olla ema... vist küll, aga kui raske see on, seda ma ei oleks osanud iial arvata. Kuidas ma teen väikesele inimesele selgeks, et ma tean natuke rohkem (vähemalt mõnest asjast) kui tema. Kuidas panen ta nägema seda, et minu sõnu võib usaldada. Ma ei ole talle valetanud, aga ta ikka ei usu, et tooliga kiikudes on oht kukkuda ja väga haiget saada, ta ei usu, et Karlutil on valus, kui teda lüüa või lükata... Ta ei usu, et emme võib olla nii väsinud, et ei jaksa lihtsalt "rokkida täiega mööda tube", kuigi temal on kole vajadus seda just sel hetkel teha... Ta ei usu, et kartulid on maitsvad ja liha eluks vajalik... Ja nii ma siis muutungi vahel väikeseks kurjaks ja sisisevaks Metsamooriks, kes käib ja kamandab ja tõstab häält... On seda siis vaja? Ju vist on... Hoolimata sellest, et mu lapsed on minu jaoks maailma parimad, armsamad, kallimad... Ei saa keegi mul keelata neid natukese kassssvatamisega õnnistamast.
Pere on üldiselt kuidagi sportlikuks läinud. Jalgrattasõidud on sujuvalt televiisorivaatamisele lõpu teinud ja nüüd siis udame aga linna poole jätsu ostma ja siis tagasi... Täna oli säänne tore päev, et klutid läksid rattaga lasteaeda... Üks väntas ise, teine kügeles püssi ja mõõgaga Moori velo tagaistmel (ta oli draakonikütt ja läks daakoneid pulistama). Töll õige eesti mehena sõitis autoga ja "tassis" proua seljakotti. Väga tore oli, aga kindad peaks hommikukastesele rattatuurile minnes kätte panema, vähemalt lapsele. Hetkel kisub ilma pilvisemaks, loodetavasti pääseme kuiva nahaga koju, eks me peame siis nii kiiresti sõitma, et vihmapiisad ei jõuaks peale kukkuda või hoopis piiskade vahelt läbi astuma nagu vanaema W seda teeb...
Loen raamatut, üle väga pika aja... Metsluiged on pealkiri, räägib Hiina ajaloost ühe pere saatuste läbi... Kuidas olid ajad enne kommunismi, konkubiinid ja naiste olukord üldse, kuidas muserdas maad sõda ja mis sai edasi. Minu jaoks, kes kommunismi ju tõepoolest rohkem raamatutest tean kui oma ihuga kogenud olen, on väga huvitav lugeda. Näha, kuidas vaimustutakse, sest olukord on nii hull, kui veel olla saab... Ja siis hakatakse järjest pettuma.... Eks näis, kuis lugu lõppeb, aga nukker alatoon on igal lehel...
Tööl on jätkuvalt remont. Aga juba kaetakse põrandat, ehk tuleb millalgi mööbel ka, siis saab hakata tagasi oma pisikesse pesasse kolima (loodan palju ülearust pahna maha jätta, eks näis). Tunnen mingit kummalist muutust osade kolleegide suhtumises minusse... Ma ei tea, mis on toimunud, aga see on kindlasti positiivne... Vaatan ja uurin;-))
Nädalavahetus möödus meil ilma isata, kes mu kallile ämmale-äiale sauna ehitas... Eks meil omad hüved ka mängus, oleks, kus vihtuda... (Mitte et indiaanisaunal midagi häda oleks, aga noh...)
Poikadega sai käidud vihmasel Kassinurmel ja nii kahju, et see ilm sellise vingerpussi tegi... Oleks ikka väga tahtnud päikest või vähemalt kuiva kohta pealaest jalatallani (no ok, väike liialdus)... Loodan väga, et järgmisel aastal saame üritusest enne teada ja läheme suurema salgaga pikemalt uudistama-tegutsema...
Ahnus on jube, rumalus ja ahnus koos - kohutav loodusõnnetus (MM)
Päikest teile kõigile
No comments:
Post a Comment