Aja kulust ja veidi vist elust

Kuidas see küll niimoodi saab olla, et päevad kaovad veel enne, kui nende kohalolu korralikult märagata jõuad... Tõusen hommikul ja hakkan jooksma... trepist alla-üles, riided selga, lapsed aeda, süüa, juua, tegevust... Raamat tolmub, sest mahti ei saa seda sadat lehte keerata...

Ma tean, et õues on imekaunis talv, ma tean, et mul on kõige armsamad ja tublimad lapsed, mis siis, et ka kõige kangemad. Seda läheb neil paarikümne aasta pärast ju vaja, kangust, sitkust ja tugevust... Ma tean, et abikaasa on parim isa ja mees. Ma tean, et maailm on ilus, sünnivad lapsed ja loojub päike... Ma tean, et kutsikad kasvavad nii kiiresti, et varsti nad jooksevad mulle vastu, aga ma ei tunne endas seda jõudu, et kõike rõõmuga tervitada...

Miks see küll nii on? Mu koormus ei ole ju ühtäkki ilmasuureks kasvanud? Ma ei ole ju kõiki oma tundeid korraga kaotanud? Ma ei ole ometigi suureks ja igavaks kasvanud? Ma tean, et see läheb mööda, ma hakkan taas nägema värve ja vikerkaari, kuulma veevulisemist ning tundma müstilisi kaugusesse meelitavaid lõhnu...

Ma ootan, et see juba juhtuks, sest mu parem mina magab vist talveund... Loodetavasti virgub ta enne märtsi...

Aeg möödub...

....ja sabast tal kinni ei saa... Läksin vahelduseks sinisele lehele, et mu lapsekesed jõulustressi kenasti üle saaksid elatud, ju nad said... Olin vaheldumisi hunt, lumivalgeke ja mammut, vahel harva võisin ka Laiskloom Sid olla, aga üsna harva... Targemad teavad juba, et Jääaeg on Kasteheina talu vallutanud... Ja nii ka on... Lühikeste lontidega jumbud piiksuvad ülearu ja inimesed on vastikud!!

Siis veel kutsikad... Oi, ma saan nutta... 5 emast... Ja 2 isast, kes mulle ehk vähegi lohtu pakuvad...

Mõistatuslikud ja toredad uusaastasoovid iseendale ja kõigele muule mu ümber...

Ja jälle päev möödas... Hillele julgust ja südikust, Kadrile rahu ja rõõmu, kõigile seda va mõistmiseraasukest!!!

Ja kunagi kirjutan taas....