Et oleks aastalõpus aega märgata
ja kalli kaisus laisalt ärgata.
Et oleks keegi sülle pugemas
ja salasoove silmist lugemas.
Et oleks soojust, hubasust ja lumma
ja mõni mõttehetk täis vaikust tumma.
Et oleks natukene abi võluväest
ja see, mis kaunis oli, ikka kauniks jääks....
(MM)
Hoidke siis ennast ja oma lähedasi...
Mõelge sõpradele, kes kaugel...
Tundke, hingake, olge...
Mis siis, et lund ei ole!
Wednesday, December 21, 2011
Monday, December 12, 2011
EMO
ehk kuidas ma oma laupäeva veetsin.
Juba reede õhtul hakkas kõhus valutama, no pigem nagu rindmiku piirkonnas ja valu oli ikka selline, et lõi hammaste ja kõrvadeni välja. Öösel sain ikka natuke magada ka (eelnevail päevil lähetuses käies jäi öö tänu pikkadele jutuajamistele kasinaks).
Valu ei läinud aga mitte üle ja laupäeva varasel pärastlõunal saatsin pere mehe onu juubelile ja sõitsin ise (täitsa loll, kes valudega rooli ronib!) Tartusse.
No seal nad siis lasid mul natuke oodata, siis mõõtsid vererõhku ja leidsid palaviku. Viimasele vaidlesin ma muidugi vastu ja teatasin, et mul pole KUNAGI palavikku. Igatahes pandi mind pikutama, võeti verd ja siis tuli üks noormees, kes nägi välja nagu 18 aastane jumbu ja teatas, et tema on ARST. Ja küsis häbelikult: Ma nüüd katsuksin Teie kõhtu, kui tohib?! Ma olin lahke tüdruk ja lubasin küll. No ja siis tuli UH ja veeni mingi rohi tilkuma (ma muidugi vaidlesin algul kanüüli vastu ja ütlesin, et ma lähen kohe koju ja ärgu seda pangu, aga jälle tegid nad, mis ise tahtsid).
Ja no lõpuks nad lasid mu koju, käskisid mingeid kapsleid süüa, palju puhata, üldse mitte muretseda ega stressata ja hoiduda šokolaadist, praetud/soolatud/marineeritud toidust, pähklitest, seentest, koogikestest, gaseeritud jookidest ja no äkki mõni (lemmik)söök oli seal veel. Diagnoosiks gastriit. No jah, varsti saan siis maohaavad või? Olen juba selles eas...
Niisiis, kullakesed, järgmine kord, kui teile külla satun, siis palun varustage ennast kaerahelbepudru ja alkoholi- ning mullivaba vahuveiniga:)
Ikka teie!
Juba reede õhtul hakkas kõhus valutama, no pigem nagu rindmiku piirkonnas ja valu oli ikka selline, et lõi hammaste ja kõrvadeni välja. Öösel sain ikka natuke magada ka (eelnevail päevil lähetuses käies jäi öö tänu pikkadele jutuajamistele kasinaks).
Valu ei läinud aga mitte üle ja laupäeva varasel pärastlõunal saatsin pere mehe onu juubelile ja sõitsin ise (täitsa loll, kes valudega rooli ronib!) Tartusse.
No seal nad siis lasid mul natuke oodata, siis mõõtsid vererõhku ja leidsid palaviku. Viimasele vaidlesin ma muidugi vastu ja teatasin, et mul pole KUNAGI palavikku. Igatahes pandi mind pikutama, võeti verd ja siis tuli üks noormees, kes nägi välja nagu 18 aastane jumbu ja teatas, et tema on ARST. Ja küsis häbelikult: Ma nüüd katsuksin Teie kõhtu, kui tohib?! Ma olin lahke tüdruk ja lubasin küll. No ja siis tuli UH ja veeni mingi rohi tilkuma (ma muidugi vaidlesin algul kanüüli vastu ja ütlesin, et ma lähen kohe koju ja ärgu seda pangu, aga jälle tegid nad, mis ise tahtsid).
Ja no lõpuks nad lasid mu koju, käskisid mingeid kapsleid süüa, palju puhata, üldse mitte muretseda ega stressata ja hoiduda šokolaadist, praetud/soolatud/marineeritud toidust, pähklitest, seentest, koogikestest, gaseeritud jookidest ja no äkki mõni (lemmik)söök oli seal veel. Diagnoosiks gastriit. No jah, varsti saan siis maohaavad või? Olen juba selles eas...
Niisiis, kullakesed, järgmine kord, kui teile külla satun, siis palun varustage ennast kaerahelbepudru ja alkoholi- ning mullivaba vahuveiniga:)
Ikka teie!
Friday, December 2, 2011
Buss
No lastekodul on bussi hädasti vaja... Ja nüüd töötangi poole kohaga Facebookis:)
Kõik saavad annetada ja annetusele ärgitada meie kodulehe www.elvalastekodu.ee kaudu
Ilusat ja lähen tagasi FBsse:)
Kõik saavad annetada ja annetusele ärgitada meie kodulehe www.elvalastekodu.ee kaudu
Ilusat ja lähen tagasi FBsse:)
Tuesday, November 29, 2011
Vabad päevad...
Sel nädalal olen saanud tunda, et kui on kaks vaba päeva, tuleb järgmised päevad kaks korda tublim olla... No jah...
Ilmselt olid need selle aasta viimased vabad päevad! Ja mida ma siis tegin kah...
Neljapäev - koristamine, lastega õppimine, haiglas vanaema külastamine, Hga Mokas ja kinos käimine. Vaatasime Videviku koidukuma või miskit. No oli jah armas... ja noh ma ei teagi kohe...
Reede - lugesin voodis raamatut kuni kl 11ni:) Vahepeal sõin natuke ja siis lugesin edasi... See oli hea, sest kodu oli korras ja lapsed koolis ja oligi päris MINU aeg! Siis muidugi söögitegemised ja natuke kudumist ja siis oli lionsite aastapäevapidu, kuhu panin ühed überlahedad britist toodud kingad jalga ja noh, vajasin ikka natuke talutamist ka, aga ühtegi konti ei murdnud. Õppetund - kui on jalas 10 cm kontsaga kingad, siis ei tasu allamäge kõndida, ikka ainult ülesmäge!
Laupäeval tegin kõrvitsat - tavalises- ja õunamahlamarinaadis. Küll oli hea! AGA kui raske töö see on!! Koorimisest olid rakud peos, lõikumisest õlad haiged ja tõstmisest/keeramisest käed valusad. Õppetund - leia endale mehine kaaslane, kui hoidiseid teed.
Pühapäev - advent, mil valas päev läbi vihma. Ma siis tegin süüa. Juustukana ja shokolaadiasi, mille nimi oli umbes nagu fontant. See viimane oli nii hea, et kaasa ütles, et sellest võib joobe saada. Ja no see on tema suust juba ülim tunnustus, tavaliselt öeldakse, et sõin ju - järleikult maitses! Õppetund - kui tahad saada toidu eest kiita, siis lase voolaval shokolaadil valge jäätisega kohtuda...
Ja nüüd siis töö-töö-töö....
Olge terved ja sõitke ettevaatlikult!
Ilmselt olid need selle aasta viimased vabad päevad! Ja mida ma siis tegin kah...
Neljapäev - koristamine, lastega õppimine, haiglas vanaema külastamine, Hga Mokas ja kinos käimine. Vaatasime Videviku koidukuma või miskit. No oli jah armas... ja noh ma ei teagi kohe...
Reede - lugesin voodis raamatut kuni kl 11ni:) Vahepeal sõin natuke ja siis lugesin edasi... See oli hea, sest kodu oli korras ja lapsed koolis ja oligi päris MINU aeg! Siis muidugi söögitegemised ja natuke kudumist ja siis oli lionsite aastapäevapidu, kuhu panin ühed überlahedad britist toodud kingad jalga ja noh, vajasin ikka natuke talutamist ka, aga ühtegi konti ei murdnud. Õppetund - kui on jalas 10 cm kontsaga kingad, siis ei tasu allamäge kõndida, ikka ainult ülesmäge!
Laupäeval tegin kõrvitsat - tavalises- ja õunamahlamarinaadis. Küll oli hea! AGA kui raske töö see on!! Koorimisest olid rakud peos, lõikumisest õlad haiged ja tõstmisest/keeramisest käed valusad. Õppetund - leia endale mehine kaaslane, kui hoidiseid teed.
Pühapäev - advent, mil valas päev läbi vihma. Ma siis tegin süüa. Juustukana ja shokolaadiasi, mille nimi oli umbes nagu fontant. See viimane oli nii hea, et kaasa ütles, et sellest võib joobe saada. Ja no see on tema suust juba ülim tunnustus, tavaliselt öeldakse, et sõin ju - järleikult maitses! Õppetund - kui tahad saada toidu eest kiita, siis lase voolaval shokolaadil valge jäätisega kohtuda...
Ja nüüd siis töö-töö-töö....
Olge terved ja sõitke ettevaatlikult!
Tuesday, November 15, 2011
Naise elu...
... on ilmselt viimase sajandi jooksu väga palju muutunud. Pean silmas eelkõige neid rolliavarusi, mida endale suure rõõmu ja õhinaga haaranud oleme. Kes ja kui palju, eks see on pisut erinev, aga siiski.
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.
Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.
Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.
Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?
Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)
Ilusat teile!
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.
Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.
Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.
Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?
Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)
Ilusat teile!
Tuesday, November 8, 2011
Sügis
See on selline pime ja hämar aeg. Tekib tunne, et oleks vaja juba hakata aasta peale tagasi vaatama, mingeid väikseid soove tulevikuks soovima ja selline mõtiskelu vajaks veidi aega. Asutused nagu minu leivaisa aga sellisel ajal ei puhka - ei tõmba hingegi enne kui jaanuaris... Ja eks siis saab lükata need vaiksed ja sulnid mõtisklusehetked edasi.
Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.
Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...
Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))
Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.
Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...
Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))
Friday, October 14, 2011
Raske
Vahel on nii raske teha valikuid, langetada otsuseid, kas anda alla, punnitada veel... Eriti oma töös... Kui palju on kohti, mil meie otsus lükkab liikuma laviini või peatab üleujutuse... Kui palju liblika tiivalööke, mille mõjud on ettearvamatud, mille möödumist ei märka ja tagajärgi ei teadvusta...
Kas saab hiljem otsida süüdlast või raputada endalt süüd... See on elu - meie, nende, teiste - aga ikkagi vaid elu. Lapitekk, mille jrgmise tüki suurus, struktuur ja värv ei ole ette näha, vahel harva ehk aimata... Kui tihti satume tükile, millest unistanud oleme? Kui tihti tuleb ületada värvilaike, millest iga hinna eest hoiduda tahaks? Kui palju me valime ise, kuipalju teised meie asemel...
No jah, väike dissonants on aimata...
Kas saab hiljem otsida süüdlast või raputada endalt süüd... See on elu - meie, nende, teiste - aga ikkagi vaid elu. Lapitekk, mille jrgmise tüki suurus, struktuur ja värv ei ole ette näha, vahel harva ehk aimata... Kui tihti satume tükile, millest unistanud oleme? Kui tihti tuleb ületada värvilaike, millest iga hinna eest hoiduda tahaks? Kui palju me valime ise, kuipalju teised meie asemel...
No jah, väike dissonants on aimata...
Tuesday, September 27, 2011
Bambi
Kui ma peale öist Oslost tulekut üritasin keset päeva nina patja suruda ning teki all roosalt uinuda... Kuulsin korraga hüüdu:
Emme, emme, Jemma on Kusti maha murdnud ja püüab teda lõhki rebida!
Mida???!!! Jooks tulistjalu öue, Jemma pruunist puntrast eemale ja siis sain vist esimest korda hingata...
See oli kitsepojakene, väike vasikas... Pea aialippide vahelt läbi suskand ja lõksus mis lõksus... Eks ma siis jooksin natuke kui peata kana ringi, püüdsin küünte ja hammastega aialippe lahti kangutada, kuni tuli pähe helistada Raulile, kes OLIGI kodus ja lendas kang kaenlas kohale kui tuul... Samal ajal, kui Raul tuulena tuhises, ütles Kaarel mulle, et Emme, kätega ei jaksa, võta haamer või mingi selline asi ja proovi siis seda aialippi ära võtta...
Päris mõistlik, nii saigi tehtud ja kui abivägi kohale jõudis, jäi talle austav ülesanne Bambi aiaaugust välja sikutada ja metsa poole lükata. No aia parandamine siiski ka:-))
Kitseke ei läinud aga kaugele vaid heitis sinnasamasse murule maha. Hoidsin lapsed ja loomad temast eemale ja mõne tunni pärast võtsin kõne 1313 keskkonnainspektsiooni.
No nad ütlesid, et ei tohi toita ega puutuda ja kui hommikuks läinud ei ole, siis helistaks ühel numbril.
Õhtu jõudis, öö saabus ja kitseke ikka pikutas meil aia ääres. No ma ei lubanud teda sinna jätta ja nii hiilisime koos Tölliga taskulambid hambus kitse "päästma" - paigutasime ta ööseks küülikuaedikusse, mis on meil ju päris suur ja avar. Töll küll muretses natuke Küüliku vaimse tervise pärast, et mis siis küll saab, kui kitsehakatis ta kõrval sureb. Öösel hakkas mindki painama mõte verejanulisest tuttsabast, kes kitse näksima hakkab...
Hommikul oli aga kits elus, aga kõndida ikka ei tahtnud. Helistasin siis saadud numbrile
- Nigula LKA - ei, meie ei tegele selliste loomadega, helistage Elistverre!
- Elistvere loomapar - jah, meil on vabu aedikuid küll, aga üle me teda ei vaata ja transporti ei korralda. Helistage uuesti 1313.
- 1313 - no jah, aga ega meie ka ei tegele, vaadake, et tal on süüa ja juua ja helistage piirkondlikule keskkonnaametnikule, Toomasele.
- Toomas - ei, meie selliste asjadega ei tegele, helistage kohalikule jahiseltsile.
- jahiselts - teate, sellisest asjast peaks meile ikkagi linnavalitsusest kõne tulema, kes selle eest maksab jne, meil pole linnaga lepingut ega midagi, kuigi nad lubasid selle saata.
Selleks ajaks olin kogu lugu otsast peale rääkinud juba üsna mitu korda, eksole:) Küsisin siis jäägrionu käest, et kas ma pean siis helistama linna, et nad helistaksid teile ja paluksid teil mulle helistada? No see vist tõi muige teiselepoole toru ja lubaduse, et nad tulevad vaatama.
Tulid ka, võtsid Bambi kaasa ja ma ei tea, kuhu nad ta viisid, Elistverre või vorstivabrikusse... Võin ju loota esimest, mis iganes tegelikult sellest kitsetitast sai...
Kogemus eestipärasest asjaajamisest ja kohtumine looduse ja inimeste tegevuse vahel... On, mida mõelda....
Emme, emme, Jemma on Kusti maha murdnud ja püüab teda lõhki rebida!
Mida???!!! Jooks tulistjalu öue, Jemma pruunist puntrast eemale ja siis sain vist esimest korda hingata...
See oli kitsepojakene, väike vasikas... Pea aialippide vahelt läbi suskand ja lõksus mis lõksus... Eks ma siis jooksin natuke kui peata kana ringi, püüdsin küünte ja hammastega aialippe lahti kangutada, kuni tuli pähe helistada Raulile, kes OLIGI kodus ja lendas kang kaenlas kohale kui tuul... Samal ajal, kui Raul tuulena tuhises, ütles Kaarel mulle, et Emme, kätega ei jaksa, võta haamer või mingi selline asi ja proovi siis seda aialippi ära võtta...
Päris mõistlik, nii saigi tehtud ja kui abivägi kohale jõudis, jäi talle austav ülesanne Bambi aiaaugust välja sikutada ja metsa poole lükata. No aia parandamine siiski ka:-))
Kitseke ei läinud aga kaugele vaid heitis sinnasamasse murule maha. Hoidsin lapsed ja loomad temast eemale ja mõne tunni pärast võtsin kõne 1313 keskkonnainspektsiooni.
No nad ütlesid, et ei tohi toita ega puutuda ja kui hommikuks läinud ei ole, siis helistaks ühel numbril.
Õhtu jõudis, öö saabus ja kitseke ikka pikutas meil aia ääres. No ma ei lubanud teda sinna jätta ja nii hiilisime koos Tölliga taskulambid hambus kitse "päästma" - paigutasime ta ööseks küülikuaedikusse, mis on meil ju päris suur ja avar. Töll küll muretses natuke Küüliku vaimse tervise pärast, et mis siis küll saab, kui kitsehakatis ta kõrval sureb. Öösel hakkas mindki painama mõte verejanulisest tuttsabast, kes kitse näksima hakkab...
Hommikul oli aga kits elus, aga kõndida ikka ei tahtnud. Helistasin siis saadud numbrile
- Nigula LKA - ei, meie ei tegele selliste loomadega, helistage Elistverre!
- Elistvere loomapar - jah, meil on vabu aedikuid küll, aga üle me teda ei vaata ja transporti ei korralda. Helistage uuesti 1313.
- 1313 - no jah, aga ega meie ka ei tegele, vaadake, et tal on süüa ja juua ja helistage piirkondlikule keskkonnaametnikule, Toomasele.
- Toomas - ei, meie selliste asjadega ei tegele, helistage kohalikule jahiseltsile.
- jahiselts - teate, sellisest asjast peaks meile ikkagi linnavalitsusest kõne tulema, kes selle eest maksab jne, meil pole linnaga lepingut ega midagi, kuigi nad lubasid selle saata.
Selleks ajaks olin kogu lugu otsast peale rääkinud juba üsna mitu korda, eksole:) Küsisin siis jäägrionu käest, et kas ma pean siis helistama linna, et nad helistaksid teile ja paluksid teil mulle helistada? No see vist tõi muige teiselepoole toru ja lubaduse, et nad tulevad vaatama.
Tulid ka, võtsid Bambi kaasa ja ma ei tea, kuhu nad ta viisid, Elistverre või vorstivabrikusse... Võin ju loota esimest, mis iganes tegelikult sellest kitsetitast sai...
Kogemus eestipärasest asjaajamisest ja kohtumine looduse ja inimeste tegevuse vahel... On, mida mõelda....
Tuesday, June 14, 2011
Armastuse laul
Klassikirjand, kuupäev 06.11.1996
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...
Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...
Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.
Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.
Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.
Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.
Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.
Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...
Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...
Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.
Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.
Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.
Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.
Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.
Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.
Wednesday, March 2, 2011
Mida siis elult tahta?
Turvalist ja toetavat paarisuhet
Terveid ja õnnelikke lapsi
Eneseteostust
Häid ja ustavaid sõpru
Kodutunnet
Veel midagi?
Ei, muud ei midagi...
Täna otsustasin olla õnnelik, lihtsalt olla ja mitte hoida sodi enda naha küljes... Täna ma siis olengi, mis siis, et KÕIK viis rida ei ole täidetud, mõned neist ju siiski on ja asjaks seegi... Pooltäis klaas on palju parem, kui pooltühi:)
Päikest! I'm back:)
Terveid ja õnnelikke lapsi
Eneseteostust
Häid ja ustavaid sõpru
Kodutunnet
Veel midagi?
Ei, muud ei midagi...
Täna otsustasin olla õnnelik, lihtsalt olla ja mitte hoida sodi enda naha küljes... Täna ma siis olengi, mis siis, et KÕIK viis rida ei ole täidetud, mõned neist ju siiski on ja asjaks seegi... Pooltäis klaas on palju parem, kui pooltühi:)
Päikest! I'm back:)
Monday, February 28, 2011
Mõttepaus
sai läbi...
Vahel on perioode, mil ei saa jagada, ei taha jagada ja ei taha eriti ollagi mitte...
Nüüd juba natuke tahan...
Vahel on perioode, mil ei saa jagada, ei taha jagada ja ei taha eriti ollagi mitte...
Nüüd juba natuke tahan...
Monday, January 31, 2011
Kui ma hakkasin ennast armastama
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval
Vaata ka:
http://heartsmile.wordpress.com/
http://kikivarvul.wordpress.com/
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval
Vaata ka:
http://heartsmile.wordpress.com/
http://kikivarvul.wordpress.com/
Thursday, January 13, 2011
Sünnipäev
Imeilus lumine loodus...
Imeliste inimeste imelised soovid...
Imelik... Ikka veel suudan üllatuda...
Imeliste inimeste imelised soovid...
Imelik... Ikka veel suudan üllatuda...
Subscribe to:
Posts (Atom)