Lihtsalt on tore...

olla ema... vist küll, aga kui raske see on, seda ma ei oleks osanud iial arvata. Kuidas ma teen väikesele inimesele selgeks, et ma tean natuke rohkem (vähemalt mõnest asjast) kui tema. Kuidas panen ta nägema seda, et minu sõnu võib usaldada. Ma ei ole talle valetanud, aga ta ikka ei usu, et tooliga kiikudes on oht kukkuda ja väga haiget saada, ta ei usu, et Karlutil on valus, kui teda lüüa või lükata... Ta ei usu, et emme võib olla nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt "rokkida täiega mööda tube", kuigi temal on kole vajadus seda just sel hetkel teha... Ta ei usu, et kartulid on maitsvad ja liha eluks vajalik... Ja nii ma siis muutungi vahel väikeseks kurjaks ja sisisevaks Metsamooriks, kes käib ja kamandab ja tõstab häält... On seda siis vaja? Ju vist on... Hoolimata sellest, et mu lapsed on minu jaoks maailma parimad, armsamad, kallimad... Ei saa keegi mul keelata neid natukese kassssvatamisega õnnistamast.

Pere on üldiselt kuidagi sportlikuks läinud. Jalgrattasõidud on sujuvalt televiisorivaatamisele lõpu teinud ja nüüd siis udame aga linna poole jätsu ostma ja siis tagasi... Täna oli säänne tore päev, et klutid läksid rattaga lasteaeda... Üks väntas ise, teine kügeles püssi ja mõõgaga Moori velo tagaistmel (ta oli draakonikütt ja läks daakoneid pulistama). Töll õige eesti mehena sõitis autoga ja "tassis" proua seljakotti. Väga tore oli, aga kindad peaks hommikukastesele rattatuurile minnes kätte panema, vähemalt lapsele. Hetkel kisub ilma pilvisemaks, loodetavasti pääseme kuiva nahaga koju, eks me peame siis nii kiiresti sõitma, et vihmapiisad ei jõuaks peale kukkuda või hoopis piiskade vahelt läbi astuma nagu vanaema W seda teeb...

Loen raamatut, üle väga pika aja... Metsluiged on pealkiri, räägib Hiina ajaloost ühe pere saatuste läbi... Kuidas olid ajad enne kommunismi, konkubiinid ja naiste olukord üldse, kuidas muserdas maad sõda ja mis sai edasi. Minu jaoks, kes kommunismi ju tõepoolest rohkem raamatutest tean kui oma ihuga kogenud olen, on väga huvitav lugeda. Näha, kuidas vaimustutakse, sest olukord on nii hull, kui veel olla saab... Ja siis hakatakse järjest pettuma.... Eks näis, kuis lugu lõppeb, aga nukker alatoon on igal lehel...

Tööl on jätkuvalt remont. Aga juba kaetakse põrandat, ehk tuleb millalgi mööbel ka, siis saab hakata tagasi oma pisikesse pesasse kolima (loodan palju ülearust pahna maha jätta, eks näis). Tunnen mingit kummalist muutust osade kolleegide suhtumises minusse... Ma ei tea, mis on toimunud, aga see on kindlasti positiivne... Vaatan ja uurin;-))

Nädalavahetus möödus meil ilma isata, kes mu kallile ämmale-äiale sauna ehitas... Eks meil omad hüved ka mängus, oleks, kus vihtuda... (Mitte et indiaanisaunal midagi häda oleks, aga noh...)

Poikadega sai käidud vihmasel Kassinurmel ja nii kahju, et see ilm sellise vingerpussi tegi... Oleks ikka väga tahtnud päikest või vähemalt kuiva kohta pealaest jalatallani (no ok, väike liialdus)... Loodan väga, et järgmisel aastal saame üritusest enne teada ja läheme suurema salgaga pikemalt uudistama-tegutsema...

Ahnus on jube, rumalus ja ahnus koos - kohutav loodusõnnetus (MM)

Päikest teile kõigile

Unistuste uduloor...

Kui palju on tänapäeval mahti ja aega unistada... Hetkel eluperiood sinnamaale jõudnud, et iga minut läheb laste, kodu, töö, mehe, loomade, sõprade ja natuke ka tühja-tähja peale.

Millal aga tuleb see aeg, kui Moor istub kuuvalgel võrkkiiges, vaatab kerkivat udulaama, tunnetab kastepiisku langemas näole ja juustele (Moori juuksed on nimelt tundlikud) ja lihtsalt unistab... Kas ta jaksab siis veel meelde tuletada, kuidas unistamine käib? Kas leidub siis veel sisemuses seda hõbehelgiga sädet, mis looritab silmad ja laseb mõttel minna nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, ei kuule...

Aga Moor unistaks väikestest asjadest, kui tal selleks mahti oleks. Ta unistaks, et kratid on alati terved, et Metsatöll vaataks teda sellise pilguga nagu vaatas 8 aastat (väike lialdus on unistustes lubatud) tagasi... Moor unistaka ajast endale, et tantsida, lugeda, maalida tassile sigrimigrit, külastada toredaid sõpru, sügada koeri, käia vannis, ehitada sauna, et unistada... Moor unistaks veel paarist kratist, kes oma rusikaid imeks pidades neid mõnuga avastaks (mis siis, et nad ei lase järgmisel viisaastakul öösiti magada jne). Moor unistaks rahutundest oma hinges, teadmisest, et aega on ja jääb ülegi... Moor mõtleks ka headusest ja selle hulgast indiviidis ja ühiskonnas... Moor tahaks teada, kuidas ta saaks seda hulka suurendada, kas prügisorteerimine, laste kallistamine ja vanaemale helistamine aitavad kaasa? Moor unistaks lahkestest nägudest ja positiivsetest mõtetest, vikerkaarest ja vihmasipsust, lilledest ja muusikast... heast toidust, mille Moor ise kokku segab ja hiljem koos toredate sõpradega naudib...

Kas Moor on liiga nõudlik? Ei ole, ma ei NÕUA ju seda kõike, ma ainult unistaksin sellest, kui rohkem mahti oleks... Lähen nüüd ja loodan, et ka unistamata jäänud unistused saavad vahel teoks, nii kogemata!

Puhkus otsas!

Ja oi kui kiire see aeg oli! Mõtisklesin isegi paar korda, et viimased kaks aastat oleme lastega ikka rohkem kodused olnud, käinud ja teinud mõned sõidud, võõrustanud, keda vaja, aga noh... Nüüd on klutid nii suured, et saab vabalt autosse istuda ja minna kasvõi maailma otsa... No Jõgevani vähemalt;-))

Ja viimane üritus enne töölenaasmist oligi sealsamuseski käimine. Oi-oi, kui osavalt Kaarli ristiisa uusi larpareid värbab... Hea kohe oma käe järgi kasvatada ka. Ime, et meie issikene veel pole pandud mõõku sepistama ja kilpe meisterdama, aga küll see aeg peagi koidab. Lapsed olid head, väikesed naginad, aga seda ikka juhtub. Suured olid ka head, Helpsiga sai saunatatud ja sääskede kiuste naistejutte puhutud... On ikka sarnased need väikeste lastega emade lood... Ma olen natuke eespool, aga no nii tuttav oli kuulata ja meenutada, kuidas meitel need asjad paar aastat tagasi olid... Pea vassstu!! Ja tead, mul oli Kaarel alates viiendast elukuust sellise rütmiga, et läks magama kell 1 öösel ja tõusis hiljemalt kl 7... Ja niimoodi umbes pool aastat, siis hakkas nagu varem uinuma... Hoidku taevas Sind veel selle eest!!

Meite Karlutt vaatas küülikuid, kes puuris näkitsesid, vaatas, pani näpugi suhu ja teatas siis, et emme, jänesed on kapis! Ma siis itsitasin ja harisin oma last puuride teemal... Täna oli mahti seda kildu Metsatöllile ka seletada, Kaarel kuulas kõrvalt ja teatas, et "ei, emme, jänesed elavad puuis" - mis mul muud üle jäi kui ennast rumalukeseks tunnistada.

Lapskeste ristsed toimusid ülipalava ilmaga Nõo kirikus, isegi pühas majas oli soe! Vanem kratt protestis enese piserdamise vastu erilise jõuga, aga ära ta märjutati ja pattude küüsist päästeti... Karlutt aga itsitas mõnuga seni kui venna kisa teda globaalse ahastuse küüsi kiskus ja samuti nutunägu tegema sundis.

Käisime veel Pärnus, Vasalemmas, tädi-Merle juures, tädi-Marise juures, tädi-Aili juures, vanavana juures, vaatasime Koidulat (tehakse ikka saasta küll) ja moor kaes Carmenit ka (vaala surm on jube komöödia), kanuumatkal ja siis võtsime ise ka posu külasid vastu... Väga tore kõik! Ja nüüd läbi ja orjus käes, kui seda remonti siin ei oleks, siis võiks lausa lustiga tööl käia, aga pakihunniku otsas on natuke raske keskenduda ja ühtegi asja ei leia üles jne.

Nüüd ma ei ütle enam midagi, jutt läheb enda jaoks ka liiga segaseks... Peagi kriban taas, no vähemalt siis, kui Karlutsiku adenoidid unustusse vajuvad;-))