kui ma olin väike tüdruk, siis tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja ütles, et ma ei oska joonistada.... Ma siis enam ei joonistanudki, sest Suur Täiskasvanu teadis paremini...
Siis tahtsin kirjanikuks, või vähemalt luuletajaks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja sõnas, et mu kirjutamine on mõttetu ja ajaraiskamine.
Ma enam ei kirjutanud... Ja kui kirjutamata ei saanud, siis ei näidanud kellelgi...
Tahtsin õpetajaks saada, väga pikka aega... Ei saanud, sest valisin teisiti...
Lastekodu direktoriks ei tahtnud enne selle aasta aprillikuud kunagi... Aga sain, ja armastan seda maja juba kogu hingega.
Naljakas...
Teema tekkis eilsest pealtkuulatud dialoogist:
Rassu (6) - läheks juba kümme aastat mööda...
Kaalu (4) - mis siis?
Rassu - siis ma saaksin ometigi hakata arheoloogiks.
Kaalu - jah, nii vahva!!! Muidugi, siis saad ahvoloogiks...
Rass: Kas Sina hakkad ka arheoloogiks?
Kaalu (väga kindlalt) - EI! Mina hakkan konnaarstiks!
3 comments:
Oi jummel, ma naeran siin omaette valju häälega! Kes siis konnaarstiks ei tahaks saada!
Ma tahtsin muuseas samu asju, mis Sina - ja kokkuvõttes olen joonistav-kirjutav-õpetav-koduperenaine. Kas minust veel miskit saab, seda ei tea keegi...
Riital on viimasel ajal vaikiv ajastu, teda on kerge üle rääkida :)))
hakka otsekohe joonistama ja maalima! Van Gogh ntks hakkas maalima alles 40 a vanuses, ka talle öeldi et ta ei oska...
õpetajaks peaks mitu aastat õppima, hilja selleks kunagi ei ole;
ja kirjanike kohta on selline teooria, et enne 30ndat puudub inimesel reeglina piisav elukogemus kirjutamiseks.
neid lolle täiskasvanuid minevikust ple mõtet kuulata
Post a Comment