Hei!
Kodus tagasi, palju pesu pestud, lillepeenart rohitud ja tööl käidud... Eksole! Puhkuse ajal, aga mis teha - mõne asja juures on lihtsalt vaja, et asutuse juht ise käpad külge paneks.... Uute tööle võtmine ja vanade vallandamine on näiteks ühed neist ja nende mõlemaga sai tänagi tegeletud... Juhtub, näis, millal ja milliste kadudega see ükskord lõppeb, aga õudne lõpp on parem, kui lõputu õudus. Eksju?!
Lapsed olid täna ämma juures - ja tegid munasõda! Kujuta ette! kaks kaheksa-aastast ja üks kuuene ja määrivad üksteisele tooreid mune pähe! Njahhh, vanaema oli ju linnas asju ajamas ja emme hiljutine jutt munaga peapesust tuli ometigi läbi teha! '
Nüüd aga kaks kutset:
1) 25. juunil kell 11 ootab Elva Väikelastekodu talgulisi, et ühiselt 100 rummi puid riita/kuuri toppida. Talgusupp ja kook ning töökindad on maja poolt! Ootame kõiki! Tulekust võiks anda teada gerda@elvalastekodu.ee või 5346 2888
2) Kasteheina loovuslaager - toimub 15-17. juuli Kasteheinal. Veedame ühiselt aega, loodetavasti tabab meid selline ilm nagu oli eelmisel aastal ja tegevust leiab kogu pere! Kes graafikuga tööl, katsuge sättida. Kohtume neljapäeva õhtul, katsun täpsema info üles heita, kui saan teada, et ikka mõni tulija on! Kasteheina looduskaunis atmosfäär ja vaba liikumisrum võib olla heaks kosutuseks. Pulli asula loodki ootavad järge! Telefon ikka 5346 2888, kuna meil on ka natuke projektiraha selle asja peale, siis on osalustasu kindel summa 300 krooni pere peale ja hiljem juurde ei küsita. Oma lemmikumat näksimist või joogipoolist võib ikka kaasa võtta. Või topinamburit või mõnda muud taimejuurikat:)
Nüüd lähen koju, koorin keha kohviga, et sellest kaelasaanud sodist osagi maha kraapida ja homme puhkan!
Kalli!
Monday, June 21, 2010
Wednesday, June 16, 2010
Viimane õhtu...
Homme alustame koduteed, kohe üsna vara hommikul.... Ja õhtul saame tudida oma voodis... Mmmmmmmm......
Täna nägime ka Bulgaaria vihma ja see ei teinud meelt üldse kurvemaks, päikest on juba omajagu olnud....
Gerda on tööl saanud enda kanda väga palju asju, mida ma lootsin, et ta ei saa. Hakkame Etsi asemel uut meest valima, V tegi oma viimase hingetõmbe ja homme saame lapse... Njahhh, eks siit eemalt vaatan ja kuulan kõike läbi udu ja mõnigi emotsioon on varem läbi seeditud...
Ja nüüd, Gerda, ära edasi loe....
Täiesti imeline on olla töölt eemal ja mitte muretseda selle pärast, mis mu selja taga toimuda võib. Ma tean, et info liigub seekord ka tuhandeid kilomeetreid ja kõik oluline on kontrolli all ja heades kätes. Kui aus olla, siis ei kujutanud ettegi, kuidas hakkab välja nägema reaalne koostöö ja kuidas G. suudab minus näha oma reaalset kolleegi ja kaasteelist selles asutuses, aga seni on kõik olnud super ja mul tuleb pisar silma, kui mõtlen, millest oleksin pea-aegu ilma jäänud! Küll on hea, et mõistus pähe tuli!!!!
Nii, aga Bulgaaria... Taaskord tahaksin nõustuda suure filosoofi Sidiga: Inimesed on vastikud! Kohutav prügi ja mustus, rannas, vees jne. Nukker... Aga eks isegi ju jätame oma prahti maha, küll prügikasti, aga pole ju teada, kushu see selat edasi läheb.... Njahh....
Lisaks Kaliakra delfiinidele nägime ka millimallikaid. Need tarretisekalad meeldivad mulle millegipärast väga-väga... On alati meeldinud, alates 5. klassidt, kui neid bioloogias õppisime ja ma ei osanud ette kujutadagi, et neid kunagi peos saan hoida. Siinsed olid väiksemad ja õrnalt helesinised, kui võrrelda Egiptuse omadega, kes olid paksud ja rasked.... Rasmus kutsus mind vaatama, ise ehk ei oleks märganudki.... Vahva...
Ja siis on tulnud mulle mõte, et kas meie lapsed saavad kõik ehk liiga vara kätte. Kas oskavad nad veel tulevikus elida rõõmu väikestest asjadest - käbidest ja konnadest? Hetkel veel oskavad. Ka reisil olles näen, et parim ja lõbusaim on neil olnud laineid taga ajades ja üksteisele liiva pähe tõstes, karbikuid korjates ja üle kõnniteepiirete kitse hüpates.... naernud on nad palju.... Ja koos nendega lõkerdasin isegi paar korda südamepõhjani.... Esimene kord ehmusin ära... kadunud on see oskus ja ehk võimegi niimoodi naerda... teine kord oli juba soe tunne.... Hea...
Ja energiatase on selline, et hoia alt. Hea, et kohe tööle ei lähe vaid puhata saan, ehk õnnestub osa sellest energiast Kasteheina maandada ja nii mõndagi, mis ootel ära teha. Igasugused plaanid ja mõtted, kuidas, mis, kuhu jne...
Nii, nüüd minekut, viimane õhtusöök ja korras.... Kohtume Eestis!
Ja laagriga olen mõelnud, et ehk õnnestuks meil koguneda neljapäeva õhtul, siis reede täispäev ja laupäeva õhtuks hakkaks laiali minema? Ja kuupäevad siis 15-17. juuli? Kavas loovtants, playmais ja veel midagi ägedat? Suplemine ja suvitamine niikuinii?
Täna nägime ka Bulgaaria vihma ja see ei teinud meelt üldse kurvemaks, päikest on juba omajagu olnud....
Gerda on tööl saanud enda kanda väga palju asju, mida ma lootsin, et ta ei saa. Hakkame Etsi asemel uut meest valima, V tegi oma viimase hingetõmbe ja homme saame lapse... Njahhh, eks siit eemalt vaatan ja kuulan kõike läbi udu ja mõnigi emotsioon on varem läbi seeditud...
Ja nüüd, Gerda, ära edasi loe....
Täiesti imeline on olla töölt eemal ja mitte muretseda selle pärast, mis mu selja taga toimuda võib. Ma tean, et info liigub seekord ka tuhandeid kilomeetreid ja kõik oluline on kontrolli all ja heades kätes. Kui aus olla, siis ei kujutanud ettegi, kuidas hakkab välja nägema reaalne koostöö ja kuidas G. suudab minus näha oma reaalset kolleegi ja kaasteelist selles asutuses, aga seni on kõik olnud super ja mul tuleb pisar silma, kui mõtlen, millest oleksin pea-aegu ilma jäänud! Küll on hea, et mõistus pähe tuli!!!!
Nii, aga Bulgaaria... Taaskord tahaksin nõustuda suure filosoofi Sidiga: Inimesed on vastikud! Kohutav prügi ja mustus, rannas, vees jne. Nukker... Aga eks isegi ju jätame oma prahti maha, küll prügikasti, aga pole ju teada, kushu see selat edasi läheb.... Njahh....
Lisaks Kaliakra delfiinidele nägime ka millimallikaid. Need tarretisekalad meeldivad mulle millegipärast väga-väga... On alati meeldinud, alates 5. klassidt, kui neid bioloogias õppisime ja ma ei osanud ette kujutadagi, et neid kunagi peos saan hoida. Siinsed olid väiksemad ja õrnalt helesinised, kui võrrelda Egiptuse omadega, kes olid paksud ja rasked.... Rasmus kutsus mind vaatama, ise ehk ei oleks märganudki.... Vahva...
Ja siis on tulnud mulle mõte, et kas meie lapsed saavad kõik ehk liiga vara kätte. Kas oskavad nad veel tulevikus elida rõõmu väikestest asjadest - käbidest ja konnadest? Hetkel veel oskavad. Ka reisil olles näen, et parim ja lõbusaim on neil olnud laineid taga ajades ja üksteisele liiva pähe tõstes, karbikuid korjates ja üle kõnniteepiirete kitse hüpates.... naernud on nad palju.... Ja koos nendega lõkerdasin isegi paar korda südamepõhjani.... Esimene kord ehmusin ära... kadunud on see oskus ja ehk võimegi niimoodi naerda... teine kord oli juba soe tunne.... Hea...
Ja energiatase on selline, et hoia alt. Hea, et kohe tööle ei lähe vaid puhata saan, ehk õnnestub osa sellest energiast Kasteheina maandada ja nii mõndagi, mis ootel ära teha. Igasugused plaanid ja mõtted, kuidas, mis, kuhu jne...
Nii, nüüd minekut, viimane õhtusöök ja korras.... Kohtume Eestis!
Ja laagriga olen mõelnud, et ehk õnnestuks meil koguneda neljapäeva õhtul, siis reede täispäev ja laupäeva õhtuks hakkaks laiali minema? Ja kuupäevad siis 15-17. juuli? Kavas loovtants, playmais ja veel midagi ägedat? Suplemine ja suvitamine niikuinii?
Monday, June 14, 2010
Puhkus
Bulgaaria, Kuldsed liivad 6.06-17.06. 2010
Kuidas reisiplaanid meie peres alguse saavad, seda vist paljud juba teavad – põrandafondist. Maja valmides oli Kasteheinale kolimisega suur rutt taga ja nii jäid lauad lihvimata, üleüldine viimistlus tegemata ja kuna materjal ei olnud just tippkvaliteediga, siis olid esimesel aastal juba hiiglaslikud praod maas. Igatahes alustan ma igal sügisel usinalt põrandafondi kogumist, et järgneval suvel see töö tehtud saaks – ja kevadel on VAJA hoopis kuhugi soojemasse kohta rutata, et päikest leida
Sel korral siis kogu perega ja ainult oma perega Bulgaarias. Miks? Sest siin võivat olla soe, hind oli kogu kamba peale suhteliselt soodne ja meist keegi ei ole siin ka varem käinud. Kaarel teatas, et tema ei tule, sest seal ei saa kala püüda! Meie pere tabanud õnn või needus, kes seda teab, on kuueaastane kirglik kalastaja. Püüdma hakkas ta juba eelmisel suvel küll ja lootused, et see talvega üle läheb olid asjatud. Nüüd on iga vaba hetk kalastamise või kalale nuiamisega seotud. Reisile sai laps meelitatud lubadusega, et tema ristiisa võtab oma põnnid kaasa ja tuleb koos temaga kalale, kui oleme tagasi Eestis.
Ühel ilusal pühapäevahommikul umbes kl 4 me siis ärkame ja Tallinna poole teele asume. Lend toodi tund aega varasemaks, aga noh... Unistan sookamaalendudest Tartu lennujaama kaudu – milline ajasääst ja enese ka, sest iga ühest paigast teise kulgemise tund on päris väsitav.
Kohale jõudsime! Maandumisel võtsin küll juba oksekoti kätte, aga vaja seda siiski ei läinud... Varna lennujaam võttis meid kenasti vastu, andis kogu pagasi kohe kätte ja kohtusimegi Estouri reisisaatja Leenaga Viimati jätsime temaga Hurghadas hüvasti... See on hea, sest juba tunnen natuke selle inimese tööd. Tal on komme rääkida asjadest nii nagu need võivad kõige hullemates kujutlustes vahel ka olla, seekord siis saime teada: kuritegevus kõrge, kotiröövid ja lõikumised massides, liiklus väga ohtlik, kui autot rentida, siis sõita tasakesi parempoolses teeservas ja ILM suvi viibib, eelmine grupp, kes oli kohal 10 päeva olevat saanud 2 päikeselist päeva... Veepark on väga lähedal meie hotellile, aga seal vesi kangesti külm, merre ka veel ei saa ja basseiniski pole soojendust... Aga muidu kõik OK.
Jõudsime hotelli, saime oma toa – double ja kaks lisavoodit lastele... Toas on täpselt 2 rm kulgemispinda uksest rõduni (õnneks võimalusega vahepeal sobivas koikus külili keerata).... Taevas oli pilves, kogu pere reisist väsinud ja avastusretkele minnes pidime fliisid/jakid selga toppima. Minu kui vastutava reisikorraldaja meel läks murelikuks – äkki nüüd ongi nii, et istume siin pea kaks nädalat ja kogu aja sajab vihma, ruumi on nii vähe, et me läheme hulluks nii tiheli koos olles jne. Aga püüan säilitada kainet meelt koos optimistliku soustiga selle ümber ja räägin teistele, kui vahva meil siin olema saab... Hea, et nad mu sisse ei näe... Rummikoola aitab ja söögid on ka väga head. Kaarel arutleb, kas meres näkkaks ka?
Esmaspäev – päikesekreemi osta pole vaja. Uurime ümbrust, jalutame, uurime lisa autorendi, ekskursioonide ja muude meelelahutuste kohta, sest rannamõnud jäävad ilmselt ära. Taevas suht pilvine ja tuul nii kõva, et rannas punane lipp väljas. Poisid leiavad kaks meelelahutust – rannas suurte lainete eest ära jooksmine (muidugi on nad peagi nabani märjad, sest alati neil ei õnnestu pääseda) ja emmega võidu tegemine – see tähendab, et nemad lähevad 4. Korrusele liftiga ja mina pean samal ajal jala mienma ja ssiis vaatame, kes enne kohale jõuab. Lastele on vähe rõõmuks vaja. Mina tahan päikest ja lasen toidul ennast lohutada. Kaarel tahab kalale...
Teisipäev – Vaatame aknast välja ja näeme – pilvi! Otsustame alustada kultuuriprogrammi. Rendime auto ja ostame kaardi ja pinek Nessebari saarele, kus pidada olema antiikne linnake? On tore saareke, huvitav arhidektuur ja palju rahvast. Ja palju poode ja pekesi Shopingust me eriti ei hooli, vaatame saare ära ja laste suurimaks rõõmuks saab ühel maabumissillal suurte lainete eest ära hüüpamine. Nende rõõmuks taaskord aegajalt ebaõnnestudes. Ja soe, oi kui soe meil hakkab. Mornilt mõtlen, et jah, siin see päike siis elabki. 100 km meie pesast eemal... Ja mina valisin just selle „vale“ koha.... Oma kuurorti naasnutena märkame, et sealgi on päike täies väes ja lippame randa, kreemi ei osta, ajame kodunt toodud jääkidega läbi. Punane lipp rannas... Kaarel on nägi Nessebaris kalapaate ja tahab ka!
Kolmapäev – päike! Ja ei mingit punast lippu. Veedame suurema osa ajast rannas mängides ja jalutades, supeldes ja niisama jutustades, ostame uue päevituskreemi ja loodame, et see ei jää viimaseks päikesepäevaks. Õhtul jätame poisid multikaid vaatama ja läheme kahekesi tuterdama. Väga mõnna.
Neljapäev – vaata kolmapäev. Mu jalalihased muudkui kasvavad selle treppidest jooksmisega. Ja kee ise ka. Kõik hinnas pakett ei ole figuurisõbralik. Kõrvetame Kaarli õlad ära ja Rassu köhib. Merevesi on 2 päevaga juba väga soojaks läinud. Lapsed nuiavad jäätist ja meelelahutusi, mida rannas usinalt pakutakse –palli sees vee peal kõndimine, batuudid, grossing, seiklusrada, rodeopull, viburada jne.
Reede – vaata neljapäev. Päike ja soe meri, hämmastav. Pole isegi pilvepoega ja palavus on supersuur. Päike küpsetab kuni kl 19ni ja siis on paari tunniga pime. Siin ei paista kuud. Poistega sõlmisime kokkuleppe, et saavad iga päev ühe meelelahutuse (pea iga asi maksab 10 leevi, nii suur batuut, pall, kui ronimisrada = 80 eeku)Nad jäid nõusse ja mõtlevad juba hommikul, mida küll õhtuks soovida. Kaarel on nõus mu rumeenlastele müüma, kui ainult kalale saaks!
Laupäev – kuumust trotsides rendime taas Daewoo Lanose ja sume teele – Aladža klooster kaljude sees on väga võimas. Räägime siis lastele, et siin elasid mungad. Kaarel vaatab astmeid koopas ja räägin, et seal nad magasid ja seal tegid süüa ja seal palvetasid. Siis näitab: jah, ja selles väikses kohas magasid mungalapsed. Njahh, viisime siis läbi väikse usuõpetuse tunnikese.
Sõitmine mägistel teedel oli jube küll. Mina istusin ja kriiskasin kõrvalistmel, et kiirusepiirang 400 ja 20 ja 60 ja 30, aga Töll sõitis ikka nii, kuis ise tahtis, ta vaatavat teisi juhte, mitte märke. Olin kole vihane küll ja mõlgutasin mõtteid, kas küünejäljed istmes tuleb autot üle andes kinni maksta kui püsivad kahjustused?
Järgmine peatus Varna lähistel asuv KIVIMETS. Suurel maa-alal (50 rkm) on erinevad kivimoodustised. Sellised suured ja väiksemad, ühe ja mitmekaupa koos, seda ei kujutagi ette, kui näinud ei ole. Saan tulevikus ehk ka kuhugi mõne pildi panna Igatahes oli see äge! Tegemist olevat looduslike evolutsioooniliste protsessidega, aga et seda kuskil mujal maailmas ei ole juhtunud, siis on see imelik ikkagi.
Pühapäev – Auto ikka veel meie päralt ja sõidame Kaliakra neemele. Kohta, kus juba antiikajal oli inimasustus ja kus hetkel asub piirivalvepunkt, aga ka suur turismimagnet vanade keskaegsete linnavaremete vahel. Liskas ujuvad ümber neeme delfiinid – vabad ja looduslikud. Neid me ka nägime ja see oli väga vahva. Oleks ainult tahtnud nende juurde vette saada.... Kaarel nägi kalakasvatust, kus parasjagu püük käis ja langes musta masendusse. Õhtu rannal uimates. Ostame Kaarlile ekskursiooni – kalapüük laeval. Teeme uudise teatavaks ja laps langeb värisedes pikali ja ainult ümiseb vaikselt – kalale, ma saan kalale, ma saan kalale, ühe öö magan ära ja siis saan kalale, lähme kohe magama, ma saan homme kalale... Rasmus ei taha kaasa minna....
Esmaspäev – see on siis täna, kui seda kirjutan Kaarel on õnneuimas ja lahkus kl 8 hotellist, et püüda kala. Loodan, et ta tõepoolest ka kala kätte saab või vähemalt väga hea seletuse leiab endale, miks kala ei näkanud.... Vastasel korral tuleb meil taluda jupp aega ühe pisikese äiksepilve müristamist. Meie Rassuga läheme randa ja vaatame siis veel ringi, kuni teised tulevad. Homme on plaanis veekeskust külastada ja kolmapäeval asju pakkida ning viimased nipet-näpet asjad osta. Neljapäeval lahkume hotellist kell 5 hommikul ja siis kodu-kallis kodu.
Eile vaatasin esimest korda maile ja lugesin sõprade blogid läbi. Olen kindel, et Gerda saab töö juures kõigega suurepäraselt hakkama ja mul on hea meel, et tal igav ei ole Mõned kodused asjad tulevad küll juba tasapisi meelde – prügi jäi välja viimata ja ilmselt jookseb juba mööda maja ringi, kui jõuame, aga noh, kuuldavasti ei ole seal sellist leitsakut kui siin...
Nii, nüüd ootab mu vahva kaaslane, et läheksime 21 mängima. Mis iganes see on, ta lubas mind õpetada
Ah, mõned lapsesuud tulevad ka meelde:
Emme, kas robotid panevad õli hambaharja peale, kui nad hambaid pesevad? (Kaarel 6)
Hakkasime hotellis magama jääma. Kõik juba suigutavad, kui:
Kaarel – emme, misonellallanimi?
Emme - ? Mis asja?
Kaarel – kordab
Emme – ma ei saa aru ja ei tea, jää nüüd magama.
Kaarel, kole kurjalt – Misasja, Sa ei tea! Ma küsin, mis on Elva linnapea nimi?!
Emme – linnapea nimi?
Kaarel – jah, noh!
Emme - Elva LP nimi on Reno Laidre
Kaarel – ahjaa, õigus küll. Keerab külje ja jääb magama.
Meie Tölliga ajame mingit oma juttu. Räägime ja räägime, Kaarel ütleb, et olge tasa, ärge rääkige. Mina, et meil on vaja see asi ära rääkida. Ja siis laps vihastas:
Misasja te teete selliseid asju, mis mulle ei meeldi ja mina ei või mitte kunagi teha mitte midagi, mis ma tahan. Kogu aeg peavad suured inimesed saama, mis tahavad ja lapsed ei saa kunagi mitte midagi lõbusat ja toredat teha!
PS! Bulgaariakeelne bloger on naljakas:)
Kuidas reisiplaanid meie peres alguse saavad, seda vist paljud juba teavad – põrandafondist. Maja valmides oli Kasteheinale kolimisega suur rutt taga ja nii jäid lauad lihvimata, üleüldine viimistlus tegemata ja kuna materjal ei olnud just tippkvaliteediga, siis olid esimesel aastal juba hiiglaslikud praod maas. Igatahes alustan ma igal sügisel usinalt põrandafondi kogumist, et järgneval suvel see töö tehtud saaks – ja kevadel on VAJA hoopis kuhugi soojemasse kohta rutata, et päikest leida
Sel korral siis kogu perega ja ainult oma perega Bulgaarias. Miks? Sest siin võivat olla soe, hind oli kogu kamba peale suhteliselt soodne ja meist keegi ei ole siin ka varem käinud. Kaarel teatas, et tema ei tule, sest seal ei saa kala püüda! Meie pere tabanud õnn või needus, kes seda teab, on kuueaastane kirglik kalastaja. Püüdma hakkas ta juba eelmisel suvel küll ja lootused, et see talvega üle läheb olid asjatud. Nüüd on iga vaba hetk kalastamise või kalale nuiamisega seotud. Reisile sai laps meelitatud lubadusega, et tema ristiisa võtab oma põnnid kaasa ja tuleb koos temaga kalale, kui oleme tagasi Eestis.
Ühel ilusal pühapäevahommikul umbes kl 4 me siis ärkame ja Tallinna poole teele asume. Lend toodi tund aega varasemaks, aga noh... Unistan sookamaalendudest Tartu lennujaama kaudu – milline ajasääst ja enese ka, sest iga ühest paigast teise kulgemise tund on päris väsitav.
Kohale jõudsime! Maandumisel võtsin küll juba oksekoti kätte, aga vaja seda siiski ei läinud... Varna lennujaam võttis meid kenasti vastu, andis kogu pagasi kohe kätte ja kohtusimegi Estouri reisisaatja Leenaga Viimati jätsime temaga Hurghadas hüvasti... See on hea, sest juba tunnen natuke selle inimese tööd. Tal on komme rääkida asjadest nii nagu need võivad kõige hullemates kujutlustes vahel ka olla, seekord siis saime teada: kuritegevus kõrge, kotiröövid ja lõikumised massides, liiklus väga ohtlik, kui autot rentida, siis sõita tasakesi parempoolses teeservas ja ILM suvi viibib, eelmine grupp, kes oli kohal 10 päeva olevat saanud 2 päikeselist päeva... Veepark on väga lähedal meie hotellile, aga seal vesi kangesti külm, merre ka veel ei saa ja basseiniski pole soojendust... Aga muidu kõik OK.
Jõudsime hotelli, saime oma toa – double ja kaks lisavoodit lastele... Toas on täpselt 2 rm kulgemispinda uksest rõduni (õnneks võimalusega vahepeal sobivas koikus külili keerata).... Taevas oli pilves, kogu pere reisist väsinud ja avastusretkele minnes pidime fliisid/jakid selga toppima. Minu kui vastutava reisikorraldaja meel läks murelikuks – äkki nüüd ongi nii, et istume siin pea kaks nädalat ja kogu aja sajab vihma, ruumi on nii vähe, et me läheme hulluks nii tiheli koos olles jne. Aga püüan säilitada kainet meelt koos optimistliku soustiga selle ümber ja räägin teistele, kui vahva meil siin olema saab... Hea, et nad mu sisse ei näe... Rummikoola aitab ja söögid on ka väga head. Kaarel arutleb, kas meres näkkaks ka?
Esmaspäev – päikesekreemi osta pole vaja. Uurime ümbrust, jalutame, uurime lisa autorendi, ekskursioonide ja muude meelelahutuste kohta, sest rannamõnud jäävad ilmselt ära. Taevas suht pilvine ja tuul nii kõva, et rannas punane lipp väljas. Poisid leiavad kaks meelelahutust – rannas suurte lainete eest ära jooksmine (muidugi on nad peagi nabani märjad, sest alati neil ei õnnestu pääseda) ja emmega võidu tegemine – see tähendab, et nemad lähevad 4. Korrusele liftiga ja mina pean samal ajal jala mienma ja ssiis vaatame, kes enne kohale jõuab. Lastele on vähe rõõmuks vaja. Mina tahan päikest ja lasen toidul ennast lohutada. Kaarel tahab kalale...
Teisipäev – Vaatame aknast välja ja näeme – pilvi! Otsustame alustada kultuuriprogrammi. Rendime auto ja ostame kaardi ja pinek Nessebari saarele, kus pidada olema antiikne linnake? On tore saareke, huvitav arhidektuur ja palju rahvast. Ja palju poode ja pekesi Shopingust me eriti ei hooli, vaatame saare ära ja laste suurimaks rõõmuks saab ühel maabumissillal suurte lainete eest ära hüüpamine. Nende rõõmuks taaskord aegajalt ebaõnnestudes. Ja soe, oi kui soe meil hakkab. Mornilt mõtlen, et jah, siin see päike siis elabki. 100 km meie pesast eemal... Ja mina valisin just selle „vale“ koha.... Oma kuurorti naasnutena märkame, et sealgi on päike täies väes ja lippame randa, kreemi ei osta, ajame kodunt toodud jääkidega läbi. Punane lipp rannas... Kaarel on nägi Nessebaris kalapaate ja tahab ka!
Kolmapäev – päike! Ja ei mingit punast lippu. Veedame suurema osa ajast rannas mängides ja jalutades, supeldes ja niisama jutustades, ostame uue päevituskreemi ja loodame, et see ei jää viimaseks päikesepäevaks. Õhtul jätame poisid multikaid vaatama ja läheme kahekesi tuterdama. Väga mõnna.
Neljapäev – vaata kolmapäev. Mu jalalihased muudkui kasvavad selle treppidest jooksmisega. Ja kee ise ka. Kõik hinnas pakett ei ole figuurisõbralik. Kõrvetame Kaarli õlad ära ja Rassu köhib. Merevesi on 2 päevaga juba väga soojaks läinud. Lapsed nuiavad jäätist ja meelelahutusi, mida rannas usinalt pakutakse –palli sees vee peal kõndimine, batuudid, grossing, seiklusrada, rodeopull, viburada jne.
Reede – vaata neljapäev. Päike ja soe meri, hämmastav. Pole isegi pilvepoega ja palavus on supersuur. Päike küpsetab kuni kl 19ni ja siis on paari tunniga pime. Siin ei paista kuud. Poistega sõlmisime kokkuleppe, et saavad iga päev ühe meelelahutuse (pea iga asi maksab 10 leevi, nii suur batuut, pall, kui ronimisrada = 80 eeku)Nad jäid nõusse ja mõtlevad juba hommikul, mida küll õhtuks soovida. Kaarel on nõus mu rumeenlastele müüma, kui ainult kalale saaks!
Laupäev – kuumust trotsides rendime taas Daewoo Lanose ja sume teele – Aladža klooster kaljude sees on väga võimas. Räägime siis lastele, et siin elasid mungad. Kaarel vaatab astmeid koopas ja räägin, et seal nad magasid ja seal tegid süüa ja seal palvetasid. Siis näitab: jah, ja selles väikses kohas magasid mungalapsed. Njahh, viisime siis läbi väikse usuõpetuse tunnikese.
Sõitmine mägistel teedel oli jube küll. Mina istusin ja kriiskasin kõrvalistmel, et kiirusepiirang 400 ja 20 ja 60 ja 30, aga Töll sõitis ikka nii, kuis ise tahtis, ta vaatavat teisi juhte, mitte märke. Olin kole vihane küll ja mõlgutasin mõtteid, kas küünejäljed istmes tuleb autot üle andes kinni maksta kui püsivad kahjustused?
Järgmine peatus Varna lähistel asuv KIVIMETS. Suurel maa-alal (50 rkm) on erinevad kivimoodustised. Sellised suured ja väiksemad, ühe ja mitmekaupa koos, seda ei kujutagi ette, kui näinud ei ole. Saan tulevikus ehk ka kuhugi mõne pildi panna Igatahes oli see äge! Tegemist olevat looduslike evolutsioooniliste protsessidega, aga et seda kuskil mujal maailmas ei ole juhtunud, siis on see imelik ikkagi.
Pühapäev – Auto ikka veel meie päralt ja sõidame Kaliakra neemele. Kohta, kus juba antiikajal oli inimasustus ja kus hetkel asub piirivalvepunkt, aga ka suur turismimagnet vanade keskaegsete linnavaremete vahel. Liskas ujuvad ümber neeme delfiinid – vabad ja looduslikud. Neid me ka nägime ja see oli väga vahva. Oleks ainult tahtnud nende juurde vette saada.... Kaarel nägi kalakasvatust, kus parasjagu püük käis ja langes musta masendusse. Õhtu rannal uimates. Ostame Kaarlile ekskursiooni – kalapüük laeval. Teeme uudise teatavaks ja laps langeb värisedes pikali ja ainult ümiseb vaikselt – kalale, ma saan kalale, ma saan kalale, ühe öö magan ära ja siis saan kalale, lähme kohe magama, ma saan homme kalale... Rasmus ei taha kaasa minna....
Esmaspäev – see on siis täna, kui seda kirjutan Kaarel on õnneuimas ja lahkus kl 8 hotellist, et püüda kala. Loodan, et ta tõepoolest ka kala kätte saab või vähemalt väga hea seletuse leiab endale, miks kala ei näkanud.... Vastasel korral tuleb meil taluda jupp aega ühe pisikese äiksepilve müristamist. Meie Rassuga läheme randa ja vaatame siis veel ringi, kuni teised tulevad. Homme on plaanis veekeskust külastada ja kolmapäeval asju pakkida ning viimased nipet-näpet asjad osta. Neljapäeval lahkume hotellist kell 5 hommikul ja siis kodu-kallis kodu.
Eile vaatasin esimest korda maile ja lugesin sõprade blogid läbi. Olen kindel, et Gerda saab töö juures kõigega suurepäraselt hakkama ja mul on hea meel, et tal igav ei ole Mõned kodused asjad tulevad küll juba tasapisi meelde – prügi jäi välja viimata ja ilmselt jookseb juba mööda maja ringi, kui jõuame, aga noh, kuuldavasti ei ole seal sellist leitsakut kui siin...
Nii, nüüd ootab mu vahva kaaslane, et läheksime 21 mängima. Mis iganes see on, ta lubas mind õpetada
Ah, mõned lapsesuud tulevad ka meelde:
Emme, kas robotid panevad õli hambaharja peale, kui nad hambaid pesevad? (Kaarel 6)
Hakkasime hotellis magama jääma. Kõik juba suigutavad, kui:
Kaarel – emme, misonellallanimi?
Emme - ? Mis asja?
Kaarel – kordab
Emme – ma ei saa aru ja ei tea, jää nüüd magama.
Kaarel, kole kurjalt – Misasja, Sa ei tea! Ma küsin, mis on Elva linnapea nimi?!
Emme – linnapea nimi?
Kaarel – jah, noh!
Emme - Elva LP nimi on Reno Laidre
Kaarel – ahjaa, õigus küll. Keerab külje ja jääb magama.
Meie Tölliga ajame mingit oma juttu. Räägime ja räägime, Kaarel ütleb, et olge tasa, ärge rääkige. Mina, et meil on vaja see asi ära rääkida. Ja siis laps vihastas:
Misasja te teete selliseid asju, mis mulle ei meeldi ja mina ei või mitte kunagi teha mitte midagi, mis ma tahan. Kogu aeg peavad suured inimesed saama, mis tahavad ja lapsed ei saa kunagi mitte midagi lõbusat ja toredat teha!
PS! Bulgaariakeelne bloger on naljakas:)
Subscribe to:
Posts (Atom)