Millestki... või pigem mitte millestki....

Kevad on lajatanud, iga päev käin ja vaatan, kui palju tulbid on maast välja pugenud... Need, mida kunagi lumikellukesteks pidasin on hoopiski sinised lilled ja lumikad ilmselt hukka saanud... Ja nartsissidest, mida ma igal aastal rumala järjekindlusega mulda topin pole jälgegi... Tulpe tuleb rohkem üles kui maha panen, aga nartsissidest mitte varjugi... Mis võiks olla selle põhjus? Äkki ma ei tea, mis pidi nartsissisibulaid mulda pannakse... aga äkki elab meil miski gurmaanist mügri, kes armastab nartsisse ja saab tulpidest allergia? No mine sa tea... Eks katsetan sügisel uuesti... Loll ja järjekindel, üks hullemaid inimloomuse variante:)

Lapsed on usinad abilised, eks nende rõõmuks see paar peenrajuppi meil ju õilmitsebki... Kaevavad ja tassivad... Koerad aitavad ka kaasa, pisut rohkem kui vaja...

Meil on naabrid... Arvi ja Piret... Tulid üksõhtu meite õuele ja koerad tahtsid neid ära süüa, ma vaatsin kurja näoga, et minge sinna, kust tulite, kui läbi megakõva kisa sain aru kahest sõnast: naabrid ja ülejõe... No siis tegin vähe kabedama näo ette ja lasin koertel nad üle nuusutada... Olen ise mitut puhku mõelnud, et kes need seal küll elavad, äkki miskid penskarid... aga näed, hoopis nooremapoolne paar (meist küll vanemad, aga ikka veel noored), lapsi ei ole ja loomi vist ka eriti mitte.... Sportlikud ja avatud inimesed tunduvad olevat... Tahavad silda üle jõe teha, eks näis, mis saab... Aga ma usun, et kohtume veel...

No igatahes pani see põgus põrkumine mind mõtlema minust kui tutvumisobjektist... Küll oleks olnud kena, kui ma oleksin kohe naeratanud ja käe sirutanud, öelnud, et tere tulemast Kasteheinale, mina olen Moor ja Töll tuleb ka kohe, kuidas elate ja kuidas siia sattusite?? Aga mina, lasen koertel nad ära süüa ja vaatan sellise näoga nagu tahaks ise ka tüki ampsata... Pole ime, et sõprade leidmine nii raske on... Need, kes alles on jäänud on ise ikka väga visad pidanud olema... Aitähh teile!!

Kaarel tahaks suurima heameelega kalamees olla nii ööl kui päeval... Ja mina olen mingi jabur ema, kes ei viitsi tiigikaldal kügeleda ja poissi passida... Vähemalt mitte üle poole tunni järjest... Tahaks ise ka midagi teha, riisuda, kaevata, põletada, tassida... Aga ei, istu ja valva, et latske end suures kalastamistuhinas ära ei uputa!

Ja Töll on hulluks läinud, tahab mulle autot osta... Ja mitte niisama kena panni kui mu praegune vaid midagi noh, kaasaegsemat... säravpunast, mis silmanägemise ära võtab ja aastanumbriga nii tänane kui veel olla saab... Targemad ja kogenumad palusid mehe taskutes väikest revisjoni korraldama hakata, aga ma mõtlen, et las ostab käru ära, siis revideerin:-)) Igatahes põnev, ta pole mitte kunagi varem olnud nõus isegi viis aastat vana autot ostma... (liiga uus ja kallis) On ta nüüd siis saanud põrutuse, raputuse, armukese, nägemuse, linnugripi või mille iganes... Kahtlane, aga raviga võiks niisiis natuke oodata:)

Nädalavahetus tõotab tulla karmivõitu... Reede-pühapäev gestaldigrupp, laupäeva õhtul siis lisaks äia 60 aasta juubel... uhhhh! Aga küllap saame hakkama....

Kena kevadet ja lähen joon natuke teed... see võiks mulle ära küll kuluda...

Vaba voolamine...

olen tööl... olen vist kõik või vähemalt nähtavad asjad ära lahendanud ja nüüd siis olen ja ootan uut tulva... Päris raske nädal on olnud... Pole hullu, juba reede...
Hommikul võttis väike kratt lasteaeda õnge kaasa ja teatas, et tema läheb liblikaid püüdma! No jõudu talle sel tähtsal tööl! Laps on tubli olnud, ei ole juba kolm päeva lasteaias ühtki paari ära märjutanud, varem ikka juhtus korra päevas:) Ja viis päeva vastu ka pidanud... natuke nohuseks on kiskunud, aga mis teha...
Rassul käisid eile esimesed külad! Leenu, suur 7aastane jurakas hakkas häbenema ja ei julgenud talle õnne soovida;) Rass oli siis ise agar ja ajas plikat taga, et anna mu paljuõnne kohe siia!! Sai siis lõpuks oma õnnitlused kätte ja rahu majas... Kui enne lehtsabade saabumist käis hull murdmine, et issi, lähme üles mängima, ära vaata onu-Rauli Kanaaride pilte... siis neiukeste maabumisega olid kõik lapsed korrapealt teisel korrusel ja esivanemad oleksid võinud ka üldse olemata olla... Nii ta on, meiega lepitakse ainult hädapärast, kui nooremaid võtta pole!!
Täna õhtu jookseb linnavalitsuse võistkond Jüriöö jooksul ja ega siis noori moore ka pundist päästeta... Mulle ju meeldib joosta küll, kas just kostüümis ja linnarahva pilkude all, aga noh, ei saa ju pirtsutada...
Ilm on selline sombune ja raske, justkui vajutab kulmud põsesarnadeni... Eks naerata siis, kui selline tunne tekib... puhhhh....
Ja Metsatöll on loll kah... Kui tal on mingi mure, siis rääkigu ja lahendame ära, mis asja ta kiusleb nagu mõni naine!! Aru ma ei saa... Ei ole vaja öelda, et ma midagi ei tee, kui ma olen juba kõik ära teinud... No ei ole vaja, see pole ju ka miski põhjus meeldiva õhtu rikkumiseks... Milles siis värk, olen ma liiga paks, saab ta liiga vähe palka, on metsaelu depressiivseks muutunud, oleks vaja mõnda virgutavat hobitegevust otsida?? No mina ei saa võtta mehel käest kinni ja teda laulukoori või spordisaali viia... Või peaksin, kui temast hoolin?? Ähh, ju tal kevadväsimus, mis läheb üle, kui enne suvetüdimust ei tule!! Aga tüütu on küll!!
Järgmisel nädalal pidin puhkama, aga nüüd ikka ei puhka, tööd plju jne... Las see nädal siis jääb, nt oktoobrisse... Hakkan oma megasuurest palgast koonerdama ja sõidan siis soojemasse kohta päikesepaistet otsima;) Väga hea mõte, nii ma teengi... Lähen nüüd siis reisikalendreid laastama;) Edukat Jüriööd võitlejatele!! Ja üks toost surnud või halvatud autodele!! Ja vabadust naistele!!

Lapsed-lapsed...

Olen ikka laisk kribaja, aga mis teha...

Igatahes oli meil väga kena kevadepühine aeg. Kuna varasem nädalavahetus kulus endid poputades, siis viimane aeg oli ka lapskeste peale mõelda...

Esiteks võtsime suurel reedel ette ühiskülastuse Aura veekeskusesse... Kaasajateks oli tegelikult üks Leede punt, aga me lõime rõõmuga kampa ja ei lasnud ennast pikalt paluda... Väga tore oli, kuigi Kaarel arvas, et asi on jama, paneks nüüd kohe jälle riidesse ja läheks õue!! Laps tark, oli ju selle kevade soojem ja kauneim ilm... Igatahes Rasmus oli pöördes, siis lasid isaga torust ka alla ja üsna varsti teatas isa, et tema läheb nüüd Kaarliga ära ja mina pidin hakkama ise trepist üles tormama, et laps ei suvatseks üksinda torusse karata... (etteruttav märkus, et jalad olid järgmisel päeval valusad justkui peale esimest kekatundi kooliaasta alguses).

Ja no minu lapsed on ju ikka viisakad... Väike Lee oli ikka asine mees: emme, vaata, kui suured tissid... kuule, Sul tissid ripuvad... no ja juttu jätkus... Terane poiss ja orientatsioon konkreetne...

Jätkus söömaorgia mäkis, milles Kaarel oli küll esimesel kohal ja ajas friikaid ikka kohutaval kogusel pugusse... Ja ega tema ema nüüd ka väga tagasihoidlik ei olnud:)

Terve laupäeva veetsime õues... Issi küll ehitas vanaisale maja, aga meie poistega muudkui riisusime ja korjasime ja tassisime... Küll koerad on ikka julgamasinad... Talvega oli ikka selline laadung mööda õue maha laotatud, et andis kohe astumise kohta otsida... Nüüd on ilus...

Pühapäeva hommikul siirdusime rõõmsalt kinomajasse ja vaatasime Jääaja suurt sula... Poikad sillas muidugi... Ja oli tore küll, hea, et mind väljasuremisoht ei ähvarda... Võin vabalt edasi pirtsutada...

Seoses Pärnuga meenus mulle veel, kuis pidin ennast massaazilaual näpistama, et mitte küsida, mis mure teenuse osutajat vaevab... Ta muudkui ohkas ja ohkas... Juba esimesel päeval segas see mind, et oleksin tahtnud ta mure kasvõi ära kuulata... Ja teisel päeval sattusin sama tädi juurde ja siis oli mul vaja vaat et kõva häälega öelda, et Moor, sa oled puhkusel, see pole Sinu töö!!

Ja täna siis tähistame üht toredat sünnipäeva... Laps sai hommikul hunniku väikseid asjakesi... Õhupallipump oli kõige popim!! Ja mina meenutan päeva neli aastat tagasi:) Uhh, see polnud kuni kella 21.07ni küll eriti kena päev... Aga tulemus on seda väärt!!! Iga sekundit!

Laiselda on mõnus...

No nüüd ei ole olnud mahti kohe kaua pajatada, aga näed, nüüd siis aeg käes...

Mis on juhtunud, lapsed on olnud haiged ja siis natuke terved kah! See viimane on kohe eriliselt vahva!

Tööd on juurde tulnud, sest elvalaste küttekompensatsioon hakkab ikka minu kaudu käima ja saan kogu sõimu ja saasta oma kraesse... Eks ikka: sõnumitooja lüüakse maha...

Suursündmus on see, et käisime Pärnus... Vanad noh, jätsime pojakesed hoolsa ämma helladesse kätesse ja panime putku... Laupäeva hommikul purjesime minema ja esmaspäeva õhtul maabusime taas kodusadamasse. Etteruttavalt tuleb öelda, et argipäev lajatas täie raksuga vastu kolpa nii et silmist lendas tuld...

Igathes veetsime siis ühe laheda nädalavahetuse miskis kenas hotellis. magasime nagu põrssad (sest kodus ju ei lasta magada ei ööl ega päeval), nautisime iluprotseduure ja hommikusööke, Mehhiko toit Lahkes Margaritas, käisime teatris ja ööklubis, natuke merd nuusutamas... Ja oli väga virgutav, uinutav, lõõgastav... Mõnna... Teisel õhtul igatsesin laste järgi kui meeletu, aga asju ikka ei pakkinud, laiskus sai võitu:)

Naljakaid seiku oli ka: meil oli mingi pakett, mille sisse käis saabumisel majavein... Väga tore: vein, klaasid... Kena, ainult korgitseri ei olnud... Ja ei olnudki... Vaatasime siis seda veini jupp aega... Kui alla helistasime, siis teatati, et võtke pudel kaasa ja minnge tehke all baaris lahti!! No aitähh, tippteenindus igatahes... Kallis Metsatöll siis läks alla ja tõi avaja üles ning viisime selle pärast isegi tagasi...

Ja kui vähe naeratusi me seal kohtasime.... Oi-oi-oi, ma ise naeratan oma kaasale ka sagedamini;) Igatahes viimasel päeval küll üks proua naeratas ja sauna ukse juures istuv näitsik oli ka lahke, aga muidu oli ikka üsna nukker... Hommikusöögilauas teenendasid ikka täielikud zombid... Näost hallid, käed värisevad, naeratus suht negatiivne...

Siis taheti minu toreda laavakivimassaazi eest kaks korda raha küsida, kõigepealt minu käest ja siis Metsatölli käest kah... Tore, et ma vähemalt teda infoga varustanud olin ja ta sõrad vastu ajas ja maksmast keeldus... Siis üritasid minu käest teist korda raha saada, aga ma ütsin, et oi ei... Ühe teenuse eest ma topelt ei maksa... Siis vabandati ikka ka, aga vaevaliselt see tuli... No ikka soovitan kõigil kaasmaalastel toredasti inglise keelt kõnelda või soomet või suahiilit, aga jumala eest mitte eesti keelt eestis asuvas hotellis... Seda ei suuda teenindav personal taluda:)

Igatahes on Pärnu veepark väga vahva, eriti esmaspäeva hommikuti, mil rahvast megavähe ja saad teha, mis tahad ilma suuremate sebimisteta!!

Ja kui kaua me pole oma Metsatölliga saanud rääkida, lesida ja mõtiskleda... Arutada maailma-, pere- ja muid asju... Lihtsalt olla vagusi vaadates telekat või lugedes ajakirja... Kaisus magada... Uhhhhhh....

Koju tulles saime teada, et lapsekratid pole meist suuremat puudust märganud tunda (kas pole solvav?!) ja kõik on väga tore, ämm oli korjanud ära nööril tolmuksmuutuva pesu ja küürinud puhtaks pannikaane ja nii mõnegi minu kätukestest pikemalt puutumata eseme! Ta nägi küll vähe kurnatud välja, aga ju ikka elab edasi...

Ja vahel ei olegi vaja sõita Pariisi (kuigi seal võiks samuti tore olla ja teenindajad jagaksid naeratusi ette ja taha), ega Egiptusesse (sest mis see päike ikka nii erilist on)... Järgmisel korral läheme ilmselt Pühajärvele, sõiduaeg ja kulu jälle kokku hoitud:)

Aga tegelikult läheme järgmisel korral koos lastega kuhugi, enda peale sai juba nagu mõeldud, las siis saavad lapsed ka elamusi:)

Igatahes keerasime õhtul juba Tölluga tülli, sest ta ütles, et ma annan lapsele vanaks läinud piima, aga mina ei andnud... Ja asi lõppes sellega, et ta ei usalda mind, sest eeldab, et ma annan lapsele vanaks läinud piima!! No lahe igatahes! Saime siis aru, et illusioon on läbi ja tere tulemast argipäeva!!

Üks argipäeva pelgav Metsamoor, kes ootab üleujutust.... Suurt-suurt lainetust oma hoovile, aga laseb alles oodata!!