Kes annab, see saab?

Kas elus on nii, et näed, seda mida tahad, saad osa sellest, millest tahad ja teed seda, mida tahad?

Ma arvan, et on... Valikud-valikud.... Ja Eeva naerab selle koha peal... Ja siis nutab natuke, sest valmised ei ole ju tegelikult üldsegi kerged...

Minu tööalane juhtum hakkab lõpule jõudma, 1,8 aastat ja lahendus jõuab kätte... Esmaspäeval on kolimine ja peale seda annan Vello lahkelt üle teisele vallale... Mida kõike see mees ei ole pidanud oma elus nägema... Nüüd aga tunnen endas professionaalset segadust: ma olen teinud kõik, mida olen suutnud, olen otsinud abi, kuid pole seda paraku sageli saanud, olen ikkagi edasi punninud, küll mitmeid kordi mõelnud käega lüüa... Aga, kas ma olen teinud õigesti? Kas need valikud, mida olen teise inimese eluga teinud (või pannud ta nendega nõustuma) on olnud talle sobilikud?

Tunnen, et olen temaga mänginud nagu väike tüdruk mängib nukuga... Võtnud kodunt ja saatnud haiglasse, sealt hooldekodusse, nüüd lükanud ta uude elukeskkonda... Jah, ta on selle kõigega rõõmuga nõus olnud, kuid kas tal oleks tekkinud üldse selliseid vajadusi valida, kui oleksin valinud mitte sekkuda... Jah, ta oleks võinud olla juba surnud... Tal oleks võinud minna hullusti... Kuid mind usaldades on ta nüüd, 70 aastasena astumas iseseisvasse ellu... Ja ma ei tea, kas see elu toob talle rahu ja õnnehetki... See on väga segane tunne... Mind lohutab vaid teadmine, et ta ise valis nõustumise minu ettepanekutega... Jah, ilmselt kuluks siinkohal ära väike supervisiooniseanss ja küllap ma selle endale enne puhkust ka välja nuian, kui vähegi superviisori leian.

Kodus.... on kõik tore ja vahva ja mõnna... Minu töö muidugi põhjustab teatud probleeme, aga ka nendest saab jagu... Avastasin, et kõige tähtsam on mõistuse tasandil ära tunda hetk, mil tuleb VALIDA kas tülitseda või mitte... Kui seda hetke märkad ja ehk ka välja ütled, et kuule, nüüd siin on see koht, kus peaks korraks mõtlema, siis on võimalus asju lahendada, niisama sahmimise ja peedistamise asemel... Ja see on vahva:-))

Loen Otori klanni lugusid... Seni meeldivad:)

Ja siis... ohoo, ma ostsin Päälinnast ilusa sinikirja lõngajubina ja nüüd heelgeldan... Küll tundus nõel algul kohmakas käes, aga mõne hetke pärast juba libises mõnuga:-)) Hetkel teen toredaid kuuekandilisi lillmotiive, et nendest siis midagi kokku sebida:) Mustrit ega tegumoodi mul ees ei ole, lasen vahva rätsepa moodi ja pole üldse ime, kui palitust peapaela loon, aga asi seegi;-)) Mõnus on kohe...

NO ja seda kõike teen ma muidugi seepärast, et elektroonikapoest kasti õllet tooma minnes anti kena kodumasin pealekauba:) Nüüd ta siis juriseb seal nurgas ja mina kõlgutan jalga:-)) Eks näis, kuidas asi edasi kulgeb, aga praegu tundub mulle, et see ost oli igati tore ja asine:) Mis me selle õllega teeme... Vot seda ma küll ei tea:(

Jaanipäevaks tegime endile kena kanuutamise Elva jõel... Naabrite ja Kaisukarudega ja ehk läheb seltskond segasemakski... Lõpetame kodus ja siis teeme mis tahame:)) Väratid on valla ja kes teed teab, see teab...

Muideks meisterdas Metsatöll omaenese pisikeste käppadega valmis ka lipuvarda ja me saame uhkelt lipu lehvima panna:)

Kaunist jaani siis kõigile, lähen päästan klutid:-)) Ja ooooooootan juba puhhhh-kust:)