Thursday, May 31, 2007

Imelik...

tundub see eluke mulle aeg-ajalt oma tõusude ja mõõnadega... oma käänakute ja kurvikestega... Ei, ma ei ole midagi ootamatut ette võtnud, lihtsalt vaatan, kuidas kõik kulgeb ja tõesti ei suuda aeg-ajalt mõista... Mis paneb meid tegema valikuid, mida teeme... Millest tuleneb see, et ilu nähes tunneme valu...
Karlutt oli jälle haige... Nüüd kosub juba, aga see köhiva lapse vaatamine on midagi hullemat, mia mu silmad seni näinud on... Täna öösel oli lõpuks natuke jahedam ka meie katusealustes magamistubades ja laps sai peale õhtust köhhamist öösel hästi magada... Muu pere ka:-) Ärkasin kl 7.42 Rasmuse rõõmsa "tere hommikust" peale... Vaatasin kella ja nähes, et Töll ennast välja ajab keerasin uuesti kerra... Ise veel mõtlesin, et tea, kas ta viitsib hakata pannukaid küpsetama... Ja siis lajatas, et asi on laupäevahommikust vähemalt 2 h kaugusel ja tegelikult hakkab mul kohe tööpäev ja enne seda on vaja veel porgandpaljas laps vormi saada ja aeda viia.... Uhh... 7.56 sõitsime aiast välja... lapsel kohuke näpus ja hambahari teises peos... Natuke jäin hiljaks, aga mitte rohkem kui tavaliselt:-)))
Nii, olen hea ja ilus ja tubli:-))
Lähen koju oma haihe lapse juurde teda kosutama:-)) Emmesüli ja -kalli on ju parimad ravumid!
ootan sisutihedat ja toredat nädalavahetust...

Friday, May 25, 2007

Nuh...

Olen elus ja rõõmus...
Kaarel nägi tuulerõugetega väga lahe välja, on seni veel mõnus lapiline, aga käib juba aias, sest nakkusohtu ei pidada olema...
Võtsime oma perre uue liikme... ühe pisikese karvase kassipojakese... nimeks sai talle üksmeelselt Nurr pandud ja lähengi kohe vaatama, kuidas tal esimene päev meie kodus möödunud on...
Peresuhteid oleme loputanud siit ja sealtpoolt, nüüd vaatame, mis edasi saab... rahulikult ja tasapisi...
Tööd teen ja tunnen sellest rõõmu...
Kodu sain haiguslehe ajal kenasti kraamida... Igasugust sodi ära visata (va Töll küll tassis mõned asjad prügikastist tuppa tagasi, aga noh...) Ega liigne puhtus ole enne kellelegi hästi mõjunud, ei mõju ta ka meie perele... Ja sanitaarkontrolle ma muidugi sisse ei lase:-)))
Mõtteid on vahepeal olnud väga palju ja mitmesuguseid, aga näed... ei olegi nagu neil enam seda väärtust ja kaalu, mis mõtlemise hetkel...
Ah jaa, 10. km kepikõndi sai tehtud ajaga miski 1. 23 ja maijoooks sai ka läbi vuditud... See hullumeelne Lasnamäe pangale tõus - raja tutvustuse lubatakse kauneid vaateid, aga no andke andeks, kui sa oled jooksnud 5 km, siis jooksed 200m püstloodis mäest üles ja pead oma selja taga asuvaid vaateid imetlema - noh, mul oli igatahes silme eest must ja ainus mõte, et see saab ükskord läbi ... saigi:-)) Saime Piretiga veel mööda linna matkata... kohvi juua ja loodustoodete poes kraami kokku krabada:-))
Nii, töö juures vaatan, kuidas kolleege kaob ja leinan neid vaikselt... Nad jah õnneks ei sure, aga noh...
Agur käis ka uut tibinat näitamas... Selline lihtne noor tüdruk... ei oska veel midagi väga kosta... Kui rohkem näeme, eks siis paistab, mis materjalist ta on...
Ootan väga ühte sünnipäeva pidamist:-)))

Kena kevadet, mul juhe ikka päris koos.... parem mitte enam kirjutada:-)))

Friday, May 11, 2007

elu...

Käisime vahepeal Rootsimaal ja oi kui imeilus on õitepitsis Uppsala ja Västeros.... Hmmmm Kõik oli justkui väga kena ja kaunis...

Kõigel aga on oma hind, oma hind ja väärtus....
Ja nüüd on tasumise tund käes.... Mis seals ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks....

Tuulerõuged on meil ka....

Kaunist kevadet, sõbrad.... Ikka teie, emantsipeerunud Moor...

Thursday, May 3, 2007

Elusalt...

tagasi olen ma siis jõudnud ühelt äärmiselt meeldivalt ja toredalt reisilt:-))
KOLMAPÄEV, 25.aprill
Start kodunt, et viia lapsed aeda, siis Elleni autosse ja Tallinna poole teele. Sõit kulges kenasti, mul läks küll juba Mäos süda pahaks, aga Kükitas näsitud võileib andis kosutust. Lennule jõudsime kenasti ja probleeme ei tekkinud. Saabusime Malaga lennuväljale, kus meid tervitas äärmiselt nipsakas reisiesindaja (no tegelt ei tervitanud, aga olemas ta vähemalt oli) kell 19. 25 või nii. Sõitsime Torremolinosesse, kus meie pesa ehk hotell Don Paquito asus. Ilm oli sompus, kuid soe. Asjad tuppa ja linna uudistama, sõime õhtusööki ja lasime maitsta mõnusal Hispaania veinil. Tuduaeg!
NELJAPÄEV.
Hommikusöögi mitmekülgsus lausa jahmatas meid: sai võiga, sai moosiga ja sai meega!!!! Super! Tegelikult oli ikka siniseks keedetud mune ja voolavaid praemune ka:))) Polnud häda kedagi!
Siis kappasime laadaplatsile, see oli algul natuke Anne-turu moodi, aga oli ka paremat kraami, kui oskasid märgata... Tsikid krabasid endale 1-euroseid kulinaid kokku, noh, ma siis võtsin ka ühe, mis meeldis...
Siis kapakuga taas hotelli, et sõita Malagasse ja sealt edasi Sevillasse (enne veel broneerisime endile järgmiseks päevaks varase hommikueine, muidu saab süüa kl 8-10). Pakuti reisibüroo poolt ka seda käiku, aga nad olid nii hullud röövlid, et me saime 70 juuriku asemel 35ga hakkama.
OI-oi, siis me saime oma esimese, loodetavasti mitte viimase FERIA - kogemuse. See on niimoodi, et mingil hektaritesuurusel maalapil on ridamisi tohutuid telke, kus rahvas pidutseb ja tantsib ühtainust tantsu: savellianost! See on flamenko ABC, ehk esimene tants, mis selgeks saadakse! Igas telgis omad pillimehed ja tantsijad, kostüümidest üks kirkam ja kaunim kui teine. Tantsisid kõik alates sülelastest kuni vanamemmedeni! Meil olid karbid ikka lahti ja emotsioonid laes!
Mehed kinkisid mööduvatele naistele lilli, saime meiegi omad õied juustesse pista:-))). Seeeeee oli niiiiiii vägev... Südaööl väljus buss tagasi Malagasse, 2,5 h sõitu möödusid mõnusas unes, ma oma ülbuses ronisin viimasesse ritta ja sain seal pea täispikkuses tudida ja see oli hea, sest...
REEDE
hommikul kl 6.15 väljus buss ekskursioonile Gibraltari poolsaarele. See oli üks põnev päev, sest kui me peale 2 tunnist und kl 5.50 hotellitoast alla kobisime võttis kallis reisikorraldaja endale vaevaks meil nägu täis sõimata, peamiselt küll Ulvil, kes esimesena alla jõudis: kus me olime, miks me ei käinud infotunnis, ja temal oli nüüd nii palju jama, sest meie ei teatanud, et me sellele üritulele tuleme (mis siis, et meil olid pääsmed juba Eestis ostetud!!!) Ja no lasi aga täiega, kuidas me oleme tema une rikkunud, sest ta kl 24ni ajas meid taga, ilmselt helistades hotellituppa, sest meie mobiile ta jumala eest ei kasutanud, sest siis oleks võinud veel ühendust saada.... Prrrrrrrrrrrrrrrr, üks naine võib olla väga ilus, aga kui ta on nii halb suhtleja, siis no jah, võib ta kogu oma iluga kuu peale minna!!
Igatahes saime Gibraltaril käidud, kõige lahedamad olid vast koopad:

Seal oli ka kontserdipaik ja no suurima heameelega oleksin tahtnud selles koopas mõnda erilist muusikaelamust saada, aga seekord jäi see paraku saamata...

Lisaks oli koopa ümbruses ja mujal kari ahvipärdikuid, kes inimestele kaela hüppasid ja neil käest kotte ära krabasid. Õnneks olime juba selle kohta eelnevalt infot saanud ja jätsime asjad bussi. Pärdikud muideks on juba nii targad, et kaameraid ei söö:-))) (enam).
Tagasiteel Külastasime Marbella jahisadamat, sest meie giidikese arvates on see üks tore koht... Noh, kui lahedad autod ja valged jahid tibi keema ajavad, siis oli see tõesti paras paik.
Ah jaa, leche-leche juhtus ka. Nimelt kui me Gibraltari poole sõitsime, siis seletas tibi meile mitte Gibraltari või Costa del Soli ajalugu või midagi sellist vaid andis juhtnööre, kuidas kohvi tellida, et lihtsalt Cafe ja siis Cafe Leche ehk siis piimaga kohv ja kui tahad magusat kondenspiima ja piimaga kohvi, siis tuleb küsida Leche-Leche! No nii, Marbellas istusime siis esimesse toredasse kohta maha, sest see tund tuli ju kuidagi ära veeta... Tellisime kohvi ja mina kui kohveiinivaenulik tüüp soovisin Leche-lechet... Noh, mees vaatas otsa, et mis värk, kas sa tahad piima piimaga või??? Ta oli ikka üsna jahmunud... Me siis kõik neljakesi seletasime, et ei, see on üks kohvijook, aga lõpuks ma teatasin, et tahan sooja kohvijooki väga väiksese koguse kohvi ja suure annuse piimaga. Nii siis tuligi papi ja tõi mulle teelusikatäie kohvi ja valas meie nähes sinna piima peale:-)))) Ja teate, see oli minu jaoks natuke kange:-)))) Aga leche-leche on nüüd kuulus jook vähemalt:) Õhtul tiiruke linnas ja õhtusöök pubikeses...
LAUPÄEVA
hommikul võtsime vabalt, tõusime, mil juhtus ja nautisime saiavalikut, siis käisime korraks sipsu rannas ja linnas... Õhtupooliku veetsime Malagas, vaatasime kindlust ja kirikut, palme ja aedu... Otsisime flamenkopoodi, aga see oli paraku juba kinni pandud. Korra lõid mu silmad küll särama, kui lelupoe aknal suurt Pikne MC Qeeni nägin.... Õnneks oli pood kinni, sest see lelukene maksis ei rohkem ega vähem kui 60 juurikut ja see on juba ühe mänguauto kohta liiga palju!!! Kõiki minu päevi ja shoppamisi läbiv teema oli pikksilm, mida Rasmus endale hullusti igatsenud on! Ja no ei olnud seda leida ka Malagast, binokleid pakuti küll igas värvis ja suuruses, aga laps ju tahtis pikksilma, mitte binoklit! Jälle üks õhtusöök ja tudin...
PÜHAPÄEVa
hommikul kl 5.50 väljusime hotellist (varane eine muideks koosneski eranditult kolmest saiast ja ühest õunast!) ja suundusime Malaga kaudu Granadesse, et Alhambra paleed ja Generalife aedu külastada. Sel ajal, kui hotellipoiss lubas, rongi muidugi ei läinud ja kl 7 bussist jäime maha, mis tähendas seda, et seisime hiljem 4 tundi sabas, et aedadesse sisse pääseda... saba ikka liikus vähehaaval ka, aga siis hakati ütlema, kui palju veel pileteid on, nii et algul, et veel 500, siis 450 jne. Kui öeldi 150, luges Ulvi nabinal kokku, palju meie ees seisjaid on ja noh, neid oli nii 250:-)) Selja taga oli teist samapalju... Vaatasime, et keegi laiali ei jookse, ja seisime ka mõnuga edasi, mina ohkisin, et oleks võinud ikka Annega hotelli jääda, sest nii jama on, seisime küll vahetustega ja saime palju ringi liikuda, aga ikkagi... Nii, siis said piletid otsa, saba plaksutas selle peale ja tädi teatas, et edasi müüakse ainult aedade pileteid ja see ei anna võimalust Alhambra paleesse minna... Nii: jeeeeeeeeeeeeee! Muud ma ei tahtnudki kui neid aedu näha! Varsti olime sees ja nautisime täiega, Ulvi, kes meil on ju aiandusedoktor oli muidugi kaotanud igasugused väsimuse jäljed ja kablutas kui väle põder ühe puhma juurest teise juurde, muudkui klõpsis aga pilte ja oli ikka pöördes küll:-)) mInagi olin oimetu ja ohkin, kui hea, et ma ikka Annga hotelli ei jäänud:) Õhtul kl 22 jõudsime Torremolinosesse tagasi, mõtlesime, et vaatame, kus üks hotellipersonali poolt lubatud flamenkourgas asub... ja ülla-ülla, tädi teatas, et poole tunni pärast algab sõu ja noh... mulle tundus see koht väga kahtlane, aga massiga jäin alla ja läksime siis kärmelt hotelli, haarasime seelikud selga ja Anne kaasa ja flamenkot vaatama... Sou oli selline naljakas, aga noh, ajas asja ära! Kellelgi oli sünnipäev ja saime lõpetuseks veel torti ka:-))
Meie Ulviga pugesime põhku, aga teised tipsid uitasi ööklubisid otsima! noh, peale mõnda konkreetset pakkumist põgenesid nemadki unehõlma...
ESMASPÄEVa
hommikuks oli kohustuslik kava juba läbitud ja hakkasime shoppama, sest kellel mida vaja oli ja kes mida viia tahtis... Otsisme ja ostsime ja vaatasime niisama ringi. Mina leidisn pikksilma!!!! nii vägev, ei, see ei olnud fotopoes, ei olnud tehnikapoes, ei olnud kaubamajas, see oli sigaripoes:-)))) Ma pidin minestama, kui see mu värisevatele kätele pandi:) Lahe ka muidugi seletada, et mul on vaja asja, millega vaadatakse väga kaugele ühe silmaga:-))) Aga käes ta meil on, nii et Arvi ja Piret olgu aga valvsad:-)) Õhtul sõime hotellitoas maasikaid, juustu, mädanenud liha (Hisp. rahvustoit) ja nautisime veini! Jututeemad käisid seinast seina ja uneuss murdis meid alles kl 2 maha:-))
TEISIPÄEVal
selgus, et mõned asjad on veel kellelgi ostmata, nt Ulvil barbikleit, millest olime 136 korda mööda kõndinud:-))) ja siis läksime randa... Ilm oli vähe tuuline, aga otsisime ühe lillesaare ja pugesime selle varju peitu... kreemi polnud nagu vaja panna, sest eriti kuum ju ei olnud... No jah, eks siis oli õhtul natuke istumisega probleeme, sest need kõrgemad kehapiirkonnad said rohkem päikest, kui nad eladeski vajanud oleksid:-))) Võtsime veel õhtusöögi, tegime linnas tiiru ja seadsime end randa kuuvalgust imetlema... See on absoluutselt täiesti kohutavalt ilus pilt, kui kuu tee jookseb üle vee, laine loksub ja maailm kaob kuhugi kaugele-kaugele... Armusin sellesse vaatesse juba Santorinil ja nüüd taas, see on selline kurb ja õnnelik tunne üheaegselt, täis igatsust, valu ja meeletust... Hmmmmm
KOLMAPÄEVA
hommikul igatahes sadas õues vihma, sõime taaskord liigvarasest hommikusöögist ära oma õuna ja sibasime bussile, et minna lennujaama, lennukile ja koju... Tallinnas sadas ka ja oli päris-päris külm:-( Enne seda aga sain ma teada, et minu seljakott on kas Hispaaniasse jäetud või lennul maha pudenenud, igatahes kadunud! Tore, see sisaldas kohutavas koguses pesu ja hügieenitarbeid, ravimeid ja värke... Hea seegi, et kingikohver kohale jõudis! Kallis kaasa kodus seletas, et lennufirmal on 1 kuu aega, et mu kott üles leida ja minuni toimetada, seni siis ma pesu ei kanna ja pead ei pese!!!! Lahe, mis?? On küll pagasikindlustus, aga nemad hakkavad liigutama alles siis, kui lennufirma kuu mööda on saanud, jah, isegi siis, kui ohvri abikaasa kindlustuses töötab:-))))
Nii, Mäos ootas meid tore lumesadu, mis katkematult kestis kuni koduni... Laiade räitsakate keskele sattusin oma koduõue ja pidin ennast küünte-hammastega kinni hoidma, et mitte lastele aeda järele tormata... Aga siis nad tulid, tõid mulle lilli, olid niiiii rõõmsad ja toredad... Hmmmmm Kodu ei olnudki paigast liigutatud ja kõik oli väga tore....
Mis siis muud kui, et teinekordki;-)))