Hommikuti ärkan enamasti ilma segajateta... Nii varasel tunnil nagu seda on 6. 30 uinub kogu maja: laseb mul tasahilju silmad avada ja mõtiskleda... Äratuskellgi tukub veel ja turtsatab taaskord: miks ta mind üldse helisema seab, kui kunagi laulda ei lase!!
Siis toksan Tölli ja ütlen, et lähme järve.... Ta ütleb, midagi, mis kostub umbes nii: mhmkmmmmeitahaaa...
Hiilin siis ise välja... Tõmban hommikumantli selga, räti üle õla, päästan koerad ja asutame ennast kolmekesi Vaikse järve äärde. See on üks armsamaid järvi üldse... Pisike, keset metsa, sügav ja soe. Loomad lippavad ees, mina kuulan linnulaulu, nuusutan vihmajäänuseid, nopin metsmaasikaid ja hingan läbi iga raku lahket metsaõhku...
Purdeni jõudes koorun riietest ja tänu taevale ei ole keegi mu püha rituaali segama sattunud.... sulpsan vette ja liuglen tasa kaugemale. Vahel on udust auru niipalju, et raske mõnda meetritiki ette näha... Tundub, nagu sulistaksin suures nõiakatlas... Pardipaargi käib tervitamas, hoiab küll kuninglikult distantsi...
Veest välja ja koju tagasi... Kutsad sabas - naljakas, kodunt eemale minnes jooksevad nad ikka ees, tagasi tulles aga löntsivad taga...
Olengi valmis uueks tööpäevaks, kodupäevaks või äraolemise päevaks...
Mida muidu teinud? Nädalavahetus ratastel, koos perega Lõuna-Eesti tuuril: Piusa, Võru, Meenikunno raba, ööbimine Mustjärvel, Värska Seto talumuuseum, Vants ja kodu... Kaarlile määrati raske puue, sain beebipoisi... Hoian Kudzule pöialt ja valutan südant nende pärast, kes oma raskuseid veel ei tea ja tunne...
1 comment:
Mis Kaarlile määrati? Mille alusel?
Post a Comment