Tänapäeval võib juhtuda, et teatripiletid pead ostma ära juba mitu kuud varem... Ise olen teinud nii, et ostnud sügisese ja talvise Vanemuise piletisaju ajal igaks kuuks ühe etenduse, vahel kaks, vahel jääb mõni kuu ka vahele... Oleneb ressurssidest...
Eilsele päevale sattus etendus "Suurema kurbuseta"... Sotsiaaltöistele ei soovita, liiga karmilt erialane tükk.
AGA üleeile helistas kallile kaasale mingi endine (nais)kolleeg ja kutsus tema meie teatriõhtuks pubisse "idaregiooni infopäevale), hähhh!
Ja kui ma õrnalt teatrit meenutasin, arvas kaasa, et tema tahaks ikka kõike saada - läheks kõigepealt linna, käiks tibidega pubis ja siis mina ootaks teda teatri ees... Kuupeale, tõstis iidne esiema minus pead ja ütles:
EI! Mina mingi tagavararatas ei ole ja kui minuga tehtud plaanid mingi kõne pärast nurka visatakse, siis jäägugi sinna puppi!! (Ma tean küll, et see oli puhas reaktsioon ühele 10 aasta tagusele ootamisele, mil etendus juba peale hakkas, kui me lõõtsutades treppe mõõtsime, aga mis siis, reaktsioonid peabki vabaks laskma:)) Teatasin, et mina tema mänge ei mängi ja lähen kellegi teisega teatrisse. Ja temal on võimalik veeta õhtu mõnes teises seltskonnas.
Kudzu oli teisel etendusel (ja jumal tänatud, sest oleksin isegi meelsamini hoopis tantsu nautinud!), aga Hille sai tulla ja kõik oli kena. Jõudsime varakult, nautisime koledat kaubamajavaadet ja kujutlesime, et seal kuskil voolab jõgi...
KUI seisis seal kallis kaasa punane roos hambus, no näpus tegelikult. Ma ütlesin, et käigu kuu peale või vähemalt sinna, kust ta tuli... Roosi võtsin ikka vastu. Vaene sõbranna, ta pidi ikka kohutavat piinlikkust tundma! Tundsin rõõmu, et see Kudzu ei olnud, tema oleks ikka osanud midagi teha, et meie draamale vürtsi lisada:))) Igatahes istusime meie all ja kaasa rõdul, kust ta siis meile lehvitas ja viiples:) Ja jummalast õnnelikult naeratas... Tore...
Hiljem võtsime Maailmas väikse eine ka ja kojusõit, kumbki oma autoga... Lollikari, mitte staazikas paar...
Aga ilmselt selliste vigurite pärast meie kaootiline suhe püsibki... Kas seda just vaja on... No ma ei tea, lõpuks läks ikka päris naljakaks juba...
Kasteheinal on uputus. Pardid lustivad meie vee alla mattunud muruplatsidel ja näitavad krantsidele pikka nokka:) 
See siin on vaade elutoaaknast:))
Homme sõidame Meresuusse aega maha võtma. Vaprate read on kahanenud, aga küllap tuleb tore käik. Tööl on hullumaja... Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Puhkust on juba väga vaja, eks eelmise aasta puhkuseta suvi annab tunda. Aga noh, me saame ju hakkama!!
2 comments:
Juba mitmes kord ei saa ma Sinuga teatrisse! See on nagu mingi karmavärk; aga see-eest sai käidud suvel "Mamma-Miat" vaatamas, nii et kinoga paistab asi lihtsam. Praegu on Tartus animefilmide festival, kus peaks toredat vaatamist leiduma (ja siis loodetavasti hiilib Töll mööda pingivahesid ja hüüatab keset seanssi:"Tot-tot-tot"!).
Teil juba igav ei hakka :) Aga - animefestil - "suur panda ja väike panda". Me läheme homme põnnidega vaatama, pidi olema lastele väga hea ja eestikeelse dublaaziga ka. Pühapäeval näidatakse ka.
Post a Comment