Päev...

...nagu päev ikka... 13.01... Sünnipäev jah...

Kl 1.20 hiilis mu telefoni sõnum tekstiga "Tõuse ja sära jne"... ÕNNEKS hiilis ta sisse nii vaikselt, et ei suutnud mind äratada:) Ma loodan, et saatja pidi endale kella helisema panema, et seda saata;)

Kl 4.30... tatsuvad samud teisel korrusel (neid kuulen alati, ka kõige sügavama une ajal) Kaarelpoiss sosistabki varsti voodi juures:
"Emme! Emme!"
"Jah poja?!"
"Ma väga palun, et Sa mu nüüd kaissu võtaksid, kas sobib?"
"Jah, muidugi, kallikene" ütlesin ja mõtlesin Maria Miranda peale (vt Kudzu blogi)
Üritasin siis rääkida, et on öö ja öösiti magatakse jne...
Kl 5.50 sai teesklemisest küll ja keerasime endid voodist välja. Kaale rääkis juba jupp aega, et ta kuuleb mingit kolistamist ja krõbistamist...
Seal toimetas Töll ja ütles süüdlaslikult, et oih, Sa tõusid täna nii vara hommikusöök ei ole veel valmis! Ta küpsetas muffineid ja keetis kakaod... Ja mida ma siis ütlema pidin?! Ei muud kui et öhh ja möhh. See on nimelt esimene kord 11 aasta jooksul, kui teda küpsetamas nägin...
Kiitsin küll pärast:) Muffinind olid ju head:)
Ja tundub, et saab seegi päev üle elatud:)

Raputus

Eelmine aasta oli huvitav. Selle aasta algus andis aga silmad möödunud ajale ette...

Eile käisin vaatamas ühte korterit. Siira sooviga see osta. Paneelmaja neljatoaline. Mulle ja kahele pojale...
Laenukonsultandid andisd üksteise võidu lubadusi... Kõik nagu sobis. Juba sisustasin mõttes ja panin tapeeti...

Ja siis tuli see tunne!!!
Ma ei taha, et poisid peaksid sirguma Kasteheina asemel suures majas... Ma ei taha kuulata naabrite möllamist ja pidevaid uksepauke... Ma ei taha saada oskas sadade silmapaaride igapäevasest uudishimust...

Ma soovin suvehommikul öösärgis õue minna ja muru sisse pista kõik kümme varvast.... joosta paduvihmas ümber maja ja rimuda koeri... kasvatada piparmünditeed, mida koos sõpradega talvel juua... püüda Kaarliga tiigist kala.... mõõta üleujutuse kaugust majast silmade ja sendimeetriga... lasta poistel ehitada puuonne ja kaevata välja dinosauruseluid... lugeda võrkkiiges raamatuid... unistada saunast ja keldrist...
Küpsetada kaneelisaiu, mille lõhn täidaks maja koos laste naeruga...

See tunne.... see tunne.... nagu oleks maailm ära võetud... Nagu kukuksin ja teaksin juba kukkudes, et jalule ei saa enne igaviku lõppu...

Palusin õhtul Tölli, et ta läheks ise ära, laseks minul ja poistel jääda. Kaua rääkisime, ilma erilise kiusu ja vihata. Kalkuleerisime, mõõtsime, jagasime ja arutasime...

Lõpuks lubas ta minna. Esialgu kaheks kuuks. Samal ajal tegeleme oma suhtega ja siis vaatame, mis ja kuis edasi saab. Kas on veel lootust leida teineteisest midagi, mida hetkel silmad enam ei näe, kõrvad ei kuule...

Tõotab tulla taaskord eriti huvitav aasta... Keegi vist needuse peale lausunud...

Ilusat teile, sõbrad! Ärgu olgu te elu liiga huvitav!

PS! Olen täiesti teadlik, et paneelmajal on ka omad eelised, olen saanud mõlemat proovida ja tean, mis on mulle parim...

Uus aasta!

Tuli... ja on ja kestab ja lõppu ei paista...

Meie Anniga sulatasime siis ka (inspireerituna Kudzu uusaastapeost) ühe tinaplönni üles. Õigem oleks öelda, et mu eelmise aasta õnnetina ajasime kuumaks. See eelmine oli väga saare moodi ja eks sai möödunud aastal ju reisul ka käidud...

Seekord aga tuli kohe mitu juppi. Kuulsa oraakli ja tõekuulutaja Anni sõnul olid seal suure lakaga isalõvi, supikulp, ports peenraha ja üks jupp, milles ei saanudki selgust, on see kuldkala või kitse pealuu...

Me olime joonud kumbki ainult kolmandiku hõõgveinist, aga läks juba lõbusaks küll. Kahju, et Helbekas pidi enne rongile kihutama, kui meil see geniaalne plaan tekkis...

Ja mis muud kui et uuel aastal uue hooga... Onjuuu!