kui vaatan üleelmist postitust, siis eks seal ole ju omajagu vingumist ka hulgas... Oma osaluse nägemine ja tunnistamine ja omaks võtmine on keeruline tegu... Miks ma olen asjad nii kauaks seisma jätnud ja milliseks muutuks meie pereelu, kui ma saaksin koheselt adekvaatselt vastatud ja öeldud sõbralikult, et tee/käi/ole/keeda ise ja ma hoopis vajan seda/teist/kolmandat...
Kuna kallis kaasa hetkel püüab pingutada, siis oleks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lihtne öelda, et kõik on OK ja jätkame sealt, kus pooleli jäime.... Aga oleme sarnases kohas juba korduvalt olnud, kaua Sa ikka ringteed sõidad ja tuttavat pinnaprofiili mõõdad (eriti kuristiku serval kõõludes)! Kui leiame lahenduse üksteist säästvaks ja toetavaks kooseluks, siis küll, aga kuni see meil välja ei tule, ajagu kumbki omi asju....
Mina siis ajangi... Näiteks eile tegin koos Jansaga umbes 12 km kepikõndi... Päevaseks sammude arvuks näitas lugeja 18 840 sammu. Täna on kl juba peaaegu 14 ja tehtud alla 2000 sammu. Püüan seada eesmärgiks see õnnelik 10 000 sammu iga päev ära tippida, et siis pidada süda tervem olema ja endorfiinid ja muu nali sinna juurde. Lisaks oli Jansaga vahva vantsida. katsun siis nüüd edaspidi ka siia oma sammude arvu üles rivistada, siis hea hiljem vaadata... ei ole juba peaaegu kaks nädalat nutnud (endorfiinid, mis muu)...
Päikest!
No comments:
Post a Comment