Friday, March 8, 2013

Sündmus...

Pole kaua kirjutama sattunud, aga olen siin ja täitsa elus:)

Suur ja tähtis päev meie pere jaoks oli siis 23. veebruar 2013. Küll andis seda aega oodata - kolmandat last manati ikka pisut enne tähtaega sündivaks ja kui siis nädal üle läks, tekkis endalgi tunne, et rasedusest saab permanentne seisund. Reede läks reede järel ja kõhus oli kõik vaikne - no kui nüüd noorhärra sirutamised ja pöörlemised välja arvata.

Ja siis - taaskord ühel reedel, kui abikaasa oli parasjagu kohutavalt haigeks jäänud, hakkasid valud pihta, muutusid kärmelt regulaarseks ja ma peale mõnda tundi ütlesin, et lähme nüüd... Mees tuli mind vähemalt ära viima, sest oli põhjendatud kahtlus, et teda nii haigena sünnitusele ei lasta... Lasin mõttes võimalikke kandidaate läbi, keda endale appi paluda annaks...

Jõudsime siis sünnitusmajja, mingi vähe nipsakas ämmaemand oli vastuvõtus. Pani KTG külge, lasi sel tiksuda ja teatas siis, et mingit tegevust ei ole. Kõik on vaikne... No ma olin selliseid valusid juba 9 aastat tagasi tundnud ja ütlesin Ristole, et tegelikult me ikkagi saame varsti oma tite kätte. ämmakas andis meile paberi, kus oli kirjas: naise väitel on tal valud, aga tegeliklult ei ole jne. Suht ahastav oli seda lugeda, sest valud käisid korrapäraselt iga 4-5 minuti järel ja läksid üha tugevamaks. Võtsime siis mäkist kosutust ja kulgesime koju, kus ütlesin, et enne uuesti sinna majja ei lähe, kui laps paistab...

Proovisin siis valude vahel suikuda, hommikul kell 5 ei olnud see enam võimalik üheski asendis... Tatsasin ringi, käisin pesus ja kui siis mees virgus ja end üsna reipalt tundis, otsustasime, et ta tuleb ikka ise kaasa, ronisime masinasse ja 8.30 olime taas sünnitusmajas. Seekordne vastuvõtja oli väga armas slaavi juurtega Irina, kes ütles, et avatus on 5 cm ja kuigi masin eriti midagi ei näita, siis ehk meil ikka varsti sünnib laps - võib-olla. Sain kinnitust, et see KTG mind tõsiselt ei võta, sest valud olid juba korralikud - ei saanud rääkida ega hingata ega kõndida, kui see saabus.

Nii mingi peale 9t olime siis sünnitustoas, tahtsin vanni ja vesi pandi jooksma, seni tatsasin niisama ühe seina äärest teise äärde ja tegime Rga nalja. Kell 10 ronisin vette ja armas Irina kinnitas, et ja-jah, varsti sünnib lapsukene - võib-olla juba varsti, aga võib-olla läheb kauem aega:)

Kell 11 lasi Irina mul välja ronida, et saaks taaskord KTGd testida ja selle järgi ei olnud valud veel piisavad, et lapsukene võib-olla kindlasti sündida saaks. Irina lubas mulle küünlakese tuua, sest talle tundus, et kuigi masin ei näita, on mul juba natuke valus ka hakanud. AGA veed tulid plaksuga lahti (see oli esimene kord, kui ma seda tunnet tundisn, et laps ise vee lahti põnksib, päris vägev!) ja avatus oli 9 cm. R oli läinud sööma ja lubas 20 minuti pärast tagasi tulla. ma ütlesin, et mine-mine siin võib veel tunde minna. Ja siis ütles Irinakene, et ei saa küünalt, liiga hilja, võta naerugaasi... No ja siis ma proovisin... Irina ütles, et see vist ei tööta, hinga niisama. Sain voodist tulema ja siis pallile ja matile ja kitsele ja siis tagasi voodile ja R kaela rippume (ta jõudis presside alguseks tagasi ja ei saanud enam üldse aru, mis toimub, kahe valu vahepeal sosistasin, et nüüd kohe, poole tunni jooksul saame beebi kätte). See meenutas kõige rohkem jõusaali intervalltreeningut, aga hea, et lastakse erinevaid variante proovida ja oma asendit otsida...

Ja saime ka:) Lõpp oli kole, beebi oli kuskil õlgupidi kinni ja nabanöör ümber kaela kiilus ka kuhugi kinni, mul juhe koos, korraga oli Irinast saanud neli naist, kes igaüks mind mingis suunas sikutas ja suunas ja siis oli puhh - ja see soe tombuke minust väljas.

Korraga muutus mu pilk eriti teravaks - nägin kella - 12.04. Siis nägin arsti, kes sinakat last patsutas ja püüdis teda veenda vääks tegema - mu süda jäi seisma, kuni õrna kisa peale jälle tööle hakkas... Ja siis sain poisi oma kõhule, kus ta usinalt kohe rinnale ukerdas ja imema hakkas. Vaatsin teda ja ei suutnud ära imestada, kuidas ta seda küll oskab... Natuke nõelatööd, aga üsna vähe ja olimegi valmis perepalatisse minema:) No tegelikult lasti meil 2 h sünnitustoas kosuda ja kohaneda ja see on päris armas komme.

Sündis SIIM - 53 cm pikk ja 4250 g raske.

Nüüd oleme kodus, magame ja sööme tissipiima:) Rahulik ja vahva beebi, loodan olla tema vääriline emme:) Suured vennad on hoolivad ja uurivad vääksu oodates kannatamatult, millal ta juba midagi tegema hakkab:) Minul sellega kiiret ei ole, tõenäoliselt viimane beebi... Meil on aega:)