Isand Freudi mälestuseks...

Jooksevad päikese käes üks tüdruk ja naine. Jooksevad lambalauda juurde. Lähevad sisse, sees on hämar, tegemist on heledatest palkidest lambalaudaga... Tüdruk pistab pea välja ja vaatab küülikuid kes lambalauda ümber keksivad: suured on puuris ja väiksed puuri ümber. Siis ei jookse väiksed ka vanematest kaugele, aga samas on vabad - seda ütleb Vants, tema on see naine.

Korraga saabub suur vihmasadu. Oleme laudas peidus, seal kasvavad tomatid. Punased ja kollased, vaatan, et need on ülekastetud ja mõtlen, et kas katus laseb läbi, jääks sadu rutem järgi, muidu saavad tomatid hukka.

Vants ütleb, et läheme õige koju, see vihm kestab veel kaua... Ma pidurdan teda: ei tohi, saame märjaks ja Sa külmetud. Korraga olen suur, nagu praegu.

Laudauksest astuvad sisse klassivend Arli ja Andrus Ansip.

Arli viipab minu poole ja ütleb, et see on siis pr. direktriss.

Peaminister sõnab: ooo, delikatess!

Mina, et ma olen hoopis... ja minister segab: Ma tean, me juba rääkisime Sinust!

Mina: On alles jutumoorid!

Peaministri kokad hakkavad meile suurepäraseid suupisteid pakkuma, üks blond teeb mulle silma ja ma mõtlen, et heeringat ja kilu ma küll ei söö, need jäävad Vantsile...

Siis ärkasin üles. Ega need uned viimastel öödel ei ole suuremat asjad olnud. Kaarel väga raskelt haige, köhib, nohutab, palavik üle 39...

Hommikul helistasin Vantsile, et ta häält kuulda. Mu ema hääl vastas ja mu süda jäi seisma! Nad ei ela koos, nad ei saa keset nädalat hommikuti koos olla, KUI....

Vants on jälle kopsupõletikuga haigas. Eelmisest korrast on möödas 1 kuu ja 1 nädal.... Ma kardan!

Kunagi kirjutas Vants mulle Ave Alavainu luuletuse: Mu laps, Sa kuula, kuula siin ja praegu.... Kui suudad, proovi vältida mu vigu, kui ei, siis neidki omamoodi tee... on kõigest tähtsam rõõmus meel.... jne Alles eile lugesin seda luuletust uuesti sirvides Noore eurooplase lugemikku....

Juba küsiti pilte, eks mõned siis saab ka:)

Kõigepealt suur-suur aitäh Helbele pildistamise eest:)

Oleme Väerajal müttamas, mul sõber Kaisu käe otsas. Kaisu Ann kukkus, ma küsisin, kas jäid ellu - jah, kas said haiget - jah, kas jääme seisma - ei! Kõndisime siis edasi. Kaisu Ann kukub teist korda ja teatab kiiresti - ma sain haiget ja jäin ellu ja lähme nüüd edasi:)) Läksimegi

Nagu looklev uss liikus tõrvikurada ja need, kes taskulambid julgestuseks kaasa olid võtnud, võisid need rahus taskusse tagasi toppida:)

Pisike Kaisu-Kaarel! Meil Käpsidega Kaarlid jagatud. Meie oma on Rasmuse-Kaarel ja nende oma Kaisu-Kaarel.

No ja siis sai tantsitud ka natukene, kõigiga kahjuks mitte, aga eks pidusid tuleb ju veel:) Ja kõigist kenadest poistest ei raatsinud Helbe pilti ka teha:)

Külalised samal ajal tegid muid asju:)

Ja siis nad tegid niimoodi, et viskasid mu üles, kõik need kohutavaltpaljukordi. Algul kisasin ikka koledal kombel, aga lõpuks hakkas päris meeldima:)

Ja siis sai pidu millalgi otsa ka:)

Pidu peetud...

Oli sagimist, mis ta oli, aga sel' aastal sai sõbrad-sugulased korraga kokku kutsutud ja suurem pidu tehtud. Lustlikematega kohtusime õhtu hakul Elva matkakeskuse juures, süütasime tõrvikud ja sammusime väerajale. Rada oli üsna libe, aga sõbra käe toel said kõik kenasti edasi. Olin eelnevalt juba raja lasketiiru poolt linna läbi tipsinud ja küünlad paika seadnud, nüüd oli kena tulukese juurest teise juurde tippida.

Vaikse järve ääres ehmatas meid ilutulestik, mis oli jube armas!!! Kahju, et ma ise natuke maha jäin, aga esimene grupp sai kindlasti eriti toreda elamuse. (tean nüüd, et Töll selle korraldas, varem polnud õrna aimugi:)

Tiirus läks veidi sahmimiseks ja siis pidu, süüa ja tantsu ja tralli ja lilli ja kinke ja häid soove, mänge ja lapsi ja...

Lastele olin sebinud batuudi ja mänguasju, et vanemad saaksid rahus omi asju ajada ja toimetada. Eks neil, kes selles nurgas istusid, võis müratase ju pisut suureks paisuda, aga ise nägin omi poisse küll vaid selleks, et ühel nina nuusata ja teisele muhu peale musi anda. Kell pool neli läksime siis viimaste külalistega Kasteheinale. Kaisu Ann ja meie Kaarel teatasid, et neil on igatahes kõht täiesti tühi! Peale näpumakaronide söömist tassisin Kaalu voodisse, kus tõstatus kohe teema, miks LAPSED peavad koguaeg magama, aga suured mitte?! Lühidalt tegin selgeks, et võime arutelu mõnel sobivamal kellaajal jätkata:))

Natuke lobisemist veel ja jutuajamisi, kinkide lahtipakkimist ja toimetamist, kell 5 sai tareke rahu ja vaikust, mille saabumist ta enam ehk ei lootnudki. Järgmisel päeval sai asjatatud ja külalistest viimast võetud.... Õhtul pugesin jonnituppa peitu, panin vahaküünla põlema, kingiks saadud plaadi ümisema, Töll tõi mulle klaasi punaveini ka, et kõik ikka täiuslik oleks... ja mõnulesin siis uute asjade/elamuste keskel: proovisin pesu ja ehteid, lugesin Doris Kareva Dekat ja Eesti luule klassika II köidet. ja siis sukeldusin Kuldesse shokolaadiraamatusse, taevas küll!!! soolased, magusad, soojad, külmad, supid, vormid, praed, küpsised, vahud, jäätised, joogid - kõik shokolaadiga!!! Juba vaadates hakkas hea:)

Lilledega tegelemine võttis ka oma aja, see on superilus, kui maja on nagu lillepood. Ämmaga just arutasime, et küll oleks tore, kui saaks need aasta peale ära jagada, saaks iga nädal uued lilled, vahel kaks korda nädalas! Pisikese kaktusega tegime tutvust: ta torkas mu sõrme ilusa augu, ise näeb välja kena ja pehme:) Üsna minu sarnane:) Amarüllise suskasin potti ja jään õit ootama.

Üks tore üritus oli ja soojendab kindlasti pikka aega mu meeli. Ja nüüd tunnevad sõbrad, kes kaua näinud ei ole ikka tänaval ehk ära. Peopaigas kõndis mitu inimest must mööda... eks ikka mind otsides:))) See oli naljakas:)

Päikest

Kuulan

Indigolaste plaati, joon sinisest tassist vett ja mõtlen inimhingede mitmekesisuse peale. Kabinetis on palju roosasid lilli ja kaela silitab maavalitsuse kingitud punane siidsall... Väga ilus sall... Tööd peaks hoopiski tegema, aga nagu ei ole õiget lendu... eks teen, kui mõtlen välja selle otsa, millest alustada.

Värvid on ikka nii olulised. Toodi mulle Maru kokaraamat, Aasta helelillas köögis ehk... näksisin seda eile, kuna ta tundus nii isuäratav... Kas see või miski muu aga nägin unes, et sain maitseid ja värve kuidagi ühendaa... Ampsasin kukeseeni ja ütlesin, et kuule, need kukeseened maitsevad väga kollaselt ja see kala on absoluutselt rohelise maitsega, aga näe, see maitse, mis tuleb eiteakuskohast on täiesti õrnroosa... Konteksti olen unustanud, aga seal oli ka hõljumist ja soojust...

Kallid küsivad, mida ma kingituseks tahan... Kuidas ma ütlen, et tahaksin enim, et järgnev aasta tooks kaasa rohkem lihtsalt olemist koos sõpradega, vaba unistamist, jutupalliveeretamist või äkilist söötmist kaaslasele... Teeks koos ehk mõne kena matka või käigu? Looks midagi? Laseks kõigil tunda, et nad on niiii olulised, see ei ole ju raske, mis? Ja et me harvem ütleksime, et pole aega või ei jõua... Eks saan ise selle soovi täitumisele kaasa aidata;)

Päikest ja palju roosakollaseid maitseid:)

Olen kolmekümnene...

vot siis, ehk nagu Kersti ütles: taevakene, see tabas ka Sind!!

Ja on väga uhke olla:)

Poisid sahistasid ja nahistasid midagi eile õhtul ja hommikul siis tõid palju roose ja tordi, ise nii tähtsad! Rassu küll ei jõudnud ära oodata, millal Kaarel ärkab ja käis lõpuks teda üles ajamas, et saaks üllatuse ära anda:)

Kell 7.30 aga teatas Töll, et mingid hullud on meil värava taga! Ma just pesin hambaid ja arvasin, et ju keegi eksis ära või tuli elektrikontroll (kl 7.30, kindel see!!!)

Korraga hüppas armas Eda-Helgi tuppa, andis mulle imekauni lille, missugust ma pole iial varem näinudki ja need soovid ja kallid ja kõik, see oli hullumaja, pisar hakkas jooksma kohe! Helgi tuli ka autost, kui koerahirm üle läks ja no mul ei olnud kohe jupp aega ühtegi sõna öelda...

Eda on meie pere jaoks saanud äärmiselt tähtsaks inimeseks. Kunagi läks ta LVst pensionile, et mulle tööd anda (see küll naljaga pooleks...) Ja sellest ajast on meil järjest suurem "armastus" tekkinud, nüüd käib ta vahel poisse hoidmas ja me tal külas saia söömas:)

Niii, peagi tulemas linnavalitsuse õnnitlejad, siis oma maja rahvas ja õhtul on LC Elva pidulik õhtusöök... Pille laulis mulle telefonis ja olen saanud vajaliku kallidenormi juba kätte, hea, et neist üledoosi ei saa....

Ja niii hea on olla juba paar nädalat!! Uhh, ei sõnu ma midagi ära!

Teie Vanamoor