ole öelda tegelikult, veeretan aega, teen üht-teist, flamenkotan, laulan üksi autos, ootan homset päeva, mõtlen, kas indiaanisaun on ilmakohane, ajan kartuliäri, lähen koosolekule, et kuulda, et mu vanem laps on liiga uje ja seltsimatu, aga muidu üsna tore, olen ise verevaene, mis veel lapsest tahta, oo, burfabooor (üks laul noh), susin seal, kus pole vaja, aga keegi peab seda ka ju tegema...
Muiet ka: hommikul lähen sulisid üles ajama, Kaarel teatab, et tema ei taha... Ma siis ütlesin, et oi, aga täna lähme enne vere proovi tegema, selle päkapikutädi juurde... Ja siis, lapsel silm särab, kohe voodist väljas, 10 minutit hiljem olime autos ja sõitsime polika poole... Seal lapsekene ajab näpu pikka ja nõuab, et tädi rongi võtaks ja päkapikku teeks (laseb mööda toru verepiisku nagu vaguneid ja siis paneb vatitutsu otsa)... Väga popp, kahju kohe, et iga päev last veristada ei saa:-))
Tõttan...
No comments:
Post a Comment