Friday, June 29, 2007

Kuutõbine

Mis see ometigi on?
ma ei maga, ma ainult tunnen... Kõike ja väga võimsalt... Liiga võimsalt, et seda taluda, liiga raskelt, et seda endast eemal hoida... Liiga tuttavalt, et mitte märgata Liiga valusalt, et mitte mäletada... Palun võtke see kõik ja andke tagasi emotsionaalne kooma...

Kõik saab korda!

Wednesday, June 27, 2007

Jaanimälestus...

Jaanilaupäeva hommikul sai niisama mösserdatud ja siis läksime kanuutama. Oli tore ja kui Töll poleks tagaistmel liiga palju õpetanud, oleks veel ülitore olnud:-))
Kodus siis sai pärast kraamitud ja raamatuid loetud... Eile muideks lõpetasin Otori lugude kolmanda osa... See lõppes hästi, tea, kas olekski vaja neljandamat lugema asuda?
Jaaniõhtul tegime külale tiiru peale ja kuna viimase aasta jooksul on kaks sillakest tekitatud, mis lasevad meil rõõmsalt ringiratast tatasata, siis seda tegimegi.... Arvi-Piretiga sai kokku lepitud, et tulevad hiljem meile grillima, Raul-Kerli lustisid juba rõõmuga ja eks pidin seal ka natuke sööma... Kala oli täiesti erakordselt maitsev ja ämm rõõmus kui hernes:) Kuna ma olen pistu juurde võtnud, siis avaldati lootust ka pere juurdekasvu osas, aga pidin need kähku kummutama:)
Kodus seadsid lapsed endid kenasti sängi külili ja uinusid vastuvaidlematult silmapilk... Isegi igaõhtused kakalkäimised, janutamised ja kaisumõmmide otsimised ununesid seekord...
No ja siis avastasingi Kudzu vastamata kõne ja ei suutnud ennast ära kiruda, et ma ikka seda telefoni kaasas ei tassi... Nad olid sel ajal meie õuel, kui me naabrirallit tegime ja ma ei kohanudki neid!!! Istuda Kudzuga keset ööd lõkke ääres ja juttu puhuda... Uhhh, saunaski kügeleda.... Ja sellest kõigest jäin ma nüüd ilma!
Piret ja Arvi vähemalt tulid ja ajasime siis nendega lobajuttu... sõime ja jõin oma esimese alkoholiga õlle. No ei olegi nii halb, kui ma seni arvasin aga erilist ovatsiooni nüüd ka ei tekita...
Saun oli tore nagu ikka, pärats olin küll väsinud mis kole ja uinusin vist juba dushi all, ei teagi, kuidas padjani roomatud sain... Kallis Töll aga vaatas miskit filmi ja väitis hommikul, et ta olla vaid 3 h magada saanud... Vaesekene... Ma mõtlesin siis, et võtan lapsed ja lähen kuhugi kolama, aga olime hoopis isekeskis kodus ja möllasime mis jaksasime... Korraga... uhhhhh, mul oli puude ladumine just poolelei, kui hakkas äikesevihm... selllise pladinaga kallas, et oli kohe... Minu mälus tõi see esile mingid soojad mälestused mu enda lapsepõlvesuvedest, mil Vants meiega mööda vihmaloike jooksis... Küsisin siis, kas leidub mõni laps, kes tahaks paljalt vihma kätte lippama tulla.. Ja kujutage ette, kostus ühehäälne Jaaaaaaaaaaaaaaaa! Nii me siis silkasime kolmekesi porgandpaljana vihmas ja olime rõõmsad mis kole... Sealt otse sooja vanni... Vee olin ettenägelikult juba jooksma pannud ja oli ikka mõnus... Mõtlesin ise, et seda ei ole ehk vaja Töllile rääkida, ta meil selline alalhoidlik ja külmapelglik... No jah, kui Töll õhtul saabus, oli enne tere ütlemist vaja Rassul teatada, et meie emmega... paljaks... vihm... vann... No et ikka kõik teada oleks... Eheheee...
Esmaspäeval siis tomus suur kolimine ja kui ma varem arvasin, et haamer on suht mõtetu tegelane, siis peale mutrivõtmega naelte kapi tagaseina toksimist olen oma arvamusi tugevalt korrigeerinud... veel oskan kruvisid seina panna ja sektsiooni paika seada:) Kolimisfirmale KLG suured tänud mu elu päästmise eest, sest vaevalt sellest midagi head oleks tulnud, kui ma iseseivalt need lambid oleksin seina kruvinud ja ära ühendanud:-))) Aga ma oleksin seda kindlasti teinud, kui abikätt poleks ulatatud:-)))
Täna käin Velloga veel vallamajas ja siis ongi kõik korras. Panen ukse kinni ja jätan ta saatuse hooleks... Oleks see saatus ta vastu vaid armuline:)
Jaa, infarkt ka... eile õhtul, oli see nüüd vihmas trallimisest või kolimisel külmetamisest, aga rindu lõi selline kohutav avlu, et ei saanud istu ega astu, seisin keset tuba kui soolasammas, selle vahega, et valupisar nirises silmist ja ainult sosistasin, et valus... hmmm see kestis ikka hea mitu minutit ja kallis Töll tahtis kiirabi kutsuda, mul oli niipalju ikka oidu, et ei olnud nõus... ain aru, et see on see kuulus "libainfarkt", ehk tõenäoliselt mingi närvipõletik... Aga valu oli kohutav... Kui juba rääkida sain, siis konsulteerisin Ülle-reedaga, kes peab olema mu ihuarst ja mentor nii töös kui tervises... Kuna ühtegi korralikku rohtu meil ju kodus pole, siis sain endale kaks küünalt saba alla ja läksin tuttu... Natuke veel pakitseb täna ka (mitte saba), aga EKG oli korras, vererõhk parem kui korras ja nüüd söön miskit ravumit selle va närvipõletiku vastu, millega ilmselt ikka tegu on:-)) Aga... Vaene Metsatöll veetis taaskord ühe unetu öö, sest pidi muretsema, kuidas ta pesumasina käima saab, kui mind haigalsse viiakse või ehk infarkti saan ja ära suren... Ja kui tihti lilli tuleb kasta, seda ta ka ei tea... Küll on meestel elu raske...
Mis veel... ah jaa, põgusad kohtumised, mis muudavad elu... ovulatsioon ja heegeldamine...
Ja muideks: elu on tõsine asi... naerame selle peale!

Thursday, June 21, 2007

Kes annab, see saab?

Kas elus on nii, et näed, seda mida tahad, saad osa sellest, millest tahad ja teed seda, mida tahad?
Ma arvan, et on... Valikud-valikud.... Ja Eeva naerab selle koha peal... Ja siis nutab natuke, sest valmised ei ole ju tegelikult üldsegi kerged...
Minu tööalane juhtum hakkab lõpule jõudma, 1,8 aastat ja lahendus jõuab kätte... Esmaspäeval on kolimine ja peale seda annan Vello lahkelt üle teisele vallale... Mida kõike see mees ei ole pidanud oma elus nägema... Nüüd aga tunnen endas professionaalset segadust: ma olen teinud kõik, mida olen suutnud, olen otsinud abi, kuid pole seda paraku sageli saanud, olen ikkagi edasi punninud, küll mitmeid kordi mõelnud käega lüüa... Aga, kas ma olen teinud õigesti? Kas need valikud, mida olen teise inimese eluga teinud (või pannud ta nendega nõustuma) on olnud talle sobilikud?
Tunnen, et olen temaga mänginud nagu väike tüdruk mängib nukuga... Võtnud kodunt ja saatnud haiglasse, sealt hooldekodusse, nüüd lükanud ta uude elukeskkonda... Jah, ta on selle kõigega rõõmuga nõus olnud, kuid kas tal oleks tekkinud üldse selliseid vajadusi valida, kui oleksin valinud mitte sekkuda... Jah, ta oleks võinud olla juba surnud... Tal oleks võinud minna hullusti... Kuid mind usaldades on ta nüüd, 70 aastasena astumas iseseisvasse ellu... Ja ma ei tea, kas see elu toob talle rahu ja õnnehetki... See on väga segane tunne... Mind lohutab vaid teadmine, et ta ise valis nõustumise minu ettepanekutega... Jah, ilmselt kuluks siinkohal ära väike supervisiooniseanss ja küllap ma selle endale enne puhkust ka välja nuian, kui vähegi superviisori leian.
Kodus.... on kõik tore ja vahva ja mõnna... Minu töö muidugi põhjustab teatud probleeme, aga ka nendest saab jagu... Avastasin, et kõige tähtsam on mõistuse tasandil ära tunda hetk, mil tuleb VALIDA kas tülitseda või mitte... Kui seda hetke märkad ja ehk ka välja ütled, et kuule, nüüd siin on see koht, kus peaks korraks mõtlema, siis on võimalus asju lahendada, niisama sahmimise ja peedistamise asemel... Ja see on vahva:-))
Loen Otori klanni lugusid... Seni meeldivad:)
Ja siis... ohoo, ma ostsin Päälinnast ilusa sinikirja lõngajubina ja nüüd heelgeldan... Küll tundus nõel algul kohmakas käes, aga mõne hetke pärast juba libises mõnuga:-)) Hetkel teen toredaid kuuekandilisi lillmotiive, et nendest siis midagi kokku sebida:) Mustrit ega tegumoodi mul ees ei ole, lasen vahva rätsepa moodi ja pole üldse ime, kui palitust peapaela loon, aga asi seegi;-)) Mõnus on kohe...
NO ja seda kõike teen ma muidugi seepärast, et elektroonikapoest kasti õllet tooma minnes anti kena kodumasin pealekauba:) Nüüd ta siis juriseb seal nurgas ja mina kõlgutan jalga:-)) Eks näis, kuidas asi edasi kulgeb, aga praegu tundub mulle, et see ost oli igati tore ja asine:) Mis me selle õllega teeme... Vot seda ma küll ei tea:(
Jaanipäevaks tegime endile kena kanuutamise Elva jõel... Naabrite ja Kaisukarudega ja ehk läheb seltskond segasemakski... Lõpetame kodus ja siis teeme mis tahame:)) Väratid on valla ja kes teed teab, see teab...
Muideks meisterdas Metsatöll omaenese pisikeste käppadega valmis ka lipuvarda ja me saame uhkelt lipu lehvima panna:)
Kaunist jaani siis kõigile, lähen päästan klutid:-)) Ja ooooooootan juba puhhhh-kust:)

Friday, June 15, 2007

Päälinn:-))))

Nu nii... Koolitusel sain teada, miks mehed nii vara ää surevad... Ja naised: palun silitage oma kaasasid kolm korda päevas, kui süüa annate (mida te ju nagunii teete)... Siis on neil oluliselt suurem tõenäosus ületada 60. eluea piir ja nautida teie seltsi kõrge vanuseni... KUI te seda muidugi soovite, eheee;)
Siis olen sõitnud rongiga ja käinud jala, sõimanud Savisaart Keemia tänava teise kohta tõstmise eest ja ligunenud vihmases vanalinnas... Asendanud strateegiliselt olulisi esemeid, mis pagasiga maailmalõppu kadusid ja lobisenud VWga elust ja asjadest...
Loomaaias käisime, sugulasi külastasime (VW ei lähe suglasena arvesse, nemad on rohkem nagu sõbrad;), Tabasalu pangal turnisime ka...
Intsident Loomaaiast:
Kaarel (3a) sõidab oma jalgrattaga ja just tema ees veab üks isa oma tütart, vast ka nii 3-4 aastast selles loomaaia kärus. Hakkavad lapsed seal siis kihistama ja itsitama üksteisele, kui:
Kaarel: Minu nimi on Kaarel:-)))
Tüdruk oma emale: Kuule, ta räägib meiega ja ütles, et tema nimi on Kaamel!
Kaarel (ahastavalt karjatades): ma ütlesin, et olen KaaRel!
Tüdruk (nipsakalt saba keerutades): ise kaamel ja sõidab jalgrattaga!!!
Selle peale lähevad meie teed lahku, sest hirmunud vanemad kartsid Kaarli kurja kättemaksu hingepõhjani solvamise eest:-))
Täna siis võtame suuna lõuna poole, käia veel üks sünnipäev ja siis saame me minna ära oma koju... Oma vannituppa ja oma voodisse:-))))
Kohtumiseni:-)

Tuesday, June 12, 2007

Analüüs ja arm...

Hmmm... Mõni aeg tagasi jõudsin lõpuks siis selleni, et vaadata natukenegi kaugemale oma ninast... Heita pilk hoopistükis hinge või pisut veelgi sügavamale... Olen olnud parasjagu isekas ja nõudlik... Oodanud, et maailm kohaneks minuga olemata valmis ise kompromisse tegema... Mis kõige halvem... Ma ei ole tahtnud leppida sellega, et kõik ei muutu, kui muutun mina... Nüüdseks olen välja kaevanud tõdemuse, et teis(t)e seismine või teises suunas liikumine ei peaks ju mitte pahameelt tekitama... Ma lihtsalt olen ja võtan vastutuse enese tegude, mõtete ja tunnete eest rohkem iseendale... Püüan mitte oodata ja loota asju, mis eksisteerivad vaid kellegi - minu - pealuus...
Eks näis, kuidas see kõik kulgeb... Igatahes sai fundamentaalne suhe vundamendini läbi raputatud, nuusitud ja sakutatud ja nüüdseks võib päike paradiisis paista ja üksmeel ühendada ühes suunas vaatavaid pilkusid... Uhhhhh, lahe...
Igatahes on suvi lahe ja töö tore ja lapsed armsad ja mees jumalik;-)... Vaatame - vaatame, mis edasi saama hakkab, aga sellist keemiat ei ole ma meie vahel juba õite pikka aega särtsumas tundnud... Loodetavasti on kriisid ka mõnes teises suhtes jahtumas ja hääbumas ja mõistlikkuse soojade hoovuste tuuleke puhumas:) Igatahes sõlmime juba kihlvedusid;-)
Ootamas on Päälinn oma tossu ja rahvamassidega... no need paar päeva ehk elan üle kah:-)) Eriti veel nii heas seltskonnas;)
Kallid ja päikest ja aitäh kõigile, kes raskel hetkel toeks olid ja mulle mu väärtus(t)eid meelde tuletasid:)

Thursday, June 7, 2007

Suvi

on jõudnud nüüdseks igasse Eestimaa nurka... Veel ei ole päike ilu suutnud ära tappa: kõik lõhnab, õitseb, särab... Noh, tolmab muidugi ka natuke, aga mis sest märkida...

Tore indiaanisaunahooaeg sai alatud ühel vähestest troopilistest päevadest meie pere täiskasvanute vahelises suhtlemises... Nii ta paraku kipub olema, et omaette saame sõbralikud olla ja üksteist adekvaatselt mõista järjest harvem ja harvem... Miks on see nii? Mida ma teha saaksin, et see nii ei oleks? Loobuda iseendast? No vast mitte... Ma olen nõus loobuma reisimisest, tervisepordist, autost, sellest, et keegi mind kodus abistab... Ma ei tahaks loobuda flamenkost ega raamatutest... Ma ei saa loobuda töötamisest...


Mõtlikult ja uudishimulikult vaatan ennast üha sagedamini ja näen inimest, kes tunneb hirmu, kes kaotab oma hingest vabadust ja rõõmu... Näen väikest tüdrukut, kes tahaks pugeda kuhugi sooja ja turvalisse pessa peitu ja üldsegi mitte sealt välja tulla... Tüdrukut, kes soovib vaid turvatunnet ja kindlust...


Ma ei ole ju ise täiuslik... Teen vigu: ütlen asju, mida ei peaks ütlema, soovin soove, mida keegi teine ehk ei pea mõistlikuks... Aga see olengi ju mina! Ja ma tahan olla rõõmus ja lustiline, avatud ja julge... Ma ei saa seda osa endast ära kaotada... Võin ta küll ära peita, aga mitte igaveseks.


Sel nädalal olen käinud hooldekodus vanakestele klõbistamas, siis käisid Käpsid meil külas... Oi need väiksed Karukäpad on toredad ja Kaisu ning meite-Kaarel leidsid teineteist. Lõpuks ometi sai mu noorem poeg nautida tütarlapse tähelepanu, kes mitte tema vanema venna külge ei klammerdunud vaid suu lahti kuulas, mis pojal öelda on:-))


Ja uni oli kõigil lastel ka hea... Kui Helps veel enne nõiatuuridele minekut oma Lutika köha pärast muretses, siis tegelikult oli ainus, kes paar köhhi tulla lasi vana Karukäpp ise:-))


Kolmapäeval oli töökaaslastel ootamatu idee tekkinud vibusid lasta ja grillida... Noh, metsas sain ikka vibuga sehkendada, aga grillist jäin ilma, sest olin suutnud kogemata kalli Tölli niimoodi välja vihastada, et ta minuga isegi ei räägi mitte... Isegi mailile ei vasta... Mis seal siis ikka... Ma ei oleks pidanud ütlema tema kuuldes "ole normaalne" ja kui vabandusest ega roomamisest ei piisa, siis on tal järelikult lihtsalt vaja marineeruda... Jõudu talle selleks!


Mu tore hooldusteenuse arendamise projekt sai fondist eitava vastuse ja jääb ilmselt teostamata... Mis seals ikka... KUi kunagi tulevad helgemad ajad, eks siis tuleb ka raha sinna, kuhu vaja:-))


Olge terved kallikesed ja kes soovib kutsikat, siis http://setipojad.blogspot.com/

Aitähh sõpradele toetava sõna eest;)