Väe rada

Ehh, asjast küll juba mitu puhku mööda saanud, aga panen ikka midagi meenutuseks kirja.
Sünnipäevalistega matkal käimine tekitas Väikese Väeraja vastu mitteväikest huvi. Lubasin siis emale, et aitan leida kellegi, kes tema rühma laste ja -vanematega raja läbi käib ja natuke ikka räägib ka.

Lubadus antud, oli vaja sellest ka kinni pidada. Rääkisin Meriliga, kes soovitas Anni poole pöörduda (et ma ka ise selle peale ei tulnud, eksole!). Annile küünlapäeval matkata ajaliselt ei sobinud, aga sündis idee, et me temaga üheskoos jalutame raja läbi, mina saan info ja annan seda ise matkalistele edasi. See oli vahva! Sain teada selliseid asju, mida ilmselt väga vähesed teavad - kust on tulnud mõtted, kes ja mis murede-raskuste-rõõmudega kujud valmis ja paika saanud, lisaks tuletus meelde rida lapsepõlves kuuldud lugusid, sai aimu tundmatutest muistendeistki... Oli väga tore ja edaspidi muigan ilmselt alati Meie Mehe juurest mööda käies;) Väga naljakas oli aga rääkida Annile linnalegende, mis rajal jube liikvel ja millest ta suurt midagi ei tundunud teadvat - vanapagan, kes metsa eksitab, kui talle raha ei anna ja ehitusjääkidest tehtud "põhjapõder" nt.
Tegelikult ma ju Annit tean, noh, et tunnen tänaval ära juba paar aastat vähemalt, aga ega "korralikud" inimesed ju niisama teisega rääkima ei hakka (isegi kui tahaks) ja kuna tegemist on ikkagi kunstniku ehk siis Loojaga, oli mul isegi väike ärevus sees enne metsaminekut:) Naljakas:))

Kui siis küünlapäeval matkakeskuse juurde saabusin, oli sinna kogunenud kohutavalt palju inimesi, ma ütleks, et mingi 50-60. ma olin enne mõelnud 20-25 peale... jagasime siis tõrvikud ära ja leppisime kohe alguses kokku, et iga laps, kes tahab, peab mingi osa teest saama tõrvikut hoida. Ja siis leppisime kokku veel paljudes asjades - ei pane metsa, kaaslast ega kasvatajat põlema, minust palju ette ei jookse ja metsa ära ei eksi. Sain endale kohe kaks ustavat saatjat, üks oli vait kui sukk, aga valgustas usinalt mu jalgeesist (ei saanud ju endale tõrvikut krabada, kui neid nii vähe oli), teine võttis käest ja rääkis ja rääkis ja rääkis kõik maailma asjad kokku:)) Igatahes ilm oli taevalik - karge, täiskuu, lumi... Mul jäi küll hääl lõpupoole hädisemaks, pole ta harjunud külmas õhus nii palju välja andma... Jõudsime Tervisespordikeskuse juurde ja seal saadi sooja teed-pirukat ja Töll aitas mu tõrvikutega koju... Oli kena ja mõnus ja võiks mõnikord veel teha:)))
Väerajalt sai väge küll!