Elu paratamatused?

Hakkasin kirjutama ja no mida ei tulnud, oli pealkiri, sest midagi tarka täna ju taaskord tulemas ei ole... Aga samas sõrmed sügelevad ja kõik see nädal olen ringi käinud ja mõelnud, et nüüd ma lähen ja kirjutan sellest ja jäädvustan selle või teise asja, aga võta näpust, tegudeni pole jõudnud.

.

Olen siin mõtisklenud soorollide-kolekollide kohta. Kuidas see nii on, et mehel on võimlaused ja naisel kohustused. Mees viib lapsi lasteaeda, teeb süüa, peseb nõusid, naeratab, sööb, magab, töötab jne, kui ta seda tahab, selline keskmine naine aga teeb kõike seda siis, kui mees ei taha ehk tema enda soovid ei loe siin kuigivõrd. Sest asjad on ju vaja ära teha: lapsed peab aeda viima, sest muidu ei saa tööle minna (mees teatab ju tihtilugu isaselt, et ära siis käi tööl, küll ma sulle mammuti tapan), süüa peab tegema, sest muidu on lapsed nälgas ja ise ka, rääkimata vinguvast mehest jne. Need võivad olla neurootilise naise ettekujutatud "pean" tegevused´, ja tegelikult minul isiklikult ei olegi midagi selle vastu, et neid teha - ma lihtsalt ei või taluda seda, et keegi seisab kõrval ja ütleb, kuidas, mis järjekorras ja mis kell ma midagi tegema pean. Kahju kohe, et vana Metsatöll seda ei loe, aga tahaksin talle öelda, et ma suudan küll nõud restile paigutada ka ilma tema instruktsioonideta, suudan viia lapsed õigeks ajaks aeda, kui saan nad kl 7 üle ajada, mitte kl 8, mil mu tööpäev juba ametlikult alanud on, ma saan perele tervisliku ja maitsva õhtusöögi tehtud ka ilma tema kriitiliste vahemärkusteta, et mis see veel on ja minu ema küll nii ei teinud... No mis ma ikka halan, ise talle naeseks läksin, nüüd pean oma risti kandma...

.

Sõnavabaduse juurde jõuame ju ka. Ma ei saa lasta kallil kaasal vait olla, aga kui ma keelan ära enda kallal irisemise, siis hakkabki ta valdava osa õhtutest vaikima, see oleks jälle nõme ja võiks nii umbes poole aasta pärast minus küsimusi tekitada... äkki isegi soovi, et ta natukenegi vigiseks... noh nii hääle meeldetuletamise mõttes või nii...

.

Aga lapsed on tublid ja vahvad. Kütivad jätkuvalt draakoneid, mõõku, vibusid ja kirveid-pistodasid on kogu maja täis. Eile pidin neile noolekotti õmblema (mispeale Rass läks ja Töllile võidurõõmuga teatas,, et emme oskab küll õmmelda, mis sa valetad, et ei oska) ja mõtlesin, et see mõõgahullus on meil kestnud nii umbes hansapäevadest saadik... Küllap süüdlased nüüd ennast ära tunnevad ja natuke häbenevad, aga jah, sellest Käpapere relvalaost sai meite vanem muna tugevalt inspiratsiooni...

.

Nüüd hakkan asjalikuks, teen tööd ja hüppan siis rõõmsasti nädalavahetusse, pühapäeval loodame taas jalakeerutusüritusele maabuda ja muul ajal niisama kodus-metsas mütata...