pisikesed mõtisklused

minu pisikeses peas...No mis ma ikka mõtlen... elust ja asjadest, kommunikatsioonist...

Pühapäeval käisime Tölliga jalga keerutamas, kohe korralikult ja kõik viini valsist rumbani sai läbi hööritatud... Siis korraks väike peatus Kudzu juures, kes on niiiiii kadestamistväärselt ümmarguse kõhuga, et on kohe...

Edasi shopingule lõunakeskuse hella rüppe, mis päris mitu tundi mu meeli köitis... Liikumiskiirus oli ikka üsna mitusada eeku tunnis, aga no paar korda aastas naine lihtsalt peab sellised retked üle elama...

Ja siis: vol 1:

toppisin parasjagu selga ühte musta särki, mis flamenkotibile ju kohustuslik, kui helises taskutelefon ja mu ema oli toru otsas ning küsis hukkuja häälega, et kuidas mul läheb... No minu vastus oli, et hästi, mis juhtunud on... Küüniline küll, aga ta helistabki mulle 99% juhtudest, kui midagi lahti on... Ei, muud ei ole midagi, aga Vend vanem olla teinud autoavarii... Noh? Kuis tal on? Oi, see juhtus öösel, sõitis koju, kaine, turvavöö kinni, metsseakari oli teele jooksnud... Vend vanem põrutas oma autoga sinna sisse, kaotas teadvuse ja lamas tähtede valgel öös kuni keegi hiline mööduja kiirabi kutsus... Nüüd lamab ta haigemajas, kateeder sees, verest pooltühi, pea saja õmblusega kokku tõmmatud, jalg vaevu küljes jne, auto läheb vanarauda, sellega pole enam midagi teha...

.

Oi, mul oli paha olla... Moorikene tundis ennast eriliselt mõttetu tibina, et shoppab poes ringi, kui teine vaagub elu ja surma vahel... Ja mõtlesin kõigist neist kordadest, mil Vend vanema maapõhja olen sajatanud, kui ta lubadusi murrab, raha "laenab" või vanaema tagant suisa võtab... Mõtlesin, et näed, nüüd inimene korralikuks hakanud ja kõik peaks olema korras, kasvatab last ja armastab naist - ja ikka sellised saatuselöögid... Mu väike süda valutas kõvasti, et mis neist saab ja kuis ma neid aidata saaksin...

.

ja siis vol 2:

Helistan esmaspäeva hommikul Vend vanema naisele, et uurida, kuis neil läheb ja mis ja mida... hakkas tulema... ei olnud Vend vanem üksi autos, oli maani täis ja oma auto kõrvalistmel. Juhikohal platseerus keegi samas seisus kamraad, kel juhtimisõigust ei ole... Metssead võisid olla purjus velle unesegane luul, tõenäolisemalt lihtsalt väljamõeldis... Luumurde ega sisemisi vigasusi pole, pea ja jalahaavad on küll reaalsed, aga paranevad ilmselt väikseid arme maha jättes... Auto sodi küll, sest olla vastu kiviaeda potsatatud... No tühja sest...

.

Vot siis, millised on lood... Kuidas manipuleeritakse teiste kaastunde ja muretsemisvalmidusega... ja kuidas ma ikka ja jälle lasen ennast Vend vanema poolt ära lollitada... Krt küll ma ütlen, vihast tulid siis hoopis pisarad silma ja kogu kaastunne kadus... Kuna haavad surmavad ei ole, siis soovisin esimese hooga, et nad vähemalt põrguvalu talle teeksid!!! Ja kas ma olen julm? õel? tige? kibestunud? Ma olen pidanud elu aeg kuulma, kuidas Vend vanem on niii tark ja andekas (mina olen niisama tubli), kuidas ta võiks saavutada mida iganes... (minul lihtsalt veab) jne aga nüüd on minul kopp ees, kui inimene on nii hoolimatu, vastutustundetu ja võiks öelda, et suisa jõhker manipulaator, siis kena elu talle, aga elagu mõõdukas distantsis!

Vot nii on siis lood meil siinpool sood... Elan edasi nagu enne ja üks lootus, et ´mina ja Vend vanem kunagi normaalselt läbi saada võiksime, et toimiks vastastikune respekt ja austus... Noh see on nüüd järgmiseks aastakümneks kadunud, vähemalt...

Muidu on elu ilus!!!