No, mis kiirelt plaanitud, see häste tehtud. Asusime siis märtsikuu esimesel esmaspäeval Pärnu poole teele. Rass ootas kannatamatult, luges päevi ja ei lubanud kellelgi aevastada, sest Moor oli targu hoiatanud, et kui keegi haige on, jäävad plaanid katki...
Jansa tuli oma pudinatega, Kaisa sai muidugi üles aetud ja tee Pärnuni, Mustla kaudu ringiga, et "rõõm" autovaevastest lastest kauem kestaks ja elu lõpuni mällu sööbiks, olid nad üleval. Suuremad poisid küsisid pidevalt, mitmeni nad peavad lugema, et kohal oleks... Vastus 100 korda 60ni ei olnud neile meelepärane:). Kohale me saime, lisaks saime ka mõne jahmunud pilgu tänu meie koloratuursele seltskonnale.
Tuba asus Terviseparadiisi 7. korrusel, väga vahva, nagu tavalised toad, ainult uksega ühendatud. Etteruttavalt tuleb öelda, et seinad ukseaugust hoolimata läbi ei kostnud ja südaööl istusime Jansaga kumbki oma koikuveerel ja mõlgutasime mõtteid teise juurde ehale minna... Jäi seekord käimata... Ja veinipudelidki, mida varutud sama targalt tagasi sõidutatud, sest... et kogu meie energia läks lastele... Hommikusöök, mängutuba, soolakamber, jalutuskäik, veepark, bowling, kuhugi jäi lõunasöök, õhtusöök ja lõunauinak ka, siis veel jõusaal (kus ma kahe kena noorhärra saatel sain end tõelise vaatamisväärsusena tunda, no nagu Vabadussammas või nii... Noormehed olid muidugi Kaupo ja Rasmus:-)) Vot nii ja siis õhtul tuli endalgi Muumitrolli raamatu peale uni silma:-))
Lapsed olid tublid, supertublid! Ja emmed ka!
Sain oma laste kohta väga palju teada... Et Rass suudab väga hästi juba jagada nii asju kui aega jm. Et Kaarel on üks pisike esteet... Tal pidi olema basseini kõrval rätik... Käis siis iga mõne minuti tagant nägu kuivatamas. Õhul rääkis issile telefoni äärmise solvumisega: Issi, ma käisin basseinis, sa kujuta ette, ma sain seal TÄIESTI märjaks!!! Rass sai muhu pähe ja no see on seal siiamaani, ma loodan, et ta ennast lollikeseks ei koputanud, sest nii vägevat muhku olen harva näinud...
Taaskord nägin, kui hea on Jansaga rääkida... Ta on nõus kuulama ka teisi arvamusi ja võtma sealt vastu endale sobiva info... Ja on täitsa päri, et teine võib mõnest asjast teisiti arvata jne... Tagasiteel oli auto siis meie päralt, sest viimne kui laps kustus sujuvalt ja nohises mõnuga Kasteheinani... Väike-Kaisa... No see on alles veeloom. Ma pole sellist küll iial varem näinud: astub, ei viskub vette suvalises kohas, kaob vee alla ja tuleb jälle suure naeruga pinnale, ei läkastamist, pahameelt ega midagi, ainult manni-manni ja kohe mõnuga... No saaks Kaarel sellest osakese endale, oleks kaks päris normaalset last:-)) Kaisat kohe andis valvata, kõikaeg vee all, ise nii rahul ka sellega veel... Ja Kaisa on muideks 2 aastane;-))) Kui keegi ei tea:-))) (inside joke)
Nii, siis saabusime koju, kuna Kaarel oli juba päeval veidralt käituma hakanud, siis oli ta kõrgendatud tähelepanu all, mistõttu tuli juhuslikult välja, et tal kehatemperatuur 39,6 kraadi ja muidu ka paha olla... No nii... Minu pikalt planeeritud kaks puhkepäeva, mil lapsed aias ja Töll tööl pidid olema kulgesid siis nagu alati... lapsi ravutsedes... Õnneks oli, mida oodata, muidu oleksin vist kurvastanud....
Ja no Soolakambri mute oli ikka mingi paras mühkam... Pahatahtlik ja lapsevaenulik... Plaanisime tema kohta isegi halva sõna öelda, aga nii kiire on olnud, et jääb vist ütlemata, aga äkki ei jää ka;)
2 comments:
Lastest veel niipalju, et kui olin pikad päevad koolitusel, siis lõpuks teatas abikaasa kurvalt, et on väga väsinud, sest niiiiiiiii pingeline on olnud. Kahju,et ta seda enne pikka väliskomandeeringut ei teadnud, äkki siis oleks keeldunud minemast...
Ühesõnaga- puhkus lastega läheb täie ette, ainult et pärast tuleks veel natukene puhata - üksinda.
No oli ikka lahe puhuks küll! Ja Sinu sulest on seda veel toredam lugeda:)
Post a Comment