Aastalõpp

võiks olla hetk, et vaadata korraks tagasi ja siis suunata pilk ülehomsesse, uue numbriga päeva. Tegelikult algab ju iga päev uus aasta, seega võib igal suvalisel hetkel mõtiskleda ja paremast homsest unistada...
Ma ei taha enam unistada... tahan elada ja olla.... Kohe hullu mässumeelsust olen täis - sellist rahulikku mässu...
Mõned inglimiksid: Miks olen lasknud asjadel nii kaugele minna, miks olen loobunud iseendast ja enda jaoks tähtsatest asjadest, miks olen valinud pealiskaudse ja hoolimatu sisukuse asemel, miks olen nutnud kellegi kurjuse ja rumaluse pärast, miks olen lasknud oma lastel näha seda, mida nad elus kogema ei peaks, miks olen olnud hirmust halvatud ja pannud silmad ristteele jõudes kinni?

Mis edasi saab, seda ma küll ei tea, aga las läheb kõik kõige paremini...

Teilegi! Õigeid otsuseid ja julgust...

Aeg kaob...

Ja vahepeal on juhtunud mitmeid asju, mõnda neist ei taha mäletada, las nad siis jäävad....

Küll aga tahan endaga hoida ja teiega jagada ühte araabia vanasõna:

Enne, kui sõna lendu lasta, peaks ta läbima kolm väravat: esimese kohale on kirjutatud "Kas see on tõde?", teisele "Kas seda on vaja?" ja kolmandale "Kas see on lahke?". Kui öeldasoovitu kõigist väravaist läbi saab, siis maksab ta rääkimist!

Kaunist pühadeaga ja kohtumiseni!

Ikka teie Moor!

Ilmast

Sel talvel siis torm nähtud ja lumes sumbatud.

Eelmisel pühapäeval käisime Tartus perekondlikul lõunasöögil. Sinnaminek oli juba jube, tagasitulek puhas põrgu....

See eelnev oli siiski põrgu eeskoda:)) Metsavaheteele keerata ei olnud võimalik, peale kaevamist, sai siiski Ketsikene hakkama eluohtlike manöövritega ja rühkis edasi... Siis ta jaks rauges ja 30 m sügavas metsas heitis ta karu kombel talveunne.

Haarasime Tölliga siis kumbki ühe lapse ja asutasime kottpimedas metsas samme seadma...

Ohhoo, puu maha langenud.... ronime aga üle...

50 m eemal - ohoo, veel üks puu, ei sellest enam üle saa, peab ringi ümber ladva kõndima...

Kodu, kallis kodu!

Oi-oi, aga elektrit ei ole...

Hmm, kuna meile tuli torm üllatusena, siis ei ole varutud ei vett, leiba ega tuletikke...

Aga kamin kütte ja sooja saab, mõned küünlajupid ka leidsime, pisut nirises torustikust vett ja märgade rätikutega sai suurem mustus ka maha kraabitud, lumepesu jätame seekord vahele.

Hommikul jalutuskäik tööle, jooksin paaris kohas, sest puud langesid seljataga raks ja raks... Kohale jõudsin! Töll kraapis, saagis ja kaevas terve päeva - tuli korjas Moorikese õhtul üles...

Elektrit ikka ei olnud...

Mõtlesin inimese abituse peale. Kuidas siis kunagi saadi ja enam ei saa... Puupliidil on süüa ju väga hea teha - aga keeta küünlavalgel on mulle väga ebameeldiv. Tuleb see siis sellest, et nägemine mul meeltest see domineerivam ei ole või millestki muust, aga valgust on vaja!

Jah, aga esmaspäeva õhtul, kui juba pesas nurrusin, naases meile elektrivalgus - ma tegelikult ei oodanud seda, arvasin, et nädalake läheb ikka pimeduses ära...

Ja nüüd siis voolavad veed, vihmasabin uhub viimseid lumeriismeid ja jõgi lõikab otse üle Kasteheina õue, täna hommikul oli jäänud vast 20 m majani, muidu on 70:) Laulan väikese nõia moodi, et kui vaevab seljavalu, võin aknast püüda kalu:-))

Ja igatsen lund taga:-)))) Sest see oli niiiiiiiiiiiii ilus!

Nüüd viin mehele tordi ja alustame tema sünnipäevakingituse realiseerimisega - salsakursus kahele:-)) Eks näis!

Päikest silmisse ja rahu südameisse