Friday, October 27, 2006

Uksed valla...


Hehh, küll ma teen nödinud nägu, kui sõberblogid vana kirje ette viskavad... Ise aga suht-suht laisaks muutunud.. No mis teha...
Meil on täna avatud uste päev. Kodanikud olid oodatud kl 12 tornikella mängu kuulama ja siis linnapea juurde küsimusi esitama. Edasi oli võimalik valida endale ametnik ja tema jutule hiilida, aga minu juures käisid vaid mõned lapsekesd küsimas, mis on mu "lemmikharidus", millele ma keeldusin vastamast... Hiljem selgus, et nad tahtsid teada, mis on mu lemmikharrastus:-)) Siis uurisid nad mu lemmiklille jm, mida tore pr. Eeva oli neil palunud välja selgitada... Intiimseks asi ei läinud.
.
Küll käis aga hommikul mu kallis Töll avatud uksest sisse ja tegi minust pildi... Sellise kelmika... Proovin selle nüüd siia üles panna, kas õnnestub, no seda ei tea...

No see pilt, läks nüüd küll sinna, kuhu ise tahtis, aga vähemalt läks... Kuulsin hommikul eakamatelt kolleegidelt, et kodanikupäeval peaks ikka kraenurgad sirgu olema, aga noh... kes teab, mis valu neid vaevas...

Hirmsat tormi lubatakse taaskord Eestimaa pinnale. Meil metsas on juba vesi varutud, sest elektrivooluga on teatavasti sellised lood, et kui telekas öeldakse sõna torm, on meil pimedus ja vaikus majas... mis siis, et räägiti möödundtalvisest rajupuhangust. Tundlik teema ühesõnaga.

Sõber jõudis Austraaliasse kohale. Kirjutas, et sooja 29 kraadi ja niiskevõitu... Puhh, tulgu siia ja saab teada, mida niiskus tähendab. Loodetavasti läheb tal seal kenasti!

Poisid on lahedad. Rasmuse ülesajamine on järjest raskem, ma loodan, et kella keeramine mõjub selles suhtes kuidagi rõõmustavamalt ja teeb silmaluukide avanemise vähem vaevaliseks. Eile ütlesin, et kutsun kraana, juba helistasingi kraanajuhile ja andsin teada, et meil on üks palja pepuga laps vaja emme autosse tõsta, tegin katuseakna lahti anna aga minna... Siis tuli rong, mu päästja. ütlesin, et nüüd kraana tulemas ja läheb tõstmiseks... Kutt oli minutiga voodist väljas, riides ja ma pidin kraanajuhile kõne võtma, et mingu aga rahus tagasi;-))

Täna hommikul siis läksin tormihoiatusega ja ütlesin, et meil on kohe vaja minna ja tee üle kontrollida, et ega öine tuul ole mõnda puud ette murdnud... Saime ka valutult kodunt minema, Karlutt ainult kurvastas, et ühtegi puud ei olnudki tee peal! Eks õhtul otsime uuesti:-)).

Nädalavahetus tõotab tulla tore... Homse päeva vedeleme kodus, ravutseme Kaalu köhajääke, pühapäeval ootamas jalakeerutus Töllu kaenlas ja kui hästi läheb, siis ka väike trehvunks klassiõdedega.... Eks paistab...

Mu kutsik pandi ketti, et hulgub ringi ja kiusab kodanikke... Nii kurb... Nüüd pean endale selle aja leidma, et teda ikka metsa jooksma viia... Hmmm, hea põhjus endale uusi dresse nuiata, sest koeraga metsa minemiseks on kindlasti vaja vingeid kiledresse, mis tuult peavad... Muidu ei saagi üldse minna!! Ja uued botased oleks ka vajalikud... hmmmm....

Muideks, kes kutsikaid tahab, see läheb ja valib sellelt lingilt endale sobiliku välja:

http://www.hot.ee/kiharakoer/koduotsimiskuulutus.doc mõnel on küll juba soovija olemas, aga kiibistatud-vaktsineeritud-ussitatud on kõik...

Mis veel... Kodune elu on natuke paremaks muutunud... Moor on elu paratamatustega leppinud ja rabab usinalt edasi, et ainult meespere rahul ja õnnelik oleks... Naise õnn on mehe õnn;-) Mis siis, et temakesel diagnoositud viimasel piiril rauavaegusaneemia ta varsti hauda saadab... Naisi on ju maailmas veel...

Tormlevat sügist, kallid kaasmaalased...

PS Kets sai talveketsid alla:-))

Thursday, October 19, 2006

Elu paratamatused?

Hakkasin kirjutama ja no mida ei tulnud, oli pealkiri, sest midagi tarka täna ju taaskord tulemas ei ole... Aga samas sõrmed sügelevad ja kõik see nädal olen ringi käinud ja mõelnud, et nüüd ma lähen ja kirjutan sellest ja jäädvustan selle või teise asja, aga võta näpust, tegudeni pole jõudnud.
.
Olen siin mõtisklenud soorollide-kolekollide kohta. Kuidas see nii on, et mehel on võimlaused ja naisel kohustused. Mees viib lapsi lasteaeda, teeb süüa, peseb nõusid, naeratab, sööb, magab, töötab jne, kui ta seda tahab, selline keskmine naine aga teeb kõike seda siis, kui mees ei taha ehk tema enda soovid ei loe siin kuigivõrd. Sest asjad on ju vaja ära teha: lapsed peab aeda viima, sest muidu ei saa tööle minna (mees teatab ju tihtilugu isaselt, et ära siis käi tööl, küll ma sulle mammuti tapan), süüa peab tegema, sest muidu on lapsed nälgas ja ise ka, rääkimata vinguvast mehest jne. Need võivad olla neurootilise naise ettekujutatud "pean" tegevused´, ja tegelikult minul isiklikult ei olegi midagi selle vastu, et neid teha - ma lihtsalt ei või taluda seda, et keegi seisab kõrval ja ütleb, kuidas, mis järjekorras ja mis kell ma midagi tegema pean. Kahju kohe, et vana Metsatöll seda ei loe, aga tahaksin talle öelda, et ma suudan küll nõud restile paigutada ka ilma tema instruktsioonideta, suudan viia lapsed õigeks ajaks aeda, kui saan nad kl 7 üle ajada, mitte kl 8, mil mu tööpäev juba ametlikult alanud on, ma saan perele tervisliku ja maitsva õhtusöögi tehtud ka ilma tema kriitiliste vahemärkusteta, et mis see veel on ja minu ema küll nii ei teinud... No mis ma ikka halan, ise talle naeseks läksin, nüüd pean oma risti kandma...
.
Sõnavabaduse juurde jõuame ju ka. Ma ei saa lasta kallil kaasal vait olla, aga kui ma keelan ära enda kallal irisemise, siis hakkabki ta valdava osa õhtutest vaikima, see oleks jälle nõme ja võiks nii umbes poole aasta pärast minus küsimusi tekitada... äkki isegi soovi, et ta natukenegi vigiseks... noh nii hääle meeldetuletamise mõttes või nii...
.
Aga lapsed on tublid ja vahvad. Kütivad jätkuvalt draakoneid, mõõku, vibusid ja kirveid-pistodasid on kogu maja täis. Eile pidin neile noolekotti õmblema (mispeale Rass läks ja Töllile võidurõõmuga teatas,, et emme oskab küll õmmelda, mis sa valetad, et ei oska) ja mõtlesin, et see mõõgahullus on meil kestnud nii umbes hansapäevadest saadik... Küllap süüdlased nüüd ennast ära tunnevad ja natuke häbenevad, aga jah, sellest Käpapere relvalaost sai meite vanem muna tugevalt inspiratsiooni...
.
Nüüd hakkan asjalikuks, teen tööd ja hüppan siis rõõmsasti nädalavahetusse, pühapäeval loodame taas jalakeerutusüritusele maabuda ja muul ajal niisama kodus-metsas mütata...

Tuesday, October 17, 2006

pisikesed mõtisklused

minu pisikeses peas...No mis ma ikka mõtlen... elust ja asjadest, kommunikatsioonist...
Pühapäeval käisime Tölliga jalga keerutamas, kohe korralikult ja kõik viini valsist rumbani sai läbi hööritatud... Siis korraks väike peatus Kudzu juures, kes on niiiiii kadestamistväärselt ümmarguse kõhuga, et on kohe...
Edasi shopingule lõunakeskuse hella rüppe, mis päris mitu tundi mu meeli köitis... Liikumiskiirus oli ikka üsna mitusada eeku tunnis, aga no paar korda aastas naine lihtsalt peab sellised retked üle elama...
Ja siis: vol 1:
toppisin parasjagu selga ühte musta särki, mis flamenkotibile ju kohustuslik, kui helises taskutelefon ja mu ema oli toru otsas ning küsis hukkuja häälega, et kuidas mul läheb... No minu vastus oli, et hästi, mis juhtunud on... Küüniline küll, aga ta helistabki mulle 99% juhtudest, kui midagi lahti on... Ei, muud ei ole midagi, aga Vend vanem olla teinud autoavarii... Noh? Kuis tal on? Oi, see juhtus öösel, sõitis koju, kaine, turvavöö kinni, metsseakari oli teele jooksnud... Vend vanem põrutas oma autoga sinna sisse, kaotas teadvuse ja lamas tähtede valgel öös kuni keegi hiline mööduja kiirabi kutsus... Nüüd lamab ta haigemajas, kateeder sees, verest pooltühi, pea saja õmblusega kokku tõmmatud, jalg vaevu küljes jne, auto läheb vanarauda, sellega pole enam midagi teha...
.
Oi, mul oli paha olla... Moorikene tundis ennast eriliselt mõttetu tibina, et shoppab poes ringi, kui teine vaagub elu ja surma vahel... Ja mõtlesin kõigist neist kordadest, mil Vend vanema maapõhja olen sajatanud, kui ta lubadusi murrab, raha "laenab" või vanaema tagant suisa võtab... Mõtlesin, et näed, nüüd inimene korralikuks hakanud ja kõik peaks olema korras, kasvatab last ja armastab naist - ja ikka sellised saatuselöögid... Mu väike süda valutas kõvasti, et mis neist saab ja kuis ma neid aidata saaksin...
.
ja siis vol 2:
Helistan esmaspäeva hommikul Vend vanema naisele, et uurida, kuis neil läheb ja mis ja mida... hakkas tulema... ei olnud Vend vanem üksi autos, oli maani täis ja oma auto kõrvalistmel. Juhikohal platseerus keegi samas seisus kamraad, kel juhtimisõigust ei ole... Metssead võisid olla purjus velle unesegane luul, tõenäolisemalt lihtsalt väljamõeldis... Luumurde ega sisemisi vigasusi pole, pea ja jalahaavad on küll reaalsed, aga paranevad ilmselt väikseid arme maha jättes... Auto sodi küll, sest olla vastu kiviaeda potsatatud... No tühja sest...
.
Vot siis, millised on lood... Kuidas manipuleeritakse teiste kaastunde ja muretsemisvalmidusega... ja kuidas ma ikka ja jälle lasen ennast Vend vanema poolt ära lollitada... Krt küll ma ütlen, vihast tulid siis hoopis pisarad silma ja kogu kaastunne kadus... Kuna haavad surmavad ei ole, siis soovisin esimese hooga, et nad vähemalt põrguvalu talle teeksid!!! Ja kas ma olen julm? õel? tige? kibestunud? Ma olen pidanud elu aeg kuulma, kuidas Vend vanem on niii tark ja andekas (mina olen niisama tubli), kuidas ta võiks saavutada mida iganes... (minul lihtsalt veab) jne aga nüüd on minul kopp ees, kui inimene on nii hoolimatu, vastutustundetu ja võiks öelda, et suisa jõhker manipulaator, siis kena elu talle, aga elagu mõõdukas distantsis!
Vot nii on siis lood meil siinpool sood... Elan edasi nagu enne ja üks lootus, et ´mina ja Vend vanem kunagi normaalselt läbi saada võiksime, et toimiks vastastikune respekt ja austus... Noh see on nüüd järgmiseks aastakümneks kadunud, vähemalt...
Muidu on elu ilus!!!

Monday, October 9, 2006

Esmaspäev...

nagu esmaspäev ikka, lapsed aeda, ise tööle, sehkendan ja asjatan siin, et homseks vastuvõtupäevaks hoog sisse saada. Vaja üks vanainimene hooldekodusse viia ja teised seal üle vaadata... Eks näis, kuis kulgeb...
.
Eelmisel nädalal käisin mina oma tagasihoidlikus ja edasipüüdlikus isikus ärinõuandla konsultatsioonil, et kuidas ikka luua MTÜd ja kas ametnikuna on mul eetiline seda teha jne. Sain kuulda vähe uut, aga palju positiivset ja suure tõenäosusega hakkan ma miskit ikka pusima:-))) Väljakuulutatud nimekonkurss oli viljakas, aga noh: valu ja vaev, võlg ja nälg, soe lõpp - vaevalt, et ükski neist nimedest meelitaks inimesi meie hooldusteenust kasutama;-)) Kui on ideid, siis laske tulla...
Igatahes on selline plaan, et hakkaks midagi tegema, eks aeg näitab, kaugele mu plaanid seekord jõuavad...
.
Reede õhtul tulid külla Leed ja Kreelad... Tähistasime siis seda, et igas peres on uus auto (minu kallis Getz peab 7-kohaliste hiidautodega vapralt konkureerima), siis veel seda, et igal perel on 5 aastat täis - meil ja Kreelatel abielus oldud, Leedel tuttavad oldud... Ja no õnnistasime siis Kasteheina nime ka ära. Selle puhuks olid küllatulevad pered lasnud teha uhke sildi, puust ja käsitsi uuristatud: KASTEHEINA, oi kui kena see on... Ideeliselt hakkab see rippuma kettide otsas meie värava kohal:-))) Silt on mega, ma ise plaanisin seda Ristole jõuluks, aga nüüd pean midagi muud välja mõtlema... Megamast veel megam on aga see, kuidas nad seda sahkerdasid, juba paar kuud tagasi sildi ära tellisid, kõike saladuses hoidsid (isegi Aili!!!) ja siis meie juures peo korraldasid:-))) Väga lahe, kõik läksid küll vara magama, aga nädalavahetus sai ju kenasti alustatud...
.
Laupäeval viisime lapsed lõunast vanaema juurde ja läksime ise kinno, vaatasime mingit noortekat, kus keegi Tucker pidi surema, no polnud viga, 15 a tagasi oleks paremini peale läinud, aga noh...
Edasi kulgesime poodi, sai tunnike osteldud ja siis tantsupeole mindud... Ikka valss ja fokstrott ja samba jne... Paar-kolm korda said tantsud läbi tehtud, et palju meeles on jne... Siis läks grupikaks ja me hiilisime minema... Pühapäeval tahaks trenni minna küll, see on ikka väga lahe!
Õues vaatasime, et kell hakkab 21 saama, jõuame veel lapsed haarata ja oma koju magama viia... Targu helistasime ja kuulsime, et Karlutt juba tudib... Eheheee, läkisme siis raeplatsile kooserdama - oi-oi, kui palju kohvikukesi on sinna kasvanud, nagu seenekesi peale vihmasabinat... Maandusime siis romantilises ja satsilises Pierre'i shokolateriis... Süüa mõnusat puhast shokolaadi ja juua peale kuuma rammusat shokolaadi...mmmmmmmmmmmmmmmmmmm See oli no lausa ma ei teagi kohe, lummmav, eriti shokohoolikule... Ja sealt siis vurasime koju ja mina keerasin kohe kossama... Töll vaatas veel veidi telekat, aga mina virgusin alles peale seitset... Uni oli niiii magus... Küll on vahel hea rahulikult ärgata:-)))
.
Pühapäeval küsis Töll, et kas ta peaks hakkama väljakirjutatud antibiotse sööma või päev otsa vinguma... Ma muidugi soovitasin tal end ravima hakata, sest vinguv mees - no teate isegi, pole ju miski suurem asi mees... Tema muidugi arvas teisiti ja lasi jorinat kuni hiliste õhtutundideni.... Ma saan aru, et inimesel on paha olla, aga no mina ju ei ole selles süüdi... Ma ei lasnud ennast sellest suuremat häirida, käisin lastega Lottet vaatamas ja kuigi saal oli triiki täis, saime meie mõnusa kogemuse võrra rikkamaks...
.
Elu on ju ilus, ka sügisel, kui sajab vihma ja mees joriseb... Lapsed on igatahes olnud megatublid, püüan olla neile vääriline ema!

Thursday, October 5, 2006

Ei midagi

ole öelda tegelikult, veeretan aega, teen üht-teist, flamenkotan, laulan üksi autos, ootan homset päeva, mõtlen, kas indiaanisaun on ilmakohane, ajan kartuliäri, lähen koosolekule, et kuulda, et mu vanem laps on liiga uje ja seltsimatu, aga muidu üsna tore, olen ise verevaene, mis veel lapsest tahta, oo, burfabooor (üks laul noh), susin seal, kus pole vaja, aga keegi peab seda ka ju tegema...
Muiet ka: hommikul lähen sulisid üles ajama, Kaarel teatab, et tema ei taha... Ma siis ütlesin, et oi, aga täna lähme enne vere proovi tegema, selle päkapikutädi juurde... Ja siis, lapsel silm särab, kohe voodist väljas, 10 minutit hiljem olime autos ja sõitsime polika poole... Seal lapsekene ajab näpu pikka ja nõuab, et tädi rongi võtaks ja päkapikku teeks (laseb mööda toru verepiisku nagu vaguneid ja siis paneb vatitutsu otsa)... Väga popp, kahju kohe, et iga päev last veristada ei saa:-))
Tõttan...

Tuesday, October 3, 2006

3 oktoober...

Täna siis tähistame ja mitte vähe...
.
Esimene ja väga oluline asi, mis meenub, on see, et just 8 aastat tagasi kohtasin ma oma kallist Metsatölli. Tõde tuleb välja kaevata ja teada anda, et ta siis ülepea päälinna vurle oli ja teismelisele väikelinna tudengineiule kärbseid pähe ajas... Küll on meie peres kuumad lausekatkendid: sõbrad kõik laiali läinud, pole kellegagi kinoski käia.... Kõrghariduse omandasin põllumajandusülikoolis ja jätkan seal ka oma magistriõpinguid jne.
Mainimata ei saa jätta ka flanellsärki, mille tüüp garderoobis oma jopevarukast välja tõmbas ja selga sikutas, ma kohe uurisin, et mis asja... Aga noh, soojalemb on ta siiamaani:) Igatahes ei öelnud ta mulle oma nime (ja ma uhke tüdrukuna ei küsinud kah)... Järgmisel päeval siis helistas ja küsis, kas mul juba hommikusöök söödud... (loomulikult oli, ma ju varane), aga see ei takistanud mul teist korda einet võtta, vaese tudengi asi, kes teab, mil jälle süüa saab... Ja zooloogia muuseumis käisime ka ja isegi kallistasime vist... Tema telefoninumbri sain kuskil jõulude paiku (sest ma ju ei küsinud enne) Lahe...
.
Igatahes oli kutt mu napist isust rabatud (hiljem muidugi isu suurusest) ja juustest ka, mis seal salata... Ja need tema õpingud nädalavahetustel olid väga toredad... Paar aastat kahe Eesti suurlinna vahet jõlkumist ja seal ma siis olingi. Tallinnas, kuhu ma lubasin, et iiiiiiial elama ei lähe... No jah ja siis aastake nurkilihvivat kooselu ja just täpselt 5 aastat tagasi tegin oma abieluregistreerimise järgset pulmasõitu rohelise põrnikaga Tartust Tallinnasse... Tagaistmel ämmalt saadud lõngakuhil ja lilled, süda nii paha, et pidime korra ka oksepeatuse tegema (rasedana ei seedinud mu magu seeni ja toorest porganit)... Ja noh...
.
Ja oi kui kiiresti on need 5 aastat lennanud...
.
Ja peale kõge muu sai täna aasta praegust ametit peetud... Keegi ei suuda uskuda, alles ma ju tulin:-))
.
Tulevik tundub suhteliselt kaunis olevat... Lootusrikas ja tegus olen ma täna... Kauaks, ei taha mõeldagi, aga eks elu näitab ja tegelikult on ju kõik päris vahva!!
.
Mis ei tapa, teeb tugevaks - see abielu on mulle kõvasti tugevust juurde andnud:-)))