Ja oi kui kiire see aeg oli! Mõtisklesin isegi paar korda, et viimased kaks aastat oleme lastega ikka rohkem kodused olnud, käinud ja teinud mõned sõidud, võõrustanud, keda vaja, aga noh... Nüüd on klutid nii suured, et saab vabalt autosse istuda ja minna kasvõi maailma otsa... No Jõgevani vähemalt;-))
Ja viimane üritus enne töölenaasmist oligi sealsamuseski käimine. Oi-oi, kui osavalt Kaarli ristiisa uusi larpareid värbab... Hea kohe oma käe järgi kasvatada ka. Ime, et meie issikene veel pole pandud mõõku sepistama ja kilpe meisterdama, aga küll see aeg peagi koidab. Lapsed olid head, väikesed naginad, aga seda ikka juhtub. Suured olid ka head, Helpsiga sai saunatatud ja sääskede kiuste naistejutte puhutud... On ikka sarnased need väikeste lastega emade lood... Ma olen natuke eespool, aga no nii tuttav oli kuulata ja meenutada, kuidas meitel need asjad paar aastat tagasi olid... Pea vassstu!! Ja tead, mul oli Kaarel alates viiendast elukuust sellise rütmiga, et läks magama kell 1 öösel ja tõusis hiljemalt kl 7... Ja niimoodi umbes pool aastat, siis hakkas nagu varem uinuma... Hoidku taevas Sind veel selle eest!!
Meite Karlutt vaatas küülikuid, kes puuris näkitsesid, vaatas, pani näpugi suhu ja teatas siis, et emme, jänesed on kapis! Ma siis itsitasin ja harisin oma last puuride teemal... Täna oli mahti seda kildu Metsatöllile ka seletada, Kaarel kuulas kõrvalt ja teatas, et "ei, emme, jänesed elavad puuis" - mis mul muud üle jäi kui ennast rumalukeseks tunnistada.
Lapskeste ristsed toimusid ülipalava ilmaga Nõo kirikus, isegi pühas majas oli soe! Vanem kratt protestis enese piserdamise vastu erilise jõuga, aga ära ta märjutati ja pattude küüsist päästeti... Karlutt aga itsitas mõnuga seni kui venna kisa teda globaalse ahastuse küüsi kiskus ja samuti nutunägu tegema sundis.
Käisime veel Pärnus, Vasalemmas, tädi-Merle juures, tädi-Marise juures, tädi-Aili juures, vanavana juures, vaatasime Koidulat (tehakse ikka saasta küll) ja moor kaes Carmenit ka (vaala surm on jube komöödia), kanuumatkal ja siis võtsime ise ka posu külasid vastu... Väga tore kõik! Ja nüüd läbi ja orjus käes, kui seda remonti siin ei oleks, siis võiks lausa lustiga tööl käia, aga pakihunniku otsas on natuke raske keskenduda ja ühtegi asja ei leia üles jne.
Nüüd ma ei ütle enam midagi, jutt läheb enda jaoks ka liiga segaseks... Peagi kriban taas, no vähemalt siis, kui Karlutsiku adenoidid unustusse vajuvad;-))
No comments:
Post a Comment