Kui palju on tänapäeval mahti ja aega unistada... Hetkel eluperiood sinnamaale jõudnud, et iga minut läheb laste, kodu, töö, mehe, loomade, sõprade ja natuke ka tühja-tähja peale.
Millal aga tuleb see aeg, kui Moor istub kuuvalgel võrkkiiges, vaatab kerkivat udulaama, tunnetab kastepiisku langemas näole ja juustele (Moori juuksed on nimelt tundlikud) ja lihtsalt unistab... Kas ta jaksab siis veel meelde tuletada, kuidas unistamine käib? Kas leidub siis veel sisemuses seda hõbehelgiga sädet, mis looritab silmad ja laseb mõttel minna nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, ei kuule...
Aga Moor unistaks väikestest asjadest, kui tal selleks mahti oleks. Ta unistaks, et kratid on alati terved, et Metsatöll vaataks teda sellise pilguga nagu vaatas 8 aastat (väike lialdus on unistustes lubatud) tagasi... Moor unistaka ajast endale, et tantsida, lugeda, maalida tassile sigrimigrit, külastada toredaid sõpru, sügada koeri, käia vannis, ehitada sauna, et unistada... Moor unistaks veel paarist kratist, kes oma rusikaid imeks pidades neid mõnuga avastaks (mis siis, et nad ei lase järgmisel viisaastakul öösiti magada jne). Moor unistaks rahutundest oma hinges, teadmisest, et aega on ja jääb ülegi... Moor mõtleks ka headusest ja selle hulgast indiviidis ja ühiskonnas... Moor tahaks teada, kuidas ta saaks seda hulka suurendada, kas prügisorteerimine, laste kallistamine ja vanaemale helistamine aitavad kaasa? Moor unistaks lahkestest nägudest ja positiivsetest mõtetest, vikerkaarest ja vihmasipsust, lilledest ja muusikast... heast toidust, mille Moor ise kokku segab ja hiljem koos toredate sõpradega naudib...
Kas Moor on liiga nõudlik? Ei ole, ma ei NÕUA ju seda kõike, ma ainult unistaksin sellest, kui rohkem mahti oleks... Lähen nüüd ja loodan, et ka unistamata jäänud unistused saavad vahel teoks, nii kogemata!
No comments:
Post a Comment