Esmaspäev

Ja ikka veel haiglas!
Eile veel oksendas, tilka enam ei ole, aga kõht ikka lahti. Kui laupäeval oli lootus, et EHK saame koju, siis see lootus meilt võeti ja nüüd arvab Kaarel, et me jääme igavesti siia!

Vast ikka ei jää, sest olud on suht hullud: vannitoas ei põle tuli, ruumi ei õhutata, oma 12 m2 palatist välja astuda ei või, suhelda saab niiiii vähe jne.

OK! See kõik on tühine! Hindan seda, et saan lapsega niiiii palju koos olla, et on hetked enesessevaatamiseks... Ja eelkõige tunnen rõõmu, et Kaarel nosib just praegu viineripirukat ja joob mahla ja seda ilma suurema motiveerimisprotsessita
Äkki saame täna koju!!
Kinnine ruum ei mõju mulle just hästi...
Ja ma tahan tööle minna!! Eks ole hea ema: laps vajab hoolt ja tema tahab tööle!!!
No mis teha!! See ma olen...

Teod ja tagajärjed

Egiptus 12-19.10 2008
Alustame siis nagu ikka algusest. Ettevaatuse mõttes ja abikaasa tahtel jõudsime lennujaama 2,5 h enne lennuki väljumist. Kõik oli kena, võtsin vautšerid ja sain teada, et lend hilineb tunni võrra: 1.30 asemel kl 2.30, öösel ikka! No tuli see tohutu aeg siis üle elada, muideks, Kaarel (4a) läbis tollis põhjaliku läbikatsumise! Mängisime siis lambapadjaga palli ja mürgeldasime niisama. Mina lükkasin läpaka seina ja hakkasin Mammamia filmi vaatama (aitäh, Kaido!). See ajas kaasal muidugi närvi mustaks ja ta sajatas mind ja oma kallist ema kõikvõimalike nimedega, millest kerglane ja boheemlane olid ehk ka pisut asjakohased... Siis selgus, et vautšerid sobivad vaid 2le inimesele meie pundist, ülejäänud kolm vaadaku ise, kuidas saavad. No see mure lahenes kaasa sajatustest hoolimata.
Me Liiviga jõime siis tassikese kohvi ka. Mina palusin lattet ja Liivi espressot. Sain suure taldriku ja tassi, kui korraga Liivi kääksatab, et miks sul nii suur taldrik on, vaata kui väikse mina saan! Ja siis nägi ta oma sõrmkübarasuurust tassi, mis ka ainult poolenisti täis ja meie naerul ei tulnud ega tulnud lõppu. Tegelikult on päris ime, et narkokontrolli kohale ei toodud.

Lend sujus hästi. Kaarel küll arvas, et öösel on õigem laulda, kui magada, aga lõpuks ta vagusi jäi... kl 5.00 üllatas meeskond meid hommikusöögiga, hmmm, see ei kõlvanud kassi saba allagi, aga pepsikoolajook käis küll!
Transfeer hotelli ja kohe tõelisele hommikusöögile. Traditsiooniline Egiptimaa hotelli pruukost. Omlett ja pannkoogid, mida kohapeal tehakse ja muu sodi. Hotell ka enam-vähem 3 tärni siinse maa tavade järgi.

Merevesi oli nii soe, et ma ei pane nii kuuma vannivett ka mitte! Ilmad kuumad ja basseinid olemas, kui randa ei viitsi kolistada. Kõik ok!
Lapsed saavad kaamelisõidu, mis on kohutavalt kallis (looma nimi on Casanova) ja delfinaariumi. Meie kaasaga päeva merel, et küllastumiseni snorgeldada. Esimest korda toidan pea üle paadiserva kalu ja usun siiamaani, et tegemist ei olnud merehaiguse vaid diislimürgitusega. Ei, ma ei joonud seda!! Lihtsalt nii palju paate tossab korraga kaunimate snorgelduspaikade ümbruses, et kangemadki on pilves...

Ämmaga asume paar tundi peale mu merelt oksereisilt naasmist teele Moosese mäele. Just seal olla Jumal Moosesele kümme käsku kätte andnud ja meid ootas ülev matk öösel kl 2 kuuvalgel mööda kitsast kivist rada 3000 m kõrgusele merepinnast.... Koos ülejäänud 600 inimese ja beduiinist giidiga, kes meie soove püüdis nägudest lugedaJ Igal sammul pakuti kaameleid, et nendega ülespoole ratstada ja mida ülespoole saime, seda krõbedamaks muutus kaamlikese hindJ Mäkke jõudsime kl 5 paiku, siis hakkas juba valgeks ka minema, ei olnudki eriti külm ja päikesetõusu värvidemäng kaljudel oli kena, aga see on ka kõik. Lisaboonusena pidada päikesetõusu vaatlemine Moosese mäel kõik tehtud ja tehtavad patud andeks andma... Hmm, loodan tõesti, et ka tulevastele tegudele mõju on...

Kohtusime mäel eesti paariga, naine kandis nime Andra, mehe oma ei tea, aga mõlemad tundusid väga vahvad olevat. Igatahes saime siis viimasel päeval teada, et me suisa samas hotellis peatusimeJ Nii eestlaslik, eks...

Turul ämma kasuks kauplemine lõppes sellega, et vastutasuks noormehe südame murdmise eest sain kiirmassaazi, mille käigus püüti murda mul nii mõnedki luud, lusti kuipalju ja naeru nabani. Üldse on millegi ostmine seal niivõrd väsitav protsess, et lihtsalt hullumaja...
Mustad mehed lapsi ahistamas, eriti Kaarlit. Tabasin Rasmuse isegi teatavat kadedusepuhangut tundmas, et miks kõik Kaarlit kõditavad ja näpivad... No jah, Liivi seletas siis delikaatselt, et neil onudel on äkki kodus just Kaalu vanune laps, aga noh...

Räpasust jagub, õnneks sooja ka ja no Punane meri!!! Jumaldan seda pilti, koralle ja kalu... Isegi kui ühe rifi juurest teise juurde kulgedes peab sisemist puhastumist läbi viima... Ja seda, et saab lesida, olla üdini soooooojas, lugeda Hõbevalget, mis ütleb, et vanim meie aladelt pärit sõna võiks olla „jäätunud“....
Me vist olemegi natuke jäätunud ja need, kes ei ole, jäätatakse kaaslaste jäiste sõnade-pilkude-tegudega ikka üsna ruttu ära...


Loodan, et siinne soojus sulatab nii mõnegi jääkillukese ja mitte ainult luudes-lihastes!

Kojulennupäeval tabas Rassut kuri kõhutõbi. Algul oli mul isegi raske seda tõsiselt võtta, sest basseinis sai sellega käia küll, aga süüa ja mängida haigus ei lubanud... Igatahes haige ta oli ja hädiselt saime koju, kus järgmisel õhtul lõi mul kõhu lahti ja siis ämmal ja siis Töllil ja kui juba kõik nagu korras... NO siis alustas Kaarel ja nagu ikka, tema võtab asjad põhjalikult ette. Oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja hetkel, kui oma kirjatükki läpakasse toksin, istun Tartu lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonnas ja valvan, kuidas lapsesse vedelikku tagasi tilgutatakse... Me polegi varem lastega haiglas olnud, kui adenoidne poolpäev välja arvata... Nüüd siis oleme palatis kinni, uksele naelutati kole roheline silt, mis teatab, et tuleb kanda kitlit ja teostada käte antiseptikat.... Vot siis niimoodi.... Aga reis iseenesest oli supersoe ja mõnus, eksole! Küll poja terveks saab ja mina oma uned tagantjärgi magan;) Järgmise tiiru võiks siiski kuskil Euroopas teha;)...

Sain wifiga ka ühendust... mis viga haiglas lesida!!! Nüüd on siis õhtu
käes, oleme 9h tilkunud, kohtunud kohaliku ülemnõiaga (kes kohe peab igas asutuses olemas olema!) ja seisund stabiilne: palavik 38, kõht valulik ja jaksu ei ole, ei oksenda! Kakaproovi pole õnnestunud kvaliteetselt sooritada, ehk jõuab veel, seni antibiotsi peale ei panda...
Jube on seda aktiivikut sellises seisus vaadata!!
Niisiis.... elame veel ja alla ei anna!

Mehed ja naised!

Kasteheina pererahval täitus 10 aastat esimesest kohtumisest ja samas ka 7 abieluaastat. Teadjamad mäletavad ka laulatuseaega, aga see tuli pisut hiljem...

Igatahes otsustasime minna Tartusse ja seal natuke tuulduda, ehk jalgagi keerutada...
Plaane polnud ja sebisime niisama erinevate kohvikute-pubide-baaride uksest sisse-välja. Siis ütles Töll nii: Lähme ja võtame Rasputinis eelroa, Gruusia saatkonnas põhiroa ja Italiaanos magustoidu...

Ma olin geniaalsusest rabatud ja kohe elevusega nõus. Kiitsin meest, et nii hea mõte ja läheme siis aga...

Istume Rasputinis maha, vaatame menüüsid, ma valin kerge eelroa, olen valmis tellima, kui... kaasa vuristab ettekandjale oma valiku ette: eel-, põhi- ja magusroog ja joogid jm.... Vaatasin täielikus segaduses talle otsa, et no mis see nüüd siis veel tähendab?! Nimetasin siis ka oma eelroa juurde magustoidu ja tädi sai ära minna (sest korralikud inimesed ju ei lahka omi asju võõraste kuuldes, onju!!!)

Ja siis see vana Töll ütles: Sa ometi ei arvanud, et me tõsimeeli mitmes kohas käime??? keegi ei tee kunagi niimoodi ja Sa oleksid pidanud aru saama, et ma seda tõsiselt ei mõelnud!!!!

Mina süüdi ka veel, et ma ei saa aru, mis mees MÕTLEB!!

Peaaegu oleks madinaks läinud, aga siis ma otsustasin hoopiski naerda selle üle, võtsin kingad jalast ja hakkasin salvrätikuuliga klaasi suunas pilduma... Kui 10 a tagasi väljas käisime, siis lõpetasime söömise alati nii, et klaas oli laua keskel ja me püüdsime kuuli sinna sisse saada, kes sai, oli võitja ja väärt suurt kallistust... Nüüd aga vaatas Töll mind eriti kurja pilguga ja ei visanud palli klaasi....

Mida olen ma teinud selle toreda mehega, kellega koos oli nii vahva ja lõbus?

Kala!

Mõni inimene ei söö tomateid. Mõni teine ei söö liha... Ma ise ei ole ka elus paljusid asju söönud, esimese teadliku kalasuutäie panin ampsu umbes 23selt, mis ei olegi nii ammu...

Eile õhtul tuli kallis kaasa koju aga kalaga. Selle olid pea ja saba ja noh, ega vist ei liigutanud enam... Palus endale õhtusööki teha (mitte kala, kaasa ikka).

Teatasin, et kuna Helbet ei ole, siis võtku see kala ja kadugu kus kuuskümmend! Mina seda ei puutu. No nad siis võtsid poistega kala ja läksid raiusid tollel pea otsas, võtsid sisikonna välja ja uuuuurisid seda põhjalikult, ülejäänu toodi tuppa tagasi!!

Pisar silmas helistasin Vantsile ja ta ütles, et soomused tuleb ka ära võtta, aga sel õnneks neid väga palju ei olnudki... ja siis lõikasin kala kääridega tükkideks ja praadisin ära, soola ja pipart sai ka pandud... Töll sõi ära ja ütles, et ok... Küsis, et miks nii väike... Seleta siis, et suurus pole oluline!

Aga see oli minu jaoks jäle töö: kui ikka üks inimene ei ole saanud lapsena kalu tükeldada ja nende sisikonda uurida, siis ta äkki ei taha sellega ka kõrgemas eas tegelema hakata, mis? Töll küsis, kas peab endale sellepärast uue naise võtma, et mina kalu ei taha katsuda!?
Peab jah! Kuidas ta kõik selle 10 aastat on ilma kalata hakkama saanud ja nüüd enam ei saa??!!

Vahel on vaja...

teha asju enese pärast, enda jaoks ja iseendaga.
Minust sai eelmisel nädalal Paula - see poisipeaga tüdruk:) Enne Paulaks saamist hüüti mind aga nimedega: Issandjumalküll ja Oimaivõimissanüüdtegid!

Noorem poeg vaatas mind asjalikult ja sõnas: emme, mis Sul läksid juuksed silma ette või?

Vanem tunnistas, tunnistas veel, ajas silmad hästi suureks ja kappas sõbra juurde teatama: Kujuta ette, mõnel on selline soeng, et ma ei tunne oma enda ema ka ära!

No ja Töll... Tema piilus aknast ja keksis toas ümber minu kui laps jõulupuu ümber, katsus ja sikutas, siis teatas, et tema arvates vanale inimesele pikad juuksed ei sobigi!! Palus veel öösiti mitte ehmuda, kui hirmukarjatusi kuulen: siis on ta voodist võõra naise leidnud...
No nagu ma usuks, et need hirmukarjatused saaksid olema, ikka rõõmukilked, tõenäolisemalt lihtsalt vaikne mõmin:-))

Mulle meeldib ja aeg oli küps: ma saan nüüd hommikuti pead pesta, saan panna pähe väikseid vahvaid vidinaid, saan magada ilma krunnita kuklas või patsita selja all... asjad, mis seni on puudu olnud:) ja värvimine peaks nüüd ju ka hoopis lihtsamaks minema, ehh?

Ma ei saa enam enesekindluse tõstmiseks juukseid kaitsva kilbina seljale lasta... jah, see on ka ainus hea asi, millest ilma jäin, aga kas mul seda enam vajagi on?

Aga inimfantaasia on ikka lahe loom küll: kuhu vahele Sa jäid?; tegid Vanemuisele annetuse või?; Saidki lastekodust täid pähe, Sa vaene laps!; oled Sa armunud või?; Miks siis niimoodi?; Ega Sa haige ei ole? no ja nii edasi:)))

Nii, aga lisaks juustele peaks rääkima ka kepikõnnimatkast, millega sel aastal kenasti hakkama saime. 32 inimest, muist keppidega, muist ilma, kogunes laupäevahommikul jaama juurde ja kõndisime üheskoos Väikese Väe raja läbi, pidasime Tervisespordikeskuse juures näksipausi ja seadsime end kes edasi-, kes tagasimatkale. Väga vahva oli. Tädikesed lubasid edaspidi ise tihedalt rada külastada, nii et Anni lootused kujuvargaid jahtivatest kepikõnduritest saavad ehk täide minema.

Ja pühapäeval lasin pere välja värsket õhku hingama ja koristasin, jõudsin ka lugeda, muusikat kuulata ja jalutuskäigu teha.... Väga mõnna....