EMO

ehk kuidas ma oma laupäeva veetsin.
Juba reede õhtul hakkas kõhus valutama, no pigem nagu rindmiku piirkonnas ja valu oli ikka selline, et lõi hammaste ja kõrvadeni välja. Öösel sain ikka natuke magada ka (eelnevail päevil lähetuses käies jäi öö tänu pikkadele jutuajamistele kasinaks).
Valu ei läinud aga mitte üle ja laupäeva varasel pärastlõunal saatsin pere mehe onu juubelile ja sõitsin ise (täitsa loll, kes valudega rooli ronib!) Tartusse.
No seal nad siis lasid mul natuke oodata, siis mõõtsid vererõhku ja leidsid palaviku. Viimasele vaidlesin ma muidugi vastu ja teatasin, et mul pole KUNAGI palavikku. Igatahes pandi mind pikutama, võeti verd ja siis tuli üks noormees, kes nägi välja nagu 18 aastane jumbu ja teatas, et tema on ARST. Ja küsis häbelikult: Ma nüüd katsuksin Teie kõhtu, kui tohib?! Ma olin lahke tüdruk ja lubasin küll. No ja siis tuli UH ja veeni mingi rohi tilkuma (ma muidugi vaidlesin algul kanüüli vastu ja ütlesin, et ma lähen kohe koju ja ärgu seda pangu, aga jälle tegid nad, mis ise tahtsid).
Ja no lõpuks nad lasid mu koju, käskisid mingeid kapsleid süüa, palju puhata, üldse mitte muretseda ega stressata ja hoiduda šokolaadist, praetud/soolatud/marineeritud toidust, pähklitest, seentest, koogikestest, gaseeritud jookidest ja no äkki mõni (lemmik)söök oli seal veel. Diagnoosiks gastriit. No jah, varsti saan siis maohaavad või? Olen juba selles eas...
Niisiis, kullakesed, järgmine kord, kui teile külla satun, siis palun varustage ennast kaerahelbepudru ja alkoholi- ning mullivaba vahuveiniga:)

Ikka teie!