Hmmm... Mõni aeg tagasi jõudsin lõpuks siis selleni, et vaadata natukenegi kaugemale oma ninast... Heita pilk hoopistükis hinge või pisut veelgi sügavamale... Olen olnud parasjagu isekas ja nõudlik... Oodanud, et maailm kohaneks minuga olemata valmis ise kompromisse tegema... Mis kõige halvem... Ma ei ole tahtnud leppida sellega, et kõik ei muutu, kui muutun mina... Nüüdseks olen välja kaevanud tõdemuse, et teis(t)e seismine või teises suunas liikumine ei peaks ju mitte pahameelt tekitama... Ma lihtsalt olen ja võtan vastutuse enese tegude, mõtete ja tunnete eest rohkem iseendale... Püüan mitte oodata ja loota asju, mis eksisteerivad vaid kellegi - minu - pealuus...
Eks näis, kuidas see kõik kulgeb... Igatahes sai fundamentaalne suhe vundamendini läbi raputatud, nuusitud ja sakutatud ja nüüdseks võib päike paradiisis paista ja üksmeel ühendada ühes suunas vaatavaid pilkusid... Uhhhhh, lahe...
Igatahes on suvi lahe ja töö tore ja lapsed armsad ja mees jumalik;-)... Vaatame - vaatame, mis edasi saama hakkab, aga sellist keemiat ei ole ma meie vahel juba õite pikka aega särtsumas tundnud... Loodetavasti on kriisid ka mõnes teises suhtes jahtumas ja hääbumas ja mõistlikkuse soojade hoovuste tuuleke puhumas:) Igatahes sõlmime juba kihlvedusid;-)
Ootamas on Päälinn oma tossu ja rahvamassidega... no need paar päeva ehk elan üle kah:-)) Eriti veel nii heas seltskonnas;)
Kallid ja päikest ja aitäh kõigile, kes raskel hetkel toeks olid ja mulle mu väärtus(t)eid meelde tuletasid:)
2 comments:
Lõpuks ometi on ka minul süda rahul. Eks Sa, Moorike, oled ju mulle nagu oma tütar! Palju-palju päikest!
mul on hea meel teie pärast :) mõtlesin mitu korda Sulle kohe kirjutata, aga ega tean isegi, et tavaliselt on teiste nõuanded üleliigsed. ja tegelikult aitab kõige enam, kui keegi sust hästi mõtleb. nii ma tegingi :)
Post a Comment