Kas tasub vahetada töökoht, mis meeldib teise vastu vaid sellepärast, et selle eest ei maksta? Noh, ei maksta nii palju, kui on "prestiizne" saada?
Kas tasub elada koos inimesega, kes näeb Sinus vaid halba ja veel halvemat?
Kas on õiglane unistada suuremast perest, kui sellegagi ei saa hakkama?
Kuidas luua maailm, mis toetaks ja aitaks?
Millal on õige aeg istuda maha ja keerata pilk teise suunda?
Kui suurest osast iseendast võib loobuda?
Kas kiiresti joostes jõuab kaugemale?
Kas kiiresti joostes jõuab rutem vanasse kohta tagasi?
Kuhu olen sattunud?
Kes olen?
Kas see jääbki nii?
8 comments:
Kuula, mida ütleb Sinu süda. Selleks sule silmad-kõrvad välise müra eest, lükka eemale teiste soovitused-nõuanded, otsi üks koht, mis on Sinu jaoks oluline, mine sinna üksinda (mitte keskööl, ükskõik mis ajal - see võib olla mõni puu, mõni kivivms) ja Sa saad vastuse. Mis iganes see vastus ka ei oleks - mina toetan Sind ja usun, et meid on palju.
Kalli!
palju
pai
Väga konkreetne soovitus. Leia raamatukogust või poest endale Anatoli Nekrassovi raamat "Perekond - tarkuse algus". Mina ei tea miks, aga kui seda raamatut lugeda (või Nekrassovi "Lätteid", aga see on laialivalguvam), siis tundub, et elu on siiski ilus, kõik suhted parandatavad, lapsed kingitused jms. Just see, et kõike on ISE võimalik parandada ja mitte hambad ristis, vaid tekibki tunne, et kuidas ma siis ise kohe selle peale ei tulnud. Rõõmsamaks teeb see raamat, ausõna. http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?22112
(Kuigi paistab, et tal on juba palju muid raamatuidki ilmunud. Eelmisel aastal oli Peres ja kodus temast artikkel ka, seal oli ka toredaid asju, kuigi välimus veidi "hirmutas").
sinu mõtteid on hea Iugeda... nii paIju tuttavat ja sarnast, et see Iäheb muIIe aIati hinge. Kuigi tegeIt ma ju sind ei tunnegi õieti. Aga seda võin küII juIgeIt väita, et iseendast Ioobuda ei tohi, see ei aita niikuinii. mitte kuigi kauaks.
ja igayks on väärt seda, et eIada koos inimesega, kes teda armastab. ja väärt seda, et armastataks just seIIena, kes oIed, mitte mingite tingimustega...
KaIIi suIIe
Aitäh!!!
Kallis Moorike!
Kas Sa üritad minu eest mõtteid kirja panna?
Aga seda lugedes hakkab kergem küll, kui juba Sinul sellised mõtted keerlevad nagu minul ja Sinu pere on kena ja Töll tõesti VÄGA hoiab Sind... järelikult ei pruugi ka minu elu eriti kehva olla.
vastused küsimustele -
kunagi ei maksa tahta või teha midagi ainult sellepärast et "oleks nagu tõistel"
Sa ei tea tegelikult, kas teine inimene näeb sinus ainult halba. Asi on rohkem selles, et seda head ehk ei taheta või ei raatsita tunnustada. Või ei osata. Mis on muidugi rumal.
Unistada võib millest iganes, unistuste sisse ei maksa ära uppuda. Reaalus on ka ilus.
Maailm ei toeta ja ei aita. Maailm on ohtlik koht. Loota saab ainult iseenda tugevusele.
Pilgu teise suunda keeramiseks polegi vaja maha istuda. Maha on vaja istuda siis, kui tahad hoopis iseendasse vaadata.
Iseendast loobuda? See on ühele naisele ja pereemale kõige raskem küsimus. Muide, mis on see "sina ise" õigupoolest?
Pakun, et anna endast niipalju kui tõeliselt VAJA, mitte niipalju kui NÕUTAKSE. Pead lihtsalt oskama vajadusi ja tahtmisi eristada.
kiiresti joostes kulutab rohkem kaloreid :P
kui ära ei eksi, siis vanasse kohta ehk tagasi ka
Sattunud pole sa kuskile, oled kogu aeg siin olnud.
Ja see sa oledki.
Inimesed muutuvad pidevalt. Mis suunas, võib olla osaliselt meie enda valida.
Nuh, need oleksid minu vastused. Sinu omi tead ainult sina ise. Aga küsimused on head!
Ehh, minu vastused ongi minus, ilusad ja edasiviivad, tähh, Morgie ja teised:)
Post a Comment