Jaanimälestus...

Jaanilaupäeva hommikul sai niisama mösserdatud ja siis läksime kanuutama. Oli tore ja kui Töll poleks tagaistmel liiga palju õpetanud, oleks veel ülitore olnud:-))

Kodus siis sai pärast kraamitud ja raamatuid loetud... Eile muideks lõpetasin Otori lugude kolmanda osa... See lõppes hästi, tea, kas olekski vaja neljandamat lugema asuda?

Jaaniõhtul tegime külale tiiru peale ja kuna viimase aasta jooksul on kaks sillakest tekitatud, mis lasevad meil rõõmsalt ringiratast tatasata, siis seda tegimegi.... Arvi-Piretiga sai kokku lepitud, et tulevad hiljem meile grillima, Raul-Kerli lustisid juba rõõmuga ja eks pidin seal ka natuke sööma... Kala oli täiesti erakordselt maitsev ja ämm rõõmus kui hernes:) Kuna ma olen pistu juurde võtnud, siis avaldati lootust ka pere juurdekasvu osas, aga pidin need kähku kummutama:)

Kodus seadsid lapsed endid kenasti sängi külili ja uinusid vastuvaidlematult silmapilk... Isegi igaõhtused kakalkäimised, janutamised ja kaisumõmmide otsimised ununesid seekord...

No ja siis avastasingi Kudzu vastamata kõne ja ei suutnud ennast ära kiruda, et ma ikka seda telefoni kaasas ei tassi... Nad olid sel ajal meie õuel, kui me naabrirallit tegime ja ma ei kohanudki neid!!! Istuda Kudzuga keset ööd lõkke ääres ja juttu puhuda... Uhhh, saunaski kügeleda.... Ja sellest kõigest jäin ma nüüd ilma!

Piret ja Arvi vähemalt tulid ja ajasime siis nendega lobajuttu... sõime ja jõin oma esimese alkoholiga õlle. No ei olegi nii halb, kui ma seni arvasin aga erilist ovatsiooni nüüd ka ei tekita...

Saun oli tore nagu ikka, pärats olin küll väsinud mis kole ja uinusin vist juba dushi all, ei teagi, kuidas padjani roomatud sain... Kallis Töll aga vaatas miskit filmi ja väitis hommikul, et ta olla vaid 3 h magada saanud... Vaesekene... Ma mõtlesin siis, et võtan lapsed ja lähen kuhugi kolama, aga olime hoopis isekeskis kodus ja möllasime mis jaksasime... Korraga... uhhhhh, mul oli puude ladumine just poolelei, kui hakkas äikesevihm... selllise pladinaga kallas, et oli kohe... Minu mälus tõi see esile mingid soojad mälestused mu enda lapsepõlvesuvedest, mil Vants meiega mööda vihmaloike jooksis... Küsisin siis, kas leidub mõni laps, kes tahaks paljalt vihma kätte lippama tulla.. Ja kujutage ette, kostus ühehäälne Jaaaaaaaaaaaaaaaa! Nii me siis silkasime kolmekesi porgandpaljana vihmas ja olime rõõmsad mis kole... Sealt otse sooja vanni... Vee olin ettenägelikult juba jooksma pannud ja oli ikka mõnus... Mõtlesin ise, et seda ei ole ehk vaja Töllile rääkida, ta meil selline alalhoidlik ja külmapelglik... No jah, kui Töll õhtul saabus, oli enne tere ütlemist vaja Rassul teatada, et meie emmega... paljaks... vihm... vann... No et ikka kõik teada oleks... Eheheee...

Esmaspäeval siis tomus suur kolimine ja kui ma varem arvasin, et haamer on suht mõtetu tegelane, siis peale mutrivõtmega naelte kapi tagaseina toksimist olen oma arvamusi tugevalt korrigeerinud... veel oskan kruvisid seina panna ja sektsiooni paika seada:) Kolimisfirmale KLG suured tänud mu elu päästmise eest, sest vaevalt sellest midagi head oleks tulnud, kui ma iseseivalt need lambid oleksin seina kruvinud ja ära ühendanud:-))) Aga ma oleksin seda kindlasti teinud, kui abikätt poleks ulatatud:-)))

Täna käin Velloga veel vallamajas ja siis ongi kõik korras. Panen ukse kinni ja jätan ta saatuse hooleks... Oleks see saatus ta vastu vaid armuline:)

Jaa, infarkt ka... eile õhtul, oli see nüüd vihmas trallimisest või kolimisel külmetamisest, aga rindu lõi selline kohutav avlu, et ei saanud istu ega astu, seisin keset tuba kui soolasammas, selle vahega, et valupisar nirises silmist ja ainult sosistasin, et valus... hmmm see kestis ikka hea mitu minutit ja kallis Töll tahtis kiirabi kutsuda, mul oli niipalju ikka oidu, et ei olnud nõus... ain aru, et see on see kuulus "libainfarkt", ehk tõenäoliselt mingi närvipõletik... Aga valu oli kohutav... Kui juba rääkida sain, siis konsulteerisin Ülle-reedaga, kes peab olema mu ihuarst ja mentor nii töös kui tervises... Kuna ühtegi korralikku rohtu meil ju kodus pole, siis sain endale kaks küünalt saba alla ja läksin tuttu... Natuke veel pakitseb täna ka (mitte saba), aga EKG oli korras, vererõhk parem kui korras ja nüüd söön miskit ravumit selle va närvipõletiku vastu, millega ilmselt ikka tegu on:-)) Aga... Vaene Metsatöll veetis taaskord ühe unetu öö, sest pidi muretsema, kuidas ta pesumasina käima saab, kui mind haigalsse viiakse või ehk infarkti saan ja ära suren... Ja kui tihti lilli tuleb kasta, seda ta ka ei tea... Küll on meestel elu raske...

Mis veel... ah jaa, põgusad kohtumised, mis muudavad elu... ovulatsioon ja heegeldamine...

Ja muideks: elu on tõsine asi... naerame selle peale!