... on ilmselt viimase sajandi jooksu väga palju muutunud. Pean silmas eelkõige neid rolliavarusi, mida endale suure rõõmu ja õhinaga haaranud oleme. Kes ja kui palju, eks see on pisut erinev, aga siiski.
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.
Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.
Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.
Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?
Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)
Ilusat teile!
2 comments:
Just seda ma olen alati mõelnud - isegi väikese koormusega töötades ei jõua eriti midagi, mis siis veel pere ja täiskohaga töö kõrvalt jaksab? Pere on ise juba täiskohaga töö,olgem ausad.
Kuid naised teatavasti on väga visad ja vaprad. Kuskilt see jõud tuleb, lihtsalt peab tulema. Samas oleks hea enda piire siiski teada, sest ühel hetkel võib ootamatult avastada mõne haiguse või häda, mis seostub ülekoormuse ja stressiga. Ja tervist tagasi saada on hoopis raskem, kui see kuhugi kaotada.
Kui palju me neid rolle vabatahtlikult ikka kanda jõuame... päris palju surutaxe peale elu jooxul, ja kui sa ei taha mahatallatuna vegeteerida, siis sa lihtsalt tõused ja särad, mask ees.
Post a Comment