Kuidas see küll niimoodi saab olla, et päevad kaovad veel enne, kui nende kohalolu korralikult märagata jõuad... Tõusen hommikul ja hakkan jooksma... trepist alla-üles, riided selga, lapsed aeda, süüa, juua, tegevust... Raamat tolmub, sest mahti ei saa seda sadat lehte keerata...
Ma tean, et õues on imekaunis talv, ma tean, et mul on kõige armsamad ja tublimad lapsed, mis siis, et ka kõige kangemad. Seda läheb neil paarikümne aasta pärast ju vaja, kangust, sitkust ja tugevust... Ma tean, et abikaasa on parim isa ja mees. Ma tean, et maailm on ilus, sünnivad lapsed ja loojub päike... Ma tean, et kutsikad kasvavad nii kiiresti, et varsti nad jooksevad mulle vastu, aga ma ei tunne endas seda jõudu, et kõike rõõmuga tervitada...
Miks see küll nii on? Mu koormus ei ole ju ühtäkki ilmasuureks kasvanud? Ma ei ole ju kõiki oma tundeid korraga kaotanud? Ma ei ole ometigi suureks ja igavaks kasvanud? Ma tean, et see läheb mööda, ma hakkan taas nägema värve ja vikerkaari, kuulma veevulisemist ning tundma müstilisi kaugusesse meelitavaid lõhnu...
Ma ootan, et see juba juhtuks, sest mu parem mina magab vist talveund... Loodetavasti virgub ta enne märtsi...
No comments:
Post a Comment