Käisin vägivallatu suhtlemise koolitusel. Töll oli ka kaasas... merike Kahju on üks armas inimene ja väga hellalt näitas mulle sügavkülmikut... Seal on juba mitme-mitme aasta vanused vajadused. Minu vajadused.... õrnuse, toetuse, kuuluvuse, tunnustuse, andmise, spontaansuse, vabaduse, tegutsemise jm vajadused... Kenasti alles, aga kõvad kui kivi ja hästi sisse pakitud.
Miks ma olen sellega nõus olnud, miks?? Oh miks küll??! Ma olen uskunud, et läheb parmekas, ma olen olnud veendunud, et ma suudan leppida ja luua harmoonilise pereelu, ma olen kartnud, nii meeletult kartnud olla üksi ja jääda üksi.... Ma olen peljanud pilke: me ju ütlesime!!!
Igatsen taga aega, kui need vajadused olid aktiivsed - vähemal või rohkemal määral rahuldatud, aga vähemalt ma teadsin, mida otsin ja vajan... ja tegutsesin, et seda saada...
Igatahes soovin ma lahutust.
Töll, ütles, et ta ei anna seda mulle. Võin kohtusse minna, kui tahan!
Ta ütles, et annab mulle veel võimaluse muutuda ja ei kavatse enne lahutada, kui on endale uue pere loonud!
Etteheited mulle (tema arvates ilma vägivallata esitatult):
1. Halb perenaine - ei tee piisavalt tihti/häid/sööke ja ei korista elamist (no aga sellega olen ma aegajalt nõus leppima - ütles ta)
2. Halb naine - ei poputa meest ja ei anna seksi, kui temal selleks soov tuleb...
3. Halb ema - ei taha lastega tegeleda, olen nede suhtes hoolimatu (näiteks söön enne enda kõhu täis koju jõudes ja alles siis vaatan, mis lastele saab;), lasen lastel ennast õues ära külmetada ja ei ole kogu aeg nende kõrval, kui nad mängivad... Lapsed ei tulevat minu käest midagi paluma ega tahtvat minuga mängida, sest teavad, et ma kunagi seda ei tee... Ma ei rahulda laste vajadusi nii, nagu üks korralik ema seda peab tegema.
4. Ma olen sundinud TEMA loobuma kõigest - sõpradest, hobidest, suhtlemisest, vabadusest jne. (Selleks ajaks olin juba tige ja nähvasin, et ta on ise oma valikud teinud ja ilmselt sellepärast ta minu ja lastega nii vastikult käitubki, et ise on rahuldamata - poleks pidanud)
5. Kõik meie pereprobleemid tulenevad eelmisest neljast punktist ja mina olen selles süüdi! (ei mingit vägivalda, eksole, muhhahaaa, olen tige:)
Peale selle epistli ärakuulamist oli selge, et minust ei saa iial seda, keda ta tahab, et ma oleksin ja tema ei ole ilmselt kunagi valmis nägema maailma pisutki teise pilguga... (Kunagi on muidugi pikk aeg, eksole)
Ja nüüd ongi kõik selge... Ma saan olla selline nagu ma tahan ja vastutan ise enda ja oma laste tuleviku eest... Ja see saab olema kohutavalt raske ja õudne, aga samas tundub, et ainuvõimalik.... Kui ma ka kohtusse peaksin minema!
Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja - jõuad elada.... ütleb laulusalm... Hetkel tundub, et ei jõua enam... Tahaks tabletti, mis võtaks kõik tunded ära, et ei ärrituks, et ei tunneks valu, ei tunneks igatsust...
Üks ütles, et see läheb üle, teine kõrvalt, et ei lähe! Saame näha...