Kooli!

Täna siis algab meie pere koolitee taaskord esimesest klassist peale.
Väike Rasmus, kes on saanud nii suureks, et oskab ühmata "mind ei huvita!" vaheldumisi "vahetpolega" paneb lipsu ette, viksib kingad ja läheb. Ja mina ei muretse ega ohi, vaid tunnen rõõmu lapse kasvamisest... Nojah, omajagu on selles jutus ka tõtt.
Aga niiiiii pagana põnev on tegelikult, kui jätta kõrvale mured asjade unustamise, auto alla jäämise, koolikiusamise jm pärast.

Vahvat kooliteed kõigile, nii suurtele kui väikestele ja kade olen ma muidugi ka natukene...

Ma armastan Sind!

Kui tihti seda öeldakse? Kas ja kuidas selliseid tundeid üldse väljendada?
Mäletan end kunagi maigutavat peale filmi Anna ja kuningas vaatamist. Mitte korda ei räägitud armastusest, kuid tunded olid nii tihked, et lõika või noaga...
Kunagi oli see oluline... KUULDA, et armastab....
Nüüdseks on olulisem... TUNDA, et armastab...
Ma tõin Su lemmikkoogi
kas tunned, kuidas maikelluke lõhnab?
ole hea, võta vihmavari kaasa
siin on Sulle tekk - et külm ei hakkaks
kas ma võin pea Sulle sülle panna?
ma ootasin Sinuga kohtumist
mu uks on alati lahti
Su silmad on nii ilusad
parandasin Su kaelakee ära
panin katkise trepi alla telliskivi, et Sa luid ei murraks
istu mu lähedale
lähme/teeme/oleme koos
see on nii hea, mida Sa teed
räägi, kuidas päev möödus
kuula, kuidas mul läks
istu veel viivuke
olen alati olemas (ja siis ollagi)

Ja eks ütelnud vanad eestlasedki Pulli asulas - kui sõnad ja teod lähevad vastuollu, usalda tegusid...
Eks igaüks vist tahab tunda, et teda armastatakse...