Sügis

See on selline pime ja hämar aeg. Tekib tunne, et oleks vaja juba hakata aasta peale tagasi vaatama, mingeid väikseid soove tulevikuks soovima ja selline mõtiskelu vajaks veidi aega. Asutused nagu minu leivaisa aga sellisel ajal ei puhka - ei tõmba hingegi enne kui jaanuaris... Ja eks siis saab lükata need vaiksed ja sulnid mõtisklusehetked edasi.

Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.

Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...

Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))