Wednesday, February 18, 2009

5 aastat

on meie pere elanud Kasteheina talus. Hea on Kaarelpoisi sünnipäevaga meeles pidada, sest oli konnake ju reedel sündinud, kui teisipäeva hommikul viimased pambud kolisevasse Escorti surusime, ma ise sain vaevu istuda, aga ei olnud nõus nunnukest turvahälli panema, oh milline hoolimatus!
Siis kartsin natuke küll - võõras linnake, üksinda metsas, lamp pikendusjuhtmega sabas, sest ruumides ei olenud vool laiali veetud jne. Nüüd olen siin kodus ja teen omi toimetusi, nii tares kui linnakeses... Tundub, et juured on maas, kui sügaval just, ei oskagi öelda...

Igatahes toimub sel laupäeval kl 11.00 MTÜ Hoolekoja infopäev Elva raamatukogu kaminasaalis. Räägime MTÜst ja senistest tegemistest. Uutest projektidest, mis kevadel tulemas jm. Üle paari tunni ikka ei lähe. Näis! Olen Gerda näol endale toreda kaaslase saanud, kellega ühiselt seda rida ajada... Põnev igatahes:)

Tuesday, February 10, 2009

Aitame kaasa!

Oli see vast jaanuarikuu keskpaik, kui sain tööalase maili, et keegi tahab üritust korraldada ja sellest saadava tulu meie lastekodule anda, küsis veel, kas meil oleks kindel koht, kuhu seda raha panna.
www.alevasia.ee oli see ettevõte.
Eelmisel reedel, 6. veebruaril siis sai üritus Otepää kultuurimajas teoks. Esinesid Koguta segakoor, Suisapäisa ja Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Meie omad lapsed ka. Ilmselt ei saada ma seda tunnet iial kirjeldada nii, et keegi seda mõistaks. Publik oli soe ja rõõmus, elas kaasa, plaksutas ja laulis, lavalolijad suutid jätta mulje, et annavad endast 200% vähemalt. Konguta küttis juba emotsiooni lakke, teised said selle najal purjetada... Ja kui siis Pihlapuud punasid ja saksofon mängis, oligi jokk, mul pill lahti ja nina vesine... peale seda oli tarvis minna aitäh ütlema ja no ega ikka ei saanud sõnagi suust, kökk ja mökk ja midagi ikka sai öeldud, aga see kõik oli nii armas olnud.
Raha koguti ka palju - piletitulule lisaks käis saalis ringi korjanduskarp ja Suisapäisa müüs plaate, mille tulu ka meile andis, kokku sai 9619 EEK. Selle raha eest läheme kevad-suvel loomaaeda ja kohvikusse:-))))
Töll oli ka kaasas, algul küll väga skeptiline, aga hiljem ütles, et oli superlahe. Ta arvas, et kunagi Pärnus vaadatud Kaunimate aastate vennaskonna kontsert oli ehk natukene parem....
Ega ei saagi sellise asja eest aitäh öelda, mida sõnadessegi panna ei suuda:-)) Igatahes jään heldimusega meenutama seda õhtut, mis oli ju ka meie poja sünnipäevaõhtu... Ja soovin häid tundeid kõigile, kes üritusele kaasa aitasid ja teen sügava kummarduse esinejatele.

Väe rada

Ehh, asjast küll juba mitu puhku mööda saanud, aga panen ikka midagi meenutuseks kirja.
Sünnipäevalistega matkal käimine tekitas Väikese Väeraja vastu mitteväikest huvi. Lubasin siis emale, et aitan leida kellegi, kes tema rühma laste ja -vanematega raja läbi käib ja natuke ikka räägib ka.

Lubadus antud, oli vaja sellest ka kinni pidada. Rääkisin Meriliga, kes soovitas Anni poole pöörduda (et ma ka ise selle peale ei tulnud, eksole!). Annile küünlapäeval matkata ajaliselt ei sobinud, aga sündis idee, et me temaga üheskoos jalutame raja läbi, mina saan info ja annan seda ise matkalistele edasi. See oli vahva! Sain teada selliseid asju, mida ilmselt väga vähesed teavad - kust on tulnud mõtted, kes ja mis murede-raskuste-rõõmudega kujud valmis ja paika saanud, lisaks tuletus meelde rida lapsepõlves kuuldud lugusid, sai aimu tundmatutest muistendeistki... Oli väga tore ja edaspidi muigan ilmselt alati Meie Mehe juurest mööda käies;) Väga naljakas oli aga rääkida Annile linnalegende, mis rajal jube liikvel ja millest ta suurt midagi ei tundunud teadvat - vanapagan, kes metsa eksitab, kui talle raha ei anna ja ehitusjääkidest tehtud "põhjapõder" nt.
Tegelikult ma ju Annit tean, noh, et tunnen tänaval ära juba paar aastat vähemalt, aga ega "korralikud" inimesed ju niisama teisega rääkima ei hakka (isegi kui tahaks) ja kuna tegemist on ikkagi kunstniku ehk siis Loojaga, oli mul isegi väike ärevus sees enne metsaminekut:) Naljakas:))

Kui siis küünlapäeval matkakeskuse juurde saabusin, oli sinna kogunenud kohutavalt palju inimesi, ma ütleks, et mingi 50-60. ma olin enne mõelnud 20-25 peale... jagasime siis tõrvikud ära ja leppisime kohe alguses kokku, et iga laps, kes tahab, peab mingi osa teest saama tõrvikut hoida. Ja siis leppisime kokku veel paljudes asjades - ei pane metsa, kaaslast ega kasvatajat põlema, minust palju ette ei jookse ja metsa ära ei eksi. Sain endale kohe kaks ustavat saatjat, üks oli vait kui sukk, aga valgustas usinalt mu jalgeesist (ei saanud ju endale tõrvikut krabada, kui neid nii vähe oli), teine võttis käest ja rääkis ja rääkis ja rääkis kõik maailma asjad kokku:)) Igatahes ilm oli taevalik - karge, täiskuu, lumi... Mul jäi küll hääl lõpupoole hädisemaks, pole ta harjunud külmas õhus nii palju välja andma... Jõudsime Tervisespordikeskuse juurde ja seal saadi sooja teed-pirukat ja Töll aitas mu tõrvikutega koju... Oli kena ja mõnus ja võiks mõnikord veel teha:)))
Väerajalt sai väge küll!