kas see on lahke?". Kui öeldasoovitu kõigist väravaist läbi saab, siis maksab ta rääkimist!

Kaunist pühadeaga ja kohtumiseni!

Ikka teie Moor!

Ilmast

Sel talvel siis torm nähtud ja lumes sumbatud.

Eelmisel pühapäeval käisime Tartus perekondlikul lõunasöögil. Sinnaminek oli juba jube, tagasitulek puhas põrgu....

See eelnev oli siiski põrgu eeskoda:)) Metsavaheteele keerata ei olnud võimalik, peale kaevamist, sai siiski Ketsikene hakkama eluohtlike manöövritega ja rühkis edasi... Siis ta jaks rauges ja 30 m sügavas metsas heitis ta karu kombel talveunne.

Haarasime Tölliga siis kumbki ühe lapse ja asutasime kottpimedas metsas samme seadma...

Ohhoo, puu maha langenud.... ronime aga üle...

50 m eemal - ohoo, veel üks puu, ei sellest enam üle saa, peab ringi ümber ladva kõndima...

Kodu, kallis kodu!

Oi-oi, aga elektrit ei ole...

Hmm, kuna meile tuli torm üllatusena, siis ei ole varutud ei vett, leiba ega tuletikke...

Aga kamin kütte ja sooja saab, mõned küünlajupid ka leidsime, pisut nirises torustikust vett ja märgade rätikutega sai suurem mustus ka maha kraabitud, lumepesu jätame seekord vahele.

Hommikul jalutuskäik tööle, jooksin paaris kohas, sest puud langesid seljataga raks ja raks... Kohale jõudsin! Töll kraapis, saagis ja kaevas terve päeva - tuli korjas Moorikese õhtul üles...

Elektrit ikka ei olnud...

Mõtlesin inimese abituse peale. Kuidas siis kunagi saadi ja enam ei saa... Puupliidil on süüa ju väga hea teha - aga keeta küünlavalgel on mulle väga ebameeldiv. Tuleb see siis sellest, et nägemine mul meeltest see domineerivam ei ole või millestki muust, aga valgust on vaja!

Jah, aga esmaspäeva õhtul, kui juba pesas nurrusin, naases meile elektrivalgus - ma tegelikult ei oodanud seda, arvasin, et nädalake läheb ikka pimeduses ära...

Ja nüüd siis voolavad veed, vihmasabin uhub viimseid lumeriismeid ja jõgi lõikab otse üle Kasteheina õue, täna hommikul oli jäänud vast 20 m majani, muidu on 70:) Laulan väikese nõia moodi, et kui vaevab seljavalu, võin aknast püüda kalu:-))

Ja igatsen lund taga:-)))) Sest see oli niiiiiiiiiiiii ilus!

Nüüd viin mehele tordi ja alustame tema sünnipäevakingituse realiseerimisega - salsakursus kahele:-)) Eks näis!

Päikest silmisse ja rahu südameisse

Laulasmaa

On imekaunis koht... Meil oli kena, hea ja tore, saime vähe sõpru näha, aga seeeest olla väga palju oma perega suhteliselt väikesel pinnal. Tagasiteel üllatas lumetorm meie suvekummilist Ketsi, aga pereisa kindel käsi ja läpakast tulev Kalle Blomkvist ei lasknudki sellel 4,5 tunnil nii pikana paista... Läheks teinekord veel.

Eriti tänulik olen kohtumise eest Tiina ja Katariinaga. Võttis ehteestlaslikult kaua aega, aga juba oleme ka mailid vahetanud...

Kaupa, Kirili ja vanemate sünnipäevad, Elva kooli juubel, värisev kõne ja lumi, mis väärib eraldi sissekannet.

Niisiis

see, et elu käib ringiratast on ammuilma tõestatud...
Minu tööalased koondamised jõudsid lõpuks lõpusirgele... Saaks ükskord kõik kenasti mööda...

Samal ajal sai kallis Töll koondamisteate ja on tänu väga väikesele etteteatamisele juba vaba mees...

Muidugi olin algul ehmunud, aga nüüd näen asja uute võimaluste ja perspektiivide taustal päris leebetes toonides. Eks omajagu tuleb tegemist ühe autoga liiklemisel ja logistiliste skeemide väljatöötamisel, no aga ega meil siis ju loovusest puudu ei tule, ega? ja ükski käik ka käimata ei jää...

Ja kui hea nõunik ma talle olin: kui palju, mille eest, mida maksma peab jne, lihtsalt super:)

Abielulistele suhetele on see mõjunud kui kevadine vihm, hästi ühesõnaga (mõni äkki ei salli vihma...) Vaatame, kas helgus kestab ka näiteks aasta pärast, kui kaasa ikka ilma kindla töökohata ringi luusib, habetunud, dressitagumik põlvini ja poest meeles vaid õllepudel kaasa kahmata... Aga eks nende asjade pärast muretseme siis, kui need käes, eks:)

Igatahes, kui keegi otsib töötajat, kellel magistrikraad majanduses, oskab lisaks eesti, inglise ja mõningale vene keelele ka rootsi keelt, näeb puhas välja, omab pikaajalist töökogemust kindlustuse vallas, suhtleb kenasti ja omab raudset närvi, siis... no siis võiksite ikka paar kuud kuidagi ilma temata hakkama saada ja alles siis tööpakkumisega tulla. meil Kasteheinal ka nimelt mõned asjad suisa ootavad mehekätt...

Homme Tallinnasse Sotsiaaltöö aastakonverentsile... Järgmise nädala oleme Laulasmaal ja poputame klutte soolakambrite ja mullivannidega, mereõhk, logopeediline abi ja muu on veel boonuseks... Ja seda kõike riigi kulul, ehhh... No enam-vähem kõike:)

Elva lionsid kutsuvad mind kampa... Mõtlen ja vaatan, aga üldiselt, miks ka mitte...

Ja nüüd kõik... kaunist järgmise korrani...

Esmaspäev

Ja ikka veel haiglas!
Eile veel oksendas, tilka enam ei ole, aga kõht ikka lahti. Kui laupäeval oli lootus, et EHK saame koju, siis see lootus meilt võeti ja nüüd arvab Kaarel, et me jääme igavesti siia!

Vast ikka ei jää, sest olud on suht hullud: vannitoas ei põle tuli, ruumi ei õhutata, oma 12 m2 palatist välja astuda ei või, suhelda saab niiiii vähe jne.

OK! See kõik on tühine! Hindan seda, et saan lapsega niiiii palju koos olla, et on hetked enesessevaatamiseks... Ja eelkõige tunnen rõõmu, et Kaarel nosib just praegu viineripirukat ja joob mahla ja seda ilma suurema motiveerimisprotsessita
Äkki saame täna koju!!
Kinnine ruum ei mõju mulle just hästi...
Ja ma tahan tööle minna!! Eks ole hea ema: laps vajab hoolt ja tema tahab tööle!!!
No mis teha!! See ma olen...

Teod ja tagajärjed

Egiptus 12-19.10 2008
Alustame siis nagu ikka algusest. Ettevaatuse mõttes ja abikaasa tahtel jõudsime lennujaama 2,5 h enne lennuki väljumist. Kõik oli kena, võtsin vautšerid ja sain teada, et lend hilineb tunni võrra: 1.30 asemel kl 2.30, öösel ikka! No tuli see tohutu aeg siis üle elada, muideks, Kaarel (4a) läbis tollis põhjaliku läbikatsumise! Mängisime siis lambapadjaga palli ja mürgeldasime niisama. Mina lükkasin läpaka seina ja hakkasin Mammamia filmi vaatama (aitäh, Kaido!). See ajas kaasal muidugi närvi mustaks ja ta sajatas mind ja oma kallist ema kõikvõimalike nimedega, millest kerglane ja boheemlane olid ehk ka pisut asjakohased... Siis selgus, et vautšerid sobivad vaid 2le inimesele meie pundist, ülejäänud kolm vaadaku ise, kuidas saavad. No see mure lahenes kaasa sajatustest hoolimata.
Me Liiviga jõime siis tassikese kohvi ka. Mina palusin lattet ja Liivi espressot. Sain suure taldriku ja tassi, kui korraga Liivi kääksatab, et miks sul nii suur taldrik on, vaata kui väikse mina saan! Ja siis nägi ta oma sõrmkübarasuurust tassi, mis ka ainult poolenisti täis ja meie naerul ei tulnud ega tulnud lõppu. Tegelikult on päris ime, et narkokontrolli kohale ei toodud.

Lend sujus hästi. Kaarel küll arvas, et öösel on õigem laulda, kui magada, aga lõpuks ta vagusi jäi... kl 5.00 üllatas meeskond meid hommikusöögiga, hmmm, see ei kõlvanud kassi saba allagi, aga pepsikoolajook käis küll!
Transfeer hotelli ja kohe tõelisele hommikusöögile. Traditsiooniline Egiptimaa hotelli pruukost. Omlett ja pannkoogid, mida kohapeal tehakse ja muu sodi. Hotell ka enam-vähem 3 tärni siinse maa tavade järgi.

Merevesi oli nii soe, et ma ei pane nii kuuma vannivett ka mitte! Ilmad kuumad ja basseinid olemas, kui randa ei viitsi kolistada. Kõik ok!
Lapsed saavad kaamelisõidu, mis on kohutavalt kallis (looma nimi on Casanova) ja delfinaariumi. Meie kaasaga päeva merel, et küllastumiseni snorgeldada. Esimest korda toidan pea üle paadiserva kalu ja usun siiamaani, et tegemist ei olnud merehaiguse vaid diislimürgitusega. Ei, ma ei joonud seda!! Lihtsalt nii palju paate tossab korraga kaunimate snorgelduspaikade ümbruses, et kangemadki on pilves...

Ämmaga asume paar tundi peale mu merelt oksereisilt naasmist teele Moosese mäele. Just seal olla Jumal Moosesele kümme käsku kätte andnud ja meid ootas ülev matk öösel kl 2 kuuvalgel mööda kitsast kivist rada 3000 m kõrgusele merepinnast.... Koos ülejäänud 600 inimese ja beduiinist giidiga, kes meie soove püüdis nägudest lugedaJ Igal sammul pakuti kaameleid, et nendega ülespoole ratstada ja mida ülespoole saime, seda krõbedamaks muutus kaamlikese hindJ Mäkke jõudsime kl 5 paiku, siis hakkas juba valgeks ka minema, ei olnudki eriti külm ja päikesetõusu värvidemäng kaljudel oli kena, aga see on ka kõik. Lisaboonusena pidada päikesetõusu vaatlemine Moosese mäel kõik tehtud ja tehtavad patud andeks andma... Hmm, loodan tõesti, et ka tulevastele tegudele mõju on...

Kohtusime mäel eesti paariga, naine kandis nime Andra, mehe oma ei tea, aga mõlemad tundusid väga vahvad olevat. Igatahes saime siis viimasel päeval teada, et me suisa samas hotellis peatusimeJ Nii eestlaslik, eks...

Turul ämma kasuks kauplemine lõppes sellega, et vastutasuks noormehe südame murdmise eest sain kiirmassaazi, mille käigus püüti murda mul nii mõnedki luud, lusti kuipalju ja naeru nabani. Üldse on millegi ostmine seal niivõrd väsitav protsess, et lihtsalt hullumaja...
Mustad mehed lapsi ahistamas, eriti Kaarlit. Tabasin Rasmuse isegi teatavat kadedusepuhangut tundmas, et miks kõik Kaarlit kõditavad ja näpivad... No jah, Liivi seletas siis delikaatselt, et neil onudel on äkki kodus just Kaalu vanune laps, aga noh...

Räpasust jagub, õnneks sooja ka ja no Punane meri!!! Jumaldan seda pilti, koralle ja kalu... Isegi kui ühe rifi juurest teise juurde kulgedes peab sisemist puhastumist läbi viima... Ja seda, et saab lesida, olla üdini soooooojas, lugeda Hõbevalget, mis ütleb, et vanim meie aladelt pärit sõna võiks olla „jäätunud“....
Me vist olemegi natuke jäätunud ja need, kes ei ole, jäätatakse kaaslaste jäiste sõnade-pilkude-tegudega ikka üsna ruttu ära...


Loodan, et siinne soojus sulatab nii mõnegi jääkillukese ja mitte ainult luudes-lihastes!

Kojulennupäeval tabas Rassut kuri kõhutõbi. Algul oli mul isegi raske seda tõsiselt võtta, sest basseinis sai sellega käia küll, aga süüa ja mängida haigus ei lubanud... Igatahes haige ta oli ja hädiselt saime koju, kus järgmisel õhtul lõi mul kõhu lahti ja siis ämmal ja siis Töllil ja kui juba kõik nagu korras... NO siis alustas Kaarel ja nagu ikka, tema võtab asjad põhjalikult ette. Oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja hetkel, kui oma kirjatükki läpakasse toksin, istun Tartu lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonnas ja valvan, kuidas lapsesse vedelikku tagasi tilgutatakse... Me polegi varem lastega haiglas olnud, kui adenoidne poolpäev välja arvata... Nüüd siis oleme palatis kinni, uksele naelutati kole roheline silt, mis teatab, et tuleb kanda kitlit ja teostada käte antiseptikat.... Vot siis niimoodi.... Aga reis iseenesest oli supersoe ja mõnus, eksole! Küll poja terveks saab ja mina oma uned tagantjärgi magan;) Järgmise tiiru võiks siiski kuskil Euroopas teha;)...

Sain wifiga ka ühendust... mis viga haiglas lesida!!! Nüüd on siis õhtu
käes, oleme 9h tilkunud, kohtunud kohaliku ülemnõiaga (kes kohe peab igas asutuses olemas olema!) ja seisund stabiilne: palavik 38, kõht valulik ja jaksu ei ole, ei oksenda! Kakaproovi pole õnnestunud kvaliteetselt sooritada, ehk jõuab veel, seni antibiotsi peale ei panda...
Jube on seda aktiivikut sellises seisus vaadata!!
Niisiis.... elame veel ja alla ei anna!

Mehed ja naised!

Kasteheina pererahval täitus 10 aastat esimesest kohtumisest ja samas ka 7 abieluaastat. Teadjamad mäletavad ka laulatuseaega, aga see tuli pisut hiljem...

Igatahes otsustasime minna Tartusse ja seal natuke tuulduda, ehk jalgagi keerutada...
Plaane polnud ja sebisime niisama erinevate kohvikute-pubide-baaride uksest sisse-välja. Siis ütles Töll nii: Lähme ja võtame Rasputinis eelroa, Gruusia saatkonnas põhiroa ja Italiaanos magustoidu...

Ma olin geniaalsusest rabatud ja kohe elevusega nõus. Kiitsin meest, et nii hea mõte ja läheme siis aga...

Istume Rasputinis maha, vaatame menüüsid, ma valin kerge eelroa, olen valmis tellima, kui... kaasa vuristab ettekandjale oma valiku ette: eel-, põhi- ja magusroog ja joogid jm.... Vaatasin täielikus segaduses talle otsa, et no mis see nüüd siis veel tähendab?! Nimetasin siis ka oma eelroa juurde magustoidu ja tädi sai ära minna (sest korralikud inimesed ju ei lahka omi asju võõraste kuuldes, onju!!!)

Ja siis see vana Töll ütles: Sa ometi ei arvanud, et me tõsimeeli mitmes kohas käime??? keegi ei tee kunagi niimoodi ja Sa oleksid pidanud aru saama, et ma seda tõsiselt ei mõelnud!!!!

Mina süüdi ka veel, et ma ei saa aru, mis mees MÕTLEB!!

Peaaegu oleks madinaks läinud, aga siis ma otsustasin hoopiski naerda selle üle, võtsin kingad jalast ja hakkasin salvrätikuuliga klaasi suunas pilduma... Kui 10 a tagasi väljas käisime, siis lõpetasime söömise alati nii, et klaas oli laua keskel ja me püüdsime kuuli sinna sisse saada, kes sai, oli võitja ja väärt suurt kallistust... Nüüd aga vaatas Töll mind eriti kurja pilguga ja ei visanud palli klaasi....

Mida olen ma teinud selle toreda mehega, kellega koos oli nii vahva ja lõbus?

Kala!

Mõni inimene ei söö tomateid. Mõni teine ei söö liha... Ma ise ei ole ka elus paljusid asju söönud, esimese teadliku kalasuutäie panin ampsu umbes 23selt, mis ei olegi nii ammu...

Eile õhtul tuli kallis kaasa koju aga kalaga. Selle olid pea ja saba ja noh, ega vist ei liigutanud enam... Palus endale õhtusööki teha (mitte kala, kaasa ikka).

Teatasin, et kuna Helbet ei ole, siis võtku see kala ja kadugu kus kuuskümmend! Mina seda ei puutu. No nad siis võtsid poistega kala ja läksid raiusid tollel pea otsas, võtsid sisikonna välja ja uuuuurisid seda põhjalikult, ülejäänu toodi tuppa tagasi!!

Pisar silmas helistasin Vantsile ja ta ütles, et soomused tuleb ka ära võtta, aga sel õnneks neid väga palju ei olnudki... ja siis lõikasin kala kääridega tükkideks ja praadisin ära, soola ja pipart sai ka pandud... Töll sõi ära ja ütles, et ok... Küsis, et miks nii väike... Seleta siis, et suurus pole oluline!

Aga see oli minu jaoks jäle töö: kui ikka üks inimene ei ole saanud lapsena kalu tükeldada ja nende sisikonda uurida, siis ta äkki ei taha sellega ka kõrgemas eas tegelema hakata, mis? Töll küsis, kas peab endale sellepärast uue naise võtma, et mina kalu ei taha katsuda!?
Peab jah! Kuidas ta kõik selle 10 aastat on ilma kalata hakkama saanud ja nüüd enam ei saa??!!

Vahel on vaja...

teha asju enese pärast, enda jaoks ja iseendaga.
Minust sai eelmisel nädalal Paula - see poisipeaga tüdruk:) Enne Paulaks saamist hüüti mind aga nimedega: Issandjumalküll ja Oimaivõimissanüüdtegid!

Noorem poeg vaatas mind asjalikult ja sõnas: emme, mis Sul läksid juuksed silma ette või?

Vanem tunnistas, tunnistas veel, ajas silmad hästi suureks ja kappas sõbra juurde teatama: Kujuta ette, mõnel on selline soeng, et ma ei tunne oma enda ema ka ära!

No ja Töll... Tema piilus aknast ja keksis toas ümber minu kui laps jõulupuu ümber, katsus ja sikutas, siis teatas, et tema arvates vanale inimesele pikad juuksed ei sobigi!! Palus veel öösiti mitte ehmuda, kui hirmukarjatusi kuulen: siis on ta voodist võõra naise leidnud...
No nagu ma usuks, et need hirmukarjatused saaksid olema, ikka rõõmukilked, tõenäolisemalt lihtsalt vaikne mõmin:-))

Mulle meeldib ja aeg oli küps: ma saan nüüd hommikuti pead pesta, saan panna pähe väikseid vahvaid vidinaid, saan magada ilma krunnita kuklas või patsita selja all... asjad, mis seni on puudu olnud:) ja värvimine peaks nüüd ju ka hoopis lihtsamaks minema, ehh?

Ma ei saa enam enesekindluse tõstmiseks juukseid kaitsva kilbina seljale lasta... jah, see on ka ainus hea asi, millest ilma jäin, aga kas mul seda enam vajagi on?

Aga inimfantaasia on ikka lahe loom küll: kuhu vahele Sa jäid?; tegid Vanemuisele annetuse või?; Saidki lastekodust täid pähe, Sa vaene laps!; oled Sa armunud või?; Miks siis niimoodi?; Ega Sa haige ei ole? no ja nii edasi:)))

Nii, aga lisaks juustele peaks rääkima ka kepikõnnimatkast, millega sel aastal kenasti hakkama saime. 32 inimest, muist keppidega, muist ilma, kogunes laupäevahommikul jaama juurde ja kõndisime üheskoos Väikese Väe raja läbi, pidasime Tervisespordikeskuse juures näksipausi ja seadsime end kes edasi-, kes tagasimatkale. Väga vahva oli. Tädikesed lubasid edaspidi ise tihedalt rada külastada, nii et Anni lootused kujuvargaid jahtivatest kepikõnduritest saavad ehk täide minema.

Ja pühapäeval lasin pere välja värsket õhku hingama ja koristasin, jõudsin ka lugeda, muusikat kuulata ja jalutuskäigu teha.... Väga mõnna....

Veelkord kujust

http://www.elva.ee/public/files/Rehepapi%20kuulutus.pdf

Muidu

käisin eakatega Värskas, NBO konverentsil Laulasmaal, Helpsi sünnal, plaanime reisu ja teen tööööd...

Vargus päise päeva ajal...

ja vehiti sisse üks mu lemmikuid meie vastselt puukujuderajalt. Pink, millel istub taat, pingi teist otsa toetamas kass...

Olen ikka naiivne sell... Sõidan koju ja kaen, et näe, see kuju on veel kõpitsemiseks maha võetud, või ehk panid uude kohta, seal üks teine ka lähedal...

Kui tunnike hiljem Karli ukse taga nägin, jooksis juhe kokku ja lahvatas sellise vihase leegiga särtsuma. Kes krt tuleb metsa vargile!!!! Varastama kunsti ja meelehead, avalikku hüve! Justkui isikliku vara kallal oleks käidud... Särisen siiamaani ja püüan leida tasakaalu... Mis veel kunstnikud peavad tundma, inimesed, kelle mõtted ja ideed teoks tehtud ja nüüd... No jah, saatsin aga sajatused teele ja loodame, et neid tüüpe siis tabavad ka kõikvõimalikud toredad külalised!

Lihtsalt

olen ja teen ja ootan teiste tegemisi, et saaks enda omadega edasi minna... Projektid, LKs, Hoolekojas, uued ja lõpetamata vanad... Lastekodus läks 18 last kooli ja 4 lasteaeda... Super!

Mamma mia lained kannavad veel kaua, las kannavad... Seda filmi vaataksin vist ikka ja veel... Aitäh Mummule soundtracki eest...

Rassu (6): emme, issi ütles, et Sa pead mulle aluspüksid andma.
Emme: eks ma siis tulen ja annan Sulle ühed.
Rassu: aga emme, miks Sina pead kõiki asju tegema, kas issi ise ei võiks ka midagi teha?
Emme: kuidas?
Rassu: noh, et laste riiete ja asjadega tegeleda ja neid anda. Kas ta arvab, et lastega mängimine ongi kõik, mida ta tegema peab?! Kujuta ette, ta ei tee ju mitte midagi muud meiega, kui mängib!
Emme (kogub ennast): No aga lastega mängimine ongi ju väga tähtis töö!
Rassu: miks?
Emme: et lapsed oleksid rõõmsad ja õnnelikud:)
Rassu: aga ta peaks ikka midagi TEGEMA ka!
Emme: aga ta ju teeb paljusid asju, saeb puid ja niidab muru ja kui ma eelmisel aastal Hispaanias olin, siis ta otsis riided ja asjad ka kõik valmis...
Rassu sügab kukalt ja läheb paneb ise omale püksid jalga, polegi emmet vaja:))

Rassu: emme, teeme täna nii, et on küürimispüha ja koristame kõik ära ja kas mina võiksin meie toast tolmuimejaga tolmu imeda? Kui ma olen nõudepesumasinast nõud välja võtnud ja laua ära pühkinud??
Emme: jah!!!! Pisar tuli silma tegelikult...

Päikest!

Puhkus

on asi, mida oleks vaja. nüüd üsna kiiresti, sest on tunne, et mõned keeled, mida üha juurde on keeratud, hakkavad katkema.... Lapsed - lapsed, kellele jõuan liiga vähe anda. Töö - töö, mida ma armastan. Kodu - kodu, mida ma jumaldan ja mina ise muutumas üha pisemaks...

Ei, ei karju appi, vaatan tõele näkku hoopiski:)

Sõda!

Sain Gruusia uudiseid kuulates reedel midagi närvivapustuse laadset. Meie oma suur ja julge naaber ründab tankide ja sõjalennukitega ühte väikest rahvast. Ettekäändel, et kaitseb iseennast! Kas olen oma pojad sünnitanud kahurilihaks, kas pean hakkama tuletikke ja soola varuma? Pommivarjendit ehitama? Veel iial pole isiklik julgeolek olnud rohkem ohustatud... Täna Gruusia, kes homme? Millal meie? Kes meid kaitseb?

Jube!

Muidu teen tööd. Kirjutan mingeid projekte, kirun kalli vabariigi seadusandlust, mis käsist-jalust seob ja vahepeal heegeldan kõhutantsutuunikat... Sellist jõulupunast ja kuldsete "rahadega"... Seda viimast teen muidugi kodus...

Hommikul käin ikka sulpsus, kui saan... Valmistun 3päevaseks koolituseks Otepääl... lugesin raamatut ka vahepeal "Naine ja ükssarvik" ja "Väike meeste välimääraja" - see viimane kinnitas mu hirme, et nad kõik on sellised!

Igatsen sooja kohta... Korfule või Santorinile või... No ikka Vahemere äärde võiks minna... Kas sel aastal üldse saab, eks see paistab, Vantsi aknad ja Tölli hobimaja on säästudele põõna pannud... Ilmselt seisab ees ka suuremat sorti kemplemine seoses koondamisega... Ehhh, aga ükskord ma ikka saan taas koti pakkida ja lennata ja jätta mured selleks korraks maha:)) Pisik ikka sügaval sees ja oi kuidas juba sügeleb see pisik!

Naised-lapsed jm

Pidasime siis eelmisel nädalavahetusel selle meestevaba ürituse maha. Andres küll oli Marisel abiks ja leppisime sellega sõbralikult, sest nii vaikset meest nagu ei olekski kohal:)

Jaanika saabus Kaisaga, Helbe Kaarli ja Kaisuga, siis meie moor koos oma Kaarli ja Rasmusega. Kolistasime Pangodisse suplema ja parme söötma, päris vahva oli ja mõni näitsik sai endale uhkeid punaseid kehaosi.

Edasi Luke parki piknikule, kus võisaiad kadusid kui mutiauku ja lastel oli lusti kuhjaga. Saabusid ka MM ja Ingel oma vanematega. Vaatasime ja jooksime, uudistasime kaunist kärnerimaja, nägime vihma möödumas ja sõitsimegi siis Kasteheinale.

Mängisime, lobisesime, kütsime kaminas vorstituld ja tiigi ääres saunalõket. Kallis kaasa oli enne lahkumist uued kaared pannud ja kõik valmis seadnud... Paraku olid kivid liiga suured... Esimene kord, sellepärast - hiljem lähevad tules pooleks ja on lihtsam tõsta, aga jahtuvad ka siis rutem.

Lapsed olid päevastest mürglitest väsinud ja kustusid kähku. Helps ka:-))

Me Jansaga siis jätsime Hle kirja, et läksime järve ja kas ta magab? Magas jah:) Hiljem sai ikka üles tuldud ja saunagi jõudis:)

Seda kivide veeretamist oleks võinud ilmselt filmida, oleks päris lahe tummfilm saanud;) Mitte küll päris tumm, aga noh... Saime hakkama, koos mõningase sütelkõndimisega... ja kõige efektiivsemaks osutus ajurünnakus sündinud kelgutehnika:))

Hommikul pannkoogid ja Elva matkakeskuse külastus, kuhu tutvuste kaudu pühapäeval sisse saime. Tähh, Merili! Jäätiserodu oli ka vahva ja hakkasimegi koju minema...

Helbe veel tegi mulle natuke teraapiat ja õpetas meest paremini kohtlema, eks ma katsun õppust võtta:))

Lapsed olid tublid, emad ka... Maris tõi mulle ühe ütlemata armsa maalikese ja selliseid üritusi võib teinekordki teha:)) Lapsed on juba nii oskajad, et asjatavad suurema osa ajast omaette... Kaupo oli seekord puudu, Rassu näis aeg-ajalt veidi üksildane, kuni viimaks leidis taaskord Kaisu-Kaarliga ühise keele:) Rassu-Kaarel ja Kaisu olid teineteisest jätkuvalt lummatud ja see on vahva, kuidas nad mängivad (emahädaldustest hoolimata))) Ja pea-aegu ühtegi tüli ei olnudki, üks väike näokriipimine ja kerge provokatsioon, kui Kaisut ja Rassu-Kaarlit lahutada püüdsime, aga noh:)

Ja nüüd jälle töönädal möödas ja ma lähen koju lihapalle keetma. Peame täna ühe meeldiva noore daami 35. sünnipäeva:) Koos "hiina" saunaga, nagu mu kallis ämm meie sauna kutsub:))

Palgamõrvariks...

Olen minevikus mõelnud, et on asju mida iial ei teeks... kala söömine, kala puhastamine, tomatimahla joomine, abielumeestega magamine, inimesetele väga halvasti ütlemine, talisuplemine, lastekodus töötamine, juhtimine, stringide kandmine, arvuti kasutamine, 10 km jooksmine, õlle/viina joomine, suitsetamine, kunstküünte kandmine, juuste värvimine, valetamine, matustele minemine jne.

Päris palju asju... Kõigi nendega ei ole mul tegeleda tulnud, aga nii mõnegi suhtes olen oluliselt tolerantsemaks muutunud...

eelmisel nädalal andsin ühe koondamisteate välja. See oli kohutav, ma ei söönud terve päeva ja oli paha olla....
täna andsin järgmise.... Polnud väga vigagi, isu hea ja elame edasi....

Niimoodi saavadki inimesed prostituutideks, palgamõrvariteks jne... esimene kord on vastik ja jube, teisel korral juba tead, mis ja kuidas ja nii jube enam ei olegi.... õõvastav tunne tegelikult!

Hehh

Eelmisel nädalal kuulsin korraga ilmatumat kõmakat vastu kabineti akent käivat... Ei saand kohe aru, mis värk on, ehk poisid pilluvad käbisid...
Hiljem selgus, et üks rähn räntsatas kogu oma ihujõuga vastu akent ja sadas siis taevast alla kui multifilmikangelane. Jäi sinna lesima, pilgutas silmi, vaatas ringi, aga ei teinud sammuraasugi.

Hoidsime lapsi linnust eemal ja vast poole tunni pärast helistasin meie loomaarstile, kes palus helistada 1313 numbrile. Sealt küsis nooremapoolne meeshääl niimoodi:
!!! ääää, Elva, eeeee, mis maakond seeee on äääää?

No ja siis andis mulle uue numbri.

Seal vastas üks veidi vanemapoolsem meeshääl, kes palus mul rähni karpi panna, ta tuleb paari tunni pärast järele. Olin suht kõhkleval seisukohal, seepeale onu kinnitas, et rähnid ei hammusta.

Püüa kinni nagu kana, et pea jääb ettepoole...

Ja no ma tean jah täpselt, kuidas kanapüüdmine käib, olen kohe meister selles, eksole! (olen ajanud taga ainult ühte ilma peata kukke, kes kuuri katusele lendas. Vants palus mul teda kinni hoida, ja ma mõtsin, et eriti imelik, kuhu ta ilma peata ikka läheb... Läks küll;))

Niisiis... Läksin karpi otsima... hiilisin siis karp näpus õue, valmis väga ettevaatlikult ühte hättasattunud linnupoega abistama... Keda polnud oli aga rähn:))) Ju sai tal samblal peesitamisest villand ja lendas ära:)) Otsisin igaks juhuks veel põõsaalused ka läbi, aga rähnikest polnud:))

Helistasin siis sellele, kes pidi talle järgi tulema ja tal oli kohe rõõmus meel mu häält kuulda. Palus tagasi helistada, kui rähn naaseb:)))

Töll kodus arvas, et ju see lind teadis, kus puupea töötab, et tema aknast sisse tungida üritas:)))

Reedel oli vaba päev, koristasin ja ajasin Jansaga juttu:)) Väga vahva, et neid ka vahel harva näeb. kaisa oli niiiiiii suureks kasvanud, et jube kohe ja laulab väga vahvasti!

Pühapäeval käisime koos Metsatölliga Elva rattamaratonil. Läbisime 31 km. Rada oli jube. Kardan mäest alla sõitmiseid ikka koledasti kohe. Ühes kohas karjusin nii jubeda häälega, et rajavalve välja kargas ja mind veelgi rohkem ehmatas:)) Aga oli supertore koos kalli kaasaga raskuseid jagada:))) Mõned strateegilised kehaosad tuleks välja vahetada, tea, kas neist enam asja saabki.

Lapsed jätkasid arheoloogilisi väljakaevamisi. Mina küll ei tea, kuskohast pärinevad need teadmised, aga erialane terminoloogia nagu väljakaevamised, objektid, leiud, vahendid, varingu tõkestamine jne on kõik kuulda, kui nad seal mässavad. Eile päädis kaevamisi ka edu. Lisaks kividele (mis pidada sisaldama kulda, hõbedat ja kalliskive ja mis kingitakse mulle!) leiti vett!!

Kujutage üüd ette, et meie aiataga luhal on ilmatusuur auk, milles põhjas vesi! nagu uus kaev või midagi... Eile õhtul pugistasime enne uinumist Tölliga naeru, kui mõtlesime, mida naabrimees meist ja sellest kaevandusest arvata võib... ja lootsime, et ta hämaruses sinna sisse ei potsata:))

Vot sellised lustakad ajad siis Kasteheinal...

ahjaa, Töllil on suvepäevad 25-27. juuli. Kuna Jansa kaasa on sel ajal Viljandis folkimas, siis mõtlesime, et saame kokku. Vaatame Elva lähikonnas ringi, käime metsas, uudistame jaamahoone ekspositsiooni jne. Naised-lapsed, mehed las puhkavad. Toitu teeme rõõmsalt, mida leiame ja aega veedame, millega tahame. Ilmselt teeme ka selle aasta esimese indiaanisauna ära:))
Kui on neid, kes tahavad kampa lüüa, siis andke aga teada:)) Kohtumiseni Kasteheinal:-))

Hommikud...

Hommikuti ärkan enamasti ilma segajateta... Nii varasel tunnil nagu seda on 6. 30 uinub kogu maja: laseb mul tasahilju silmad avada ja mõtiskleda... Äratuskellgi tukub veel ja turtsatab taaskord: miks ta mind üldse helisema seab, kui kunagi laulda ei lase!!

Siis toksan Tölli ja ütlen, et lähme järve.... Ta ütleb, midagi, mis kostub umbes nii: mhmkmmmmeitahaaa...

Hiilin siis ise välja... Tõmban hommikumantli selga, räti üle õla, päästan koerad ja asutame ennast kolmekesi Vaikse järve äärde. See on üks armsamaid järvi üldse... Pisike, keset metsa, sügav ja soe. Loomad lippavad ees, mina kuulan linnulaulu, nuusutan vihmajäänuseid, nopin metsmaasikaid ja hingan läbi iga raku lahket metsaõhku...

Purdeni jõudes koorun riietest ja tänu taevale ei ole keegi mu püha rituaali segama sattunud.... sulpsan vette ja liuglen tasa kaugemale. Vahel on udust auru niipalju, et raske mõnda meetritiki ette näha... Tundub, nagu sulistaksin suures nõiakatlas... Pardipaargi käib tervitamas, hoiab küll kuninglikult distantsi...

Veest välja ja koju tagasi... Kutsad sabas - naljakas, kodunt eemale minnes jooksevad nad ikka ees, tagasi tulles aga löntsivad taga...

Olengi valmis uueks tööpäevaks, kodupäevaks või äraolemise päevaks...

Mida muidu teinud? Nädalavahetus ratastel, koos perega Lõuna-Eesti tuuril: Piusa, Võru, Meenikunno raba, ööbimine Mustjärvel, Värska Seto talumuuseum, Vants ja kodu... Kaarlile määrati raske puue, sain beebipoisi... Hoian Kudzule pöialt ja valutan südant nende pärast, kes oma raskuseid veel ei tea ja tunne...

Viis küsimust - viis vastust

1. Mida ma 10 aastat tagasi tegin?
Olin lõpetanud ülikooli esimese kursuse. Leidnud mõned sõbrad, kes on sõbrad ka täna. Sõitsin Pärnumaale tädi juurde tööle, et sügiseks pisutki raha saada. Pikk lahusolek ütles, et Pets ei ole ikka see ainus ja õige... Olin päris vaene...

2. Viis asja, mis on vaja ära teha
Väga vaja ei ole tegelikult midagi, on asju, mida tahaksin tehtud saada.

3. Millised on lemmiksnäkid?
Pähklid, valgehallitusjuust, marjad.

4. Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Kodu selliseks, et kõik oleks nii nagu me tahame, palju reisimist ja no vanaema kodu teeks ka selliseks, et tema vajadustele vastaks.

5. Kohad, kus olen elanud?
Tartu Taara pst, Sootaga küla, Lähte alevik, Tartu Jaama tn, Tartu Nisu tn, Lasnamägi, Kasteheina talu (ja just eile teatasin, et ei kavatse sealt iial kuhugi kolida - matke mind või koos majaga!)

Kelleks saada...

kui ma olin väike tüdruk, siis tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja ütles, et ma ei oska joonistada.... Ma siis enam ei joonistanudki, sest Suur Täiskasvanu teadis paremini...

Siis tahtsin kirjanikuks, või vähemalt luuletajaks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja sõnas, et mu kirjutamine on mõttetu ja ajaraiskamine.
Ma enam ei kirjutanud... Ja kui kirjutamata ei saanud, siis ei näidanud kellelgi...

Tahtsin õpetajaks saada, väga pikka aega... Ei saanud, sest valisin teisiti...
Lastekodu direktoriks ei tahtnud enne selle aasta aprillikuud kunagi... Aga sain, ja armastan seda maja juba kogu hingega.

Naljakas...

Teema tekkis eilsest pealtkuulatud dialoogist:
Rassu (6) - läheks juba kümme aastat mööda...
Kaalu (4) - mis siis?
Rassu - siis ma saaksin ometigi hakata arheoloogiks.
Kaalu - jah, nii vahva!!! Muidugi, siis saad ahvoloogiks...
Rass: Kas Sina hakkad ka arheoloogiks?
Kaalu (väga kindlalt) - EI! Mina hakkan konnaarstiks!

Laagrisuvi

Juhtus seekord niimoodi, et Kasteheina perenaine pakkis asjad ja sõitis kaunisse Rõugesse kõhutantsu-pilatese ühislaagrisse.
Kõik oli kena: ilm, tegevus, seltskond, söök jne.

Ometi mõlkus meeles mõne nädala eest Töllilt saadud ettepanek Maarja ja Rannapi suvegurmee kontserti külastada. Kaunis Luke pargis, meeldivas seltskonnas...

Helistasin siis laupäeval ja küsisin, kas kutse jõus. Ta vastas, et kohe hakkab Tartumail vihma sadama ja sajab hommikuni ja siis veel natukene ja siis veel veidi... Ma sain aru, et koju mind küll ei taheta ja valmistasin end ette veel üheks magamiskotiööks klassipõrandal... Viimasest trennist tulles aga sain näha kolme vastamata kõnet oma taskutelefonil, kõik ühelt ja samalt inimeselt: kallilt kaasalt.

Vihma ei saja, paistab, et ei hakka ka, tule koju:)
Ja siis panin asjad kokku, Emmetähtismõmmi kõige otsa ja kimasin... Kiirust ei ületanud (sest sain Pärnust tulles kihutamise (!) eest hoiatuse, aga see on juba teine jutt:)), võtsin peale ühe hääletaja, kes rääkis veel palju rohkem kui mina, isegi Riitast rohkem...

Lukel oli kaunis, kontsert viimasepeal, gurmeeosas pakkus naudingut küll muusika, eriti C-Jam, mitte telkides müüdav võisai...

Aga! Peale kontserti läksime Tartusse, Wildes üks hilisõhtune salat ja varahomikune vahukoorekook ja lustakas jalakeerutus Raen Väikese pilli järgi... Mängis ta ju ainult meile, sest saal oli tühi!!! Koduteel põikamine Vaiksesse järve ja hommikul mõnus lastevaba ärkamine...

Jah, selliste õhtute ja ööde pärast abielu hallimad päevad üle elataksegi... Taaskord tänud ämma-äia eest, ilma nendeta ei oleks meil vist ühtegi omaetteolemise hetke...
Pühapäev täis pesumasina jauramist, murutraktori huugamist, laste nagistamist... Vahele perekeskne lõunasöök õues ja tunne, et maailm on hea ja ilus ja kõik läheb hästi ja lootus tilgub tasapisi tagasi...

Maasikad vahukoorega... ma arvan, et väga hea stressiravum:)

Ah jaa, lastekodu hoonete 100. sünnipäeva pidasime ka ära. Muinsuskaitseamet tegi selle puhul parima kingi, mida üldse soovida ja õhtuse ürituse pilte saab näha siit: http://foto.elva.ee/thumbnails.php?album=63

Lahtiste uste päev oli ka hea mõte, sest külalisi oli kuhjade kaupa ja tundus, et kõigile meeldis meie tagasihoidlik toimetamine:))

Päikest ja laineharjadel seilamist...

Eile...

olin ma jälle üksinda kodus... Poisid vanaema juures, sest neile ei meeldinud teises lasteaias... Ja kuna nad oleksid pidanud seal nagunii vaid kaks nädalat olema, siis jätsime peale kolme päeva asja pooleli ja nad saavad vanaema-Liivi juures suvitada. Tädi-Eda pidi hakkama vahepeal vanaemale puhkust andma ja siis saab see 4-5 nädalat hakkama küll.

Aga ega ma tegelikult seekord tares püsinud. panin aga nõude- ja muidu pesumasina huugama ja vurasin suurde linna. Vaatasime Hillega Indiana Jonesi ja kristallpealuud. Pean tunnistama, et pole varem ühtegi IJ filmi näinud ja noh... oli nagu oli, kuidagi seebiks kiskus kätte... Siis pean oma häbiks tunistama, et ma pole ka James Bondi filmidest ühtegi näinud, aga need pidada paremad olema, mõned vähemalt - ehk teen kunagi selle mehega lähemat tutvust.

Siis kook ja kohvikene Wildes, jalutuskäik Toomemäel, kui päike loojus ja vihma sadas... Siis südaöölähedane surnuaialkäik ja parklas jutlemine.... Ja vurasingi koju. Tegin masinad tühjaks ja tuttu. Kella ei pannud, mõtlesin, et magan, kaua tahan, mis siis, kui hiljaks jään... Ärkasin 6.45 tavalise 6.30 asemel:-))) Niisiis, kui keegi vajab äratusteenust, siis võin sellele spetsialiseeruda:))

Kuu paistis öösel, Karl Madis laulis ja mina üürgasin kaasa... Mõnus sõit oli...

Enda peale olen ka mõelnud - milline viriplärin ma vahel ikka olen... Miks hädaldada, et jälle pean mina nõusid masinast võtma, kui võiks olla rõõmus, et mul ON masin, millest võtta... Miks vinguda, et bensiin on kallis, kui peaks olema õnnelik, et mul ON auto, mida tankida... ja nii edasi, saate aru, mida ma mõtlen?

Hommikul uksest välja astudes ja vihmajärgset varasuvehommikut nuuskides tundsin end nagu.... no ma ei tea... eestlane ütleks HÄSTI, itaallane ilmselt, et suurepäraselt, pulbitsevalt, taevalikult.... :-)))

Pere juurdekasv...

Tuntud-teatud on Moor just sellepärast, et tema plaanid on pikaajalised ja ta kipub neid ka ellu viima. Lühiajaliste kavatsustega on samuti enamasti nii, et mis pähe võetud, see teoks saab... Ka pereplaneerimisega on lood samad. Iga uus pereliige on hästi kavandatud ja kenasti ajastatud. Suur õnn, kui antakse selleks võimalus.

Nüüd aga! Kõik kasvab üle pea ja ei allu kontrollile. Imestusega võib vaadata, kuidas asjad toimuvad ja vähe sellest, et Moor ei ole neid ise valinud - ta ei saa aru, kas need talle ka niiväga meeldivad. Leplikkus on omadus, mida tasub arendada.

Kõiksepealt hakkas Rass kolm nädalat tagasi heina koguma. Tassis selle aita ja oli ise väga rõõmus. Moori küsimustele tuli vastuseks, et ta saab varsti endale jänese!

Eelmisel laupäeval luges siis seesama laps, kes on rikas kui troll, oma varanduse üle ja arvas, et Egiptusesse veel ei saa. Töll lohutas, et laps ei peagi oma raha Egiptireisiks koguma, selle kraabib issi ise kokku. Peale uurimist, kas iss ikka kogu pere jaksab Punase mere äärde lennutada laskus lapse näole õnnis naeratus: ma saan siis endale jänese osta.

Läksimegi kohalikule laadale, Moor palvetamas jänesepõua poolt, aga nehh... Seal see küülikukaubitseja siis oligi.

Läks laps ligi, küsis hinda.

Tädi: väiksed 100 krooni ja suured 500.

Võttis troll siis tengelpunga välja ja maksis oma jänesepoja kinni.

Vot nii! Kasteheinal elab nüüd küülik, kelle nimi on Robert-Lauri Heinanakits Janku!

Peagi peaks ta endale suure puuri ka saama:)) Arg nagu jänes, aga muidu ikka väga armas. Moor ka juba heldis ja käib põnevusega elukat uudistamas.

Aga ega sellega veel lood lõppenud ole! Paar kuud tagasi teatas Töll, et tema hakkab trottariks või rottariks või mingi veider nimi oli. Motomeheks noh... Moor võttis teadmiseks, et edaspidi peab ise pere toitma ja sinna see jäigi. Nüüd aga on Töll lasnud oma igivana Java (vist) korda teha ja uhkusest lõhkemas kärutab ringi. Ja no naene palus tal elukindlustussummat suurendada, sest kõik mootorratturid, keda ta tundnud, on nüüdseks teises ilmas... Töll vaid naeris Moori mure üle ja ütles, et kaasa ei peaks enam pesu kandma, sest mototibid ei tegevat seda... No jah, kui Moor nahkpüksid saab, siis vaatab, kuidas selle pesuga jääb, aga Rass jäädvustas ka ésivanemate esimese sõidu:)

Mis veel...

Aaa, kuu aega tagasi sai Rass kohutavalt kurjaks ja viskas kõik oma mündirahad põrandprakku. Seda oli ikka päris suur summa. Mooril süda suisa tilkus verd.

Nädal tagasi aga võis näha, kuidas noormees oma pisikese õngega, millel magnet küljes, kogu raha põranda alt välja "püüdis". Nokitses oma pooltunni ära ja ehk sai õppetunni ka:)

Hmmm siis veel selline asi on üles saanud: http://www.elvalastekodu.ee/ Moor isegi ei pidanud poisile ütlema, et helesinine ta meelisvärv on, kõik sai niigi just nii nagu peab:)))

Ah jaa. Kaarel: palun, kas keegi võiks mulle natuke sularaha anda.

Moor annab talle kahekroonise.

Kaarel: ma palusin SULAraha, mitte paberraha...

Üksinda kodus...

Ehhh... Rahu maapeal.
Töll sõitis täna Saaremaale... koos lastega. Mina jäin koju... Ma ei ole vist aastaid üksinda kodus olnud, nii et kohe mitte kedagi ei ole... Teagi, mis teha... Ilmselt käin metsas, söön sodi ja õmblen kõhutantsukostüümi... Seda ju poistega koos nagunii teha ei saa:)

Segadus kohe:))

Päikest ja rahu...

Miks?

Ma ei sobi Sulle sellisena nagu olen?
Miks tahad Sina olla nagu see keegi, kes on keskmine, tavaline, harjumuspärane?
Miks ei ole Sa rõõmus minu rõõmude üle?
Miks ei mõista, et suudan end jagada ja olla igal pool 100%?
Miks ma ei suuda Sind mõista?
Miks ma ei saa Sind aidata?
Miks kaks head ja toredat on koos nii õnnetud?
Kes ütleb, kas eraldi oleksime veel õnnetumad või võiksime rahu saada?

Vastust teab vaid tuul:-))

Lapsesuu

Kaarel: kumma auto peale ma lähen?
Emme: emme.
Kaarel: Ma küsisin, kumma auto peale ma lähen?
Emme: Emme!!
Kaarel: Ma ei kuulnud hästi, kas, Sa, kordaksid palun!
Emme: Minu!!!!
Kaarel: Ära ütle nii kõvasti, ma kuulen küll!


TÜ Rock hakkab selleaastast viimast mängu lõpetama ja ühe teatud viigikorvi peale kargab emme karjudes ja keksides püsti.
Kaarel: Miks Sa küll sellist häält teed? Ja niimoodi tantsid?

Rassu ärkab ja tuleb trepist alla, väga vaevaliselt (sest kurk on juba teist päeva haige).
Emme: Kuidas kurk on?
Rassu: sama mis eile, (sügav ohe). Liigub vaevaliselt allapoole...
Emme: No siis pead küll vanaema juurde minema, kui Sa just liiga haige ei ole...
Rassu: silmade särades, tuulekiirusel on all ja poole minutiga riides: Ei, ei, juba läheb paremaks!!

Ja selline üritus saab meil ka teoks:))

Suur südametervise perepäev
saab teoks
24. 05.2008 kell 11-14
Elvas Tartu mnt staadionil
Toimuvad:
Südamearsti loeng kl 11.30 (Ilmar Särg)
Toitumisalane nõustamine (Ene Täht)
Kepikõnd koos juhendajaga kl 12.30 (Aino Randver)
Vibulaskmise tutvustamine (Tartumaa Tervisespordikeskus)
Võimlemine naistele kl 13.00 (VK Airi)
Vererõhu, keha rasvaprotsendi ja veresuhkru määramine!
Lastele batuut ja erinevad võistlusmängud.

Osalejatele hulgaliselt vahvaid loosiauhindu: aura keskuse pääsmed, sammumõõtjad jm.
Tulge terve perega ja nautige liikumisest tulevat jõudu!
Võimalusel eelregistreerimine: hoolekoda@hot.ee

Korraldavad: MTÜ Hoolekoda ja Elva Spordiliit
Toetavad Elva Linnavalitsus ja Tartu Maavalitsus

Olen mõrd!

Sest ma ju tahan, et meie maja töötajad teeksid tööd... Loen Äripäeva kirjastuse poolt välja antud raamatut "Tahte tekitajad" ja saan aru, et väljapoolt on raske motivatsiooni tekitada, saab ainult toetada ja suunata, aga alge peab olemas olema... Ma loodan, et konkreetsel juhtumil on midagi siiski olemas ja ma leian selle kiiresti üles, väga kiiresti....

Rühmasin eile aiamaal... Ja tuli paar lahedat mõtet (seoses sellega, et eelmisel aastal ei käinud ma peenarde vahel peaaegu kordagi):
1. niidame maasikapeenrad muruga ühtlaseks!!
2. paneme kasvuhoone põlema!!

Aga tegelikult oli jube vahva!!

Aga veel ei ole ma alla andnud ja kui nii kuu aega iga päev 2 tundi, siis saabki sellest dzunglist asja:))

Kaarel musitas mind lasteaias ühel hommikul enne lahkumist. Ütleb siis:
Emme, ma olen üks musimees!
Mina, et oled küll jah, üks tore musimees...
Kaarel: Täpselt nagu D'Artagnan, tema on ka suur musimees!!

Jah, kõiges on süüdi kultuur:)

Kiire...

Järgneval neljal päeval omandab see sõna ilmselt uue tähenduse:-))
Neljapäev - äratus 6.30, lapsed aeda, ise tööle,
kl 11-17 maavalitsuses infopäev
kl 16 algab lapse rühmas emadepäeva pidu
kl 19 algab Sadamateatris etendus Jooksvad kulud

reede
äratus kl 6.30, lapsed aeda, tööle
kl 10 kohtumine sõbraga Tartu linnas messil
kl 13 Messi Tegus Elva 2008 avamine ja lastekodu esindamine
kl 15 külalisesinejad lastekodus
äkki tuuakse vahepeal veel uusi lapsi kodusse...
kl 17.15 peab lapse trenni viima
kl 18 messi esimese päeva lõpp
kl 18.30 lapse jalkatrenni lõpp
Uhhhhh, hingetõmbeõhtu

laupäev
äratus ja loodetavasti pannkoogid:)
kl 10 messile
kl 11-12 kohtumine Elvas potentsiaalse sponsoriga
vahepeal viia lapsed vanaema juurde Nõkku
kl 13 algab paintballilahing "värviline emadepäev või midagi"
kl 17 võtame Elvasst peale õhtuse lapsehoidja, taevaliku Eda-Helgi, enne toome veel lapsed vanaema juurest ära... Tahaks pesta ilmselt ka peale sõdistamist...
kl 18 väljasõit onu-Heino sünnipäevale...
Tagasi jõuame tontteabmillal:-)))

pühapäev
Tartu maratoni jooksumaraton, lastejooksud ja 10 km....
Ja kui ma selle kõik edukalt läbin, siis kirjutan kunagi jälle:)

PS! Sõlmisime Tölliga kokkuleppe, et järgneva nelja päeva jooksul me ei tülitse:-)))

Kallid kõigile! Elu on ilus:) Täna veel;)

Lapsesuu

Rasmus (6): emme, kus mu kompass on...
Emme: ei tea, kas sul on seda kohe vaja?
Rasmus: jah, seda on kõrbes vaja, kui ma maailmaränduriks hakkan, kui ma suureks saan... Ja nüüd oleks viimane aeg hakata asju pakkima....

Emme ja Rass teevad tuld ahju ja kuidagi ei taha põlema minna, emme juba ohkab, et kas puud niisked või, mis asi see on...
Rass ahhaaa elamuse näoga: emme, puud ei saagi põlema minna, sest VIHMA ju sajab korstnast sisse:)

Rass paneb ennast ise aias riidesse, emme käib seni Kaarlil järel. Saavad õues kokku, aga Rass ei taha autosse tulla... Ütleb, et emmele on üllatus... Emme läheks ikka parem koju, aga kui üllatus, siis peab ikka vaatama...
Rass teatab, et see on peidus, vist põõsastes ja juhatab emme teisele poole maja põõsaste juurde... Otsi ikka sügavamalt!
Emme kardab, et seal on mõni armas konn või midagi muud lahedat, aga.... LILLEKIMP:)

Tasus otsida, ja säiluks sellised kombed tal ka kunagi tõeliste südamedaamide tarbeks (ja Lillu pole mingi daam, seega ei lähe tema arvesse!)

Ehhh

Tööd teen, mis muud... Küll tahaks vahel paisata netiavarustesse karjatuse, et ma ei oska, ei saa, ei või... Paraku oleks see suur liialdus, tasapisi loksuvad asjad paika, saan hakkama domeeni registreerimisega ja skänner-printer-faksimasina installeerimisega, vannitoa projekteerimisega ja kindlasti veel miljoni asjaga, mis ees ootamas ja mille kohta olen arvanud, et ma seda iial ei tee ja ei saa ja ei suuda:-))) Kui saan hakkama ka vallandamiste ja töölevõtmistega, on kõik korras... Ja raha leidmised neiks mustmiljoniks asjaks, mida siin kibekiiresti teha on tarvis... Aga küll saab, onju;) Kui kellelgi on mõnes madratsivabrikus käpp sees, siis andku teada, mul nii umbes päris palju küljealuseid oleks lastele tarvis:-)))

Kaarel tegi kivisuppi. Pani peotäie kive likku, leotas mitu päeva, lisas seepi, mett, heina ja teatas, et nüüd on piisavalt tõmmanud ja peaks keema panema.
Töll küsis, et kaua keetma peab...
Kahjuks ei saanud ma pidama ja nähvasin, et eks ikka seni, kuni kivid pehmeks lähevad:-)) Kahjuks selle pärast, et lapsel oleks võinud veel parem juhtnöör olla:))

Muideks avastasin ma ta labidaga vihmaussi tükeldamas, eks ikka selleks, et supile vere maitse juurde tuleks, see pidi draakoneid ka ligi meelitama. Ma ei lubanud, ütlesin, et võib terve ussi suppi panna, aga mitte neid katki teha... Ja siis hakkasid poisid sosistama, ja kui ma nüüd ei eksi, siis sosistas üks vennas teisele, et oodaku, kuni emme tuppa läheb!! Eks ole, mingid alatud vandenõud kaitsetu Moori seljataga.

Peer Gynti käisin vaatamas. Viimane etendus... Oi kui hea see oli! Ma arvan, et üldse üks paremaid etendusi, mida ma näinud olen, ja mitte ainult tantsulavastused vaid kõik zanrid kokku võttes. Koos Hillega käisime, tähistasime tema sünnipäeva ja oli väga vahva!

Ilmad on ilusad ja esimest aastat näen meie aias nartsisse... Olen neid küll igal aastal maha toppinud, aga sel korral märkasin nad ka istutuskorvidesse panna:)) Mu oletus oli õige ja maaalused röövloomad ei saanud neid enam kätte:-))

Jooksen jälle, olge terved, mu sõbrad!

Kevad...

Kuhu Moor kadus... No toimetas ja tegutses niisama natukene... sai Jansa ja Hille peredega Auras käidud, lastega kinos Hortonit vaadatud (üksikisaga seltsis), Hillega lumises metsas mõrtsukaid luuratud, enne veel Värskas viimset tööpäeva pühitsetud (ma jään seda mäletama) ja seejärel kolm päeva töötugi oldud... Sai Marise juures käidud konte maa seest välja kaevamas ja nüüd...

jookseb kolmas nädal uuel postil... arenguvestlused, jää-murdmine, it-spetsialiseerumine, ehitusalase teabe omandamine jne... Mu aju suriseb pidevalt ja kõik on niiiiiiiiiiiiiiiiii huvitav. Praktiliselt nullist alustada, organisatsiooni toibutada ja elustada.... Loodan, et saan hakkama... Õpin iga päev uusi asju... Ja magan öösiti kui kott, hommikulgi magaks veel edasi:)

Töll kohaneb natuke raskelt, aga ma usun, et ta tuleb toime... Näiteks hakkab ta mootorratast parandama... Hmmm... Loodetavasti ei ole see suitsidaalse käitumise esimene alge...

Tahaksin rohkem metsa... küllap jõuan... koos lastega ja koertega ja üksinda... ja rattaga tahaks sõita, tantsida tahaks... lugeda ja kirjutada, õmmelda tahaks ka...

Ja hirmus suur isu tuli ükspäev tiiki hüpata, suplema muidugi... Peab vist varsti sauna sirgu ajama;)

Ma arvan, et olen õiges kohas ja ajan õiget asja...

Vilusoofia...

Miks on meeste eluiga lühem, kui naistel?
Mehed ja naised elavad teatavasti koos (nii laiemas perspektiivis).
Naised kannatavad kogu selle aja kohutavalt: küll mehe kiusamise, truudusetuse, majanduslike murede, laste jm pärast...
Mehed elavad niisama lustielu ja külvavad, kus võimalik...

No jah, kes kannatab, see kaua elab:-)))

Puhkus Pärnus vol 2

Olles lapsed Tarviseparadiisis hullamisest enam-vähem elule kosutanud... Usaldasin nad Taevakingituse (loe ämma) hoolde. Ise vurasime Tölliga Pärnusse.

See oli nüüd see romantikatapmisega alanud reis... Ma nimelt kuskil jaanuaris saatsin kaasale lingi, et tahan minna Kaunimate aastate vennaskonna juubelikontserdile, mis just naistepäeva paiku teoks saab... Tema, et hea mõte! .. aga kas tahan Tartusse või Pärnusse... Mina siis, et kui hotelli saab, siis Pärnusse:-))

Paar päeva hiljem suhtlesin piletilevis töötava sõbraga ja palusin vaadata, palju kohti on... Tartus oli mingi 100 ja Pärnus miski alla selle... Helistasin siis kaasale, et kuule, ma siis ostan ära või osta ise, et kohti jääb väheks.... Ja ma ju TAHAN minna!! No siis lausa kuulsin hammastekirinat... Tal olid piletid ja hotellibronn juba rahakoti vahel ootamas:-)) Selline kena üllatus:)

Kõiksepealt bronnis ta paketi, mille pealkiri oli Stressivaba lõõg:-)) Ilmselt läks see edasi, aga kirjas oli just niimoodi... Hiljem vahetas selle Hingamine vabaks... Ja siis vahetas ta veel mitu korda aegu ja protseduure... Nii et kui me hilineda kartes helistasime, et äkki saab minu vanni natuke edasi lükata, ütles naishääl teisel pool, et ah jaa, see olete jällle teie!!!! Ja no teatas, et enam ei saa midagi muuta...

Kihutasime siis kohale, sööstsin 1 minut enne vanni algust Tervise uksest sisse ja teatasin, et mul vann ootab, kuhu pean minema... Tädi teatas, et nii kiiresti need asjad ei käi, vaja sisse logida ennast ja siis käia adminni juures jne... Ma teatasin, et käivad küll, mul on kolmandas majas üks vann... ja lisaks on mul mees, kes pargib auto ja logib mind ka sisse...

Tädi näitas koridori kätte, sest mul on ju ikkagi mees ka! Käskis järjest kõik kabinetid läbi vaadata, et kas kuskil on tühja vanni... Ma tegelt tühja ei tahtnud, tahtsin ikka veega vanni saada;), aga valisin ühe avatud ukse, sealt tuli tädi ja küsis dokumenti, andisn ID kaardi, ta vaatas mind kui poolearulist ja küsis, kas mul adminni luba ei olegi? Ma ütlesin, et ei jõudnud jah, pärast toon, kui vaja... Teatasin siis, mis ainet panna ja ronisin vanni... Tädi oli kohkunud, aga hakkama saime, isegi käteräti andis...

Lustakas algus... Sain vannist välja ja hakkaisn Tölli taga otsima. helistasime mitu korda, enne kui kohtusime, seda ka alles siis, kui ta oli maja kaardi saanud. See Tervis on ehitatud erinevates järkudes ja ühest kompleksi otsast teise on vähemalt kilomeeter.... Kuna see adminn, kelle käest pidi siis "dokumente" saama asus täpselt km kaugusel, siis olin rõõmus, et vanni sain, mind oleks võidud ka jooksutrenni saata:))

Nii, siis me pakkisime ja vaatasime ringi, käisime soolakambris, kus oli erakordselt tore tädi, soovitas riided seljast võtta ja end mugavalt tunda, mütse ega midagi ei andnud... Jansa, ei naera!

Saime süüa ka ja... siis läks Töll magama.... Mina tahtsin jõusaali või veekeskust või veel midagi toredat... Ta ei tulnud, küsisin, kas järgmisel päeval tuleb... Ta polnud kuigi kindel... Ma siis läksin ise ja lasin tal magada... Ma ju tean, et me puhkame erinevatel viisidel:)

Ma ei hakka rääkima, kui keeruline on laenutada Tervises üht hommikumantlit.... Uhh, pidin mitu km läbima, et see kätte saada.... Sain, saunad olid toredad, kuigi vesi mingi veidra haisuga... Kasutavad seal mingit merevett?

Nii, siis sain Tölli üles aetud, rändasime mööda maja, põgenesime soomlaste lustaka tantsupeo eest ja tuttu saimegi...

Järgmisel päeval nautisin laavakivimassaazi, mis oli erakordeslt hea... saunatasime ja pikendasime oma hotellis olemise aega paar tundi, et lihtsalt magada... Korraga löödi uks lahti ja koristaja küsis, kaua me kavatseme siin veel olla. No see mõjus virgutavalt...

Võtsin siis ja hakkasin asju pakkima... Piletid õhtuseks kontserdiks... ja olllalaaa... See ei alanudki kl 19.00 vaid hoopiski kl 21.00... eheeeeee..... Läkisme ikka hotellist ära, jalutasime mere ääres, käisime poes lastele süümepiinalunastusi ostmas... otsisime mõnda kohta, kus istuda... Lõpuks läksime kohakesse, kus ma polnudki varem käinud, Edelweiss... äkki oli selline nimi... Hubane puidulõhnaline majake... eelroaks võtsin siis tassi teed ja järelroaks sruudli ja latte... Oli mõnus küll... Lihtsalt istusime, rääkisime, arutlesime oma suhte, laste, maja ja elukorralduse üle... Sai puudutatud teemasid, mida koduseinte vahel ei tahagi näppida... Imetore!

Aeg veeres ja kontserdimaja juurde jõudes saime pea viimase ametliku parkimiskoha osaliseks... No aga ma olin ju tossus ja soojas jopes... Hmmm, Moor küll ei lähe Kaunimaid... sellises rüüs tervitama... Eks ma siis ronisin tagaistmele, koorisin ennast paljaks ja seadsin musta kleidi selga, sirutasin jalad esiistme kohale ja sain isegi sukad jalga veetud... Olin rõõmus, et sukkpükse ei valinud, neid on tülikam panna... Põsed meretuulest õhetamas polnud meiki vajagi, käega out of bed soeng pähe ja minekut... Teinekord jälgige hoolikamalt, mis teie kõrvalautos toimub;)

Etendus oli vaimustav ja tore ja suurepärane!! Kunagi, kui nad Vanemuises etendust andsid, ei saanud ma seal käia, sest meie perel olid rasked ajad: väike vend, üks palk, isa, kes alimente ei maksa jne. Arvasin, et see unistus läks igaveseks mööda... Näed, mitte päriselt, kõik on võimalik!

Tagasitee läks lustlikult, ajasime juttu ja ma sain umbes Helmes metsapeatuse ka, kuigi Töll tavaliselt laseb mul kannatada, kasvõi Tartust Tallinnani:-))

Koju ja kossama ja hommikul tööle, aga no küll oli hea!!!

Hingamine vabaks!!

Puhkus Pärnus, vol 1

No, mis kiirelt plaanitud, see häste tehtud. Asusime siis märtsikuu esimesel esmaspäeval Pärnu poole teele. Rass ootas kannatamatult, luges päevi ja ei lubanud kellelgi aevastada, sest Moor oli targu hoiatanud, et kui keegi haige on, jäävad plaanid katki...

Jansa tuli oma pudinatega, Kaisa sai muidugi üles aetud ja tee Pärnuni, Mustla kaudu ringiga, et "rõõm" autovaevastest lastest kauem kestaks ja elu lõpuni mällu sööbiks, olid nad üleval. Suuremad poisid küsisid pidevalt, mitmeni nad peavad lugema, et kohal oleks... Vastus 100 korda 60ni ei olnud neile meelepärane:). Kohale me saime, lisaks saime ka mõne jahmunud pilgu tänu meie koloratuursele seltskonnale.

Tuba asus Terviseparadiisi 7. korrusel, väga vahva, nagu tavalised toad, ainult uksega ühendatud. Etteruttavalt tuleb öelda, et seinad ukseaugust hoolimata läbi ei kostnud ja südaööl istusime Jansaga kumbki oma koikuveerel ja mõlgutasime mõtteid teise juurde ehale minna... Jäi seekord käimata... Ja veinipudelidki, mida varutud sama targalt tagasi sõidutatud, sest... et kogu meie energia läks lastele... Hommikusöök, mängutuba, soolakamber, jalutuskäik, veepark, bowling, kuhugi jäi lõunasöök, õhtusöök ja lõunauinak ka, siis veel jõusaal (kus ma kahe kena noorhärra saatel sain end tõelise vaatamisväärsusena tunda, no nagu Vabadussammas või nii... Noormehed olid muidugi Kaupo ja Rasmus:-)) Vot nii ja siis õhtul tuli endalgi Muumitrolli raamatu peale uni silma:-))

Lapsed olid tublid, supertublid! Ja emmed ka!

Sain oma laste kohta väga palju teada... Et Rass suudab väga hästi juba jagada nii asju kui aega jm. Et Kaarel on üks pisike esteet... Tal pidi olema basseini kõrval rätik... Käis siis iga mõne minuti tagant nägu kuivatamas. Õhul rääkis issile telefoni äärmise solvumisega: Issi, ma käisin basseinis, sa kujuta ette, ma sain seal TÄIESTI märjaks!!! Rass sai muhu pähe ja no see on seal siiamaani, ma loodan, et ta ennast lollikeseks ei koputanud, sest nii vägevat muhku olen harva näinud...

Taaskord nägin, kui hea on Jansaga rääkida... Ta on nõus kuulama ka teisi arvamusi ja võtma sealt vastu endale sobiva info... Ja on täitsa päri, et teine võib mõnest asjast teisiti arvata jne... Tagasiteel oli auto siis meie päralt, sest viimne kui laps kustus sujuvalt ja nohises mõnuga Kasteheinani... Väike-Kaisa... No see on alles veeloom. Ma pole sellist küll iial varem näinud: astub, ei viskub vette suvalises kohas, kaob vee alla ja tuleb jälle suure naeruga pinnale, ei läkastamist, pahameelt ega midagi, ainult manni-manni ja kohe mõnuga... No saaks Kaarel sellest osakese endale, oleks kaks päris normaalset last:-)) Kaisat kohe andis valvata, kõikaeg vee all, ise nii rahul ka sellega veel... Ja Kaisa on muideks 2 aastane;-))) Kui keegi ei tea:-))) (inside joke)

Nii, siis saabusime koju, kuna Kaarel oli juba päeval veidralt käituma hakanud, siis oli ta kõrgendatud tähelepanu all, mistõttu tuli juhuslikult välja, et tal kehatemperatuur 39,6 kraadi ja muidu ka paha olla... No nii... Minu pikalt planeeritud kaks puhkepäeva, mil lapsed aias ja Töll tööl pidid olema kulgesid siis nagu alati... lapsi ravutsedes... Õnneks oli, mida oodata, muidu oleksin vist kurvastanud....

Ja no Soolakambri mute oli ikka mingi paras mühkam... Pahatahtlik ja lapsevaenulik... Plaanisime tema kohta isegi halva sõna öelda, aga nii kiire on olnud, et jääb vist ütlemata, aga äkki ei jää ka;)

Puhkuseleeee

Hei..... Väike puhkus kulub ju ikka ära... Loodan, et tuleb kena aeg koos laste ja sõpradega ja sõprade lastega:-)))

Kallid kõigile:-))

Karjääriemme...

Laps oli haige, kosub siiamaani... Kõriturse, kihutamine Lunini tn lastehaigla pühapäevasesse vastuvõttu... Esimest korda vaadati enne last, kui dokumenti küsiti... Sellest sain ise ka aru, et asi pidi eriti hull olema, no sain enne ka, ega ma muidu kihutanud oleks... ja samal ajal palvetanud!!

Nüüd kosub... Ämmale medal ja pronkskuju katusele suure abi ja toe eest!!
Töllile mitte!

Nii, töökohta ka vahetan... Jätan eakad ja armsad... Lähen lastekodu juhtima... Lepingut veel allkirjastanud ei ole, aga nõusoleku olen andnud ja lahkumisavalduse ka teinud... Märtsi viimasel nädalal siis kõlgutan oma jalga uue laua taga:)) (Tölli meeldiv väljend minu töölkäimise kohta). 37 alluvat ja 37 hoolealust... Kena!

Mis seal saab - kes seda teab!! Aga olen küps ja valmis ja ootan huviga.

Kui laps piisavalt kosub, siis läheme järgmisel nädalal Pärnusse... Mina ja Jansa ja neli last:)) Mehed marineerigu kodus ja tundku end häsi...

Nii, ees ootamas 7 kodukülastust ja no kuidagi ei taha minna!!!! Aga peab, sest töö tuleb enne kõik ära teha, kui minekut teen... ja vot nii ongi...

Napisõnaline Karjäärimoor;))

Mühh ja möhh...

On olnud segaseid aegu... Olen vaadanud teisi, siis iseendasse pöörasin pilgu ja hakkasin otsima... Seda ennast ikka, keda siis muud.... Paistis teine sealt arvamuste ja mõtete, vastandlike soovide, kadeduse ja saladuste, köördpilkude ja pahade ütlemiste alt vaevu välja...

Rõõm suur oli, eks ikka selle üle, et on, mis ta on, alles vähemalt! Kutsusin argliku eluka sealt sodi seest välja, tegin talle kalli ja pai, siis veel ühe:)

Lubasin toetada rohkem ja aidata, silisin juukseid ja teadsin: see kola las jääb sinna, kus ta on... Mina on sealt alt selleks korraks välja pääsenud, selja sirgu löönud ja silma sädeme tagasi saanud... Ehk õpib teinekord paha eest kaitsma end, tugevamaks saab, uljamaks ja uhkemaks end upitab...

Moorile sobilikult oli metsast ka seekord abi...

Mis põnevad mõtted?

Kas tasub vahetada töökoht, mis meeldib teise vastu vaid sellepärast, et selle eest ei maksta? Noh, ei maksta nii palju, kui on "prestiizne" saada?

Kas tasub elada koos inimesega, kes näeb Sinus vaid halba ja veel halvemat?

Kas on õiglane unistada suuremast perest, kui sellegagi ei saa hakkama?

Kuidas luua maailm, mis toetaks ja aitaks?

Millal on õige aeg istuda maha ja keerata pilk teise suunda?

Kui suurest osast iseendast võib loobuda?

Kas kiiresti joostes jõuab kaugemale?

Kas kiiresti joostes jõuab rutem vanasse kohta tagasi?

Kuhu olen sattunud?

Kes olen?

Kas see jääbki nii?

Aastad ja kogemused

Ehh, nagu ikka pisut aega peale aastavahetust sain ka seekord veidi vanemaks... Erilist märki ega suurt TUNNET sellega kaasas ei käinud... Küll aga ohtralt külalisi ja toimetamist... Jansa, hüatsindid õitsevad ja on helesinist värvi:-))

Kodus on lood nagu nad ikka on, kui kõigil on palju tööd ja kiire ka... Väiksem poiss köhhab hoolega ja sai täna meie jumaliku vanaema juurde komandeeritud... Ämm on ikka superleiutis, ei väsi ma kordamast... Kuna tema poeg tahab käia trennis, mis toimub just selsamal ajal, kui minu mitu aastat kestnud (mitte just mitu aastat järjest, aga saate aru ju küll) flamenkotunnid, siis peaksin mina oma kõpsimisest loobuma, sest lapsed ei jaksa 2,5 tundi kuskil koridoris rahulikult mängida... Tahaksid hoopis poole trenni paiku kossama keerata... Noh, aga kallis Liivi tuleb ja sõidab nüüd meitele ja mängib ise me kullakestega:-)) Ütles, et käib nii kaua kui saab ja ma olen nõus, et ta vahel ei saa ka:-)) On see mees, mis ta on, aga ämmaga on mind õnnistatud!

Täna juhtus nii, et meie hooldustöötaja asendaja jäi haigeks, aga töötaja ise haigestus nii ammu, et seda ei mäletagi enam, kui ammu see oli... Ja mis teha? Mina kui nende kamandaja vurasin aga koju, tõmbasin seksikad rohelised tunked jalga ja hakkasin siis memmekesi läbi käima.. Oi, kui koba ma olen: vett ei oska ka korralikult kaevust võtta, lödistasin jalad märjaks ja kastsin kindad ämbrisse, ei teadnud, kuidas kellegi solgipange tühjendada jne... Lõpuks sain ikka hakkama, kuhja tänusõnu ja imetlevaid pilke lisaks... Mõnes kohas tundsin end kui prominent: ikkagi tähtis tegelane ja tuleb puid tassima, oi taevakene küll!! Kõrgemini haritud hooldajaid annab kindlasti otsida:-))

Vot nii ja nii mõnigi valik tuleb lähemail päevil ära teha, aga eks ikka julgelt tuleviku suunas, mis muud:-))

Teistele ka, kergeid valikuid ja selget pilku:-))

Ja ühel hetkel..

...kirjutan ma jälle... Pajatan ja kostan, mis mõtteis mõlgub... Praegu ei jõua, ei jaksa ja ei saa... Uhh ja Ähh...

Kõigile kaunist aastat ja imelisi elamusi, edu ja õnne muidugi ka:-))