pisikesed mõtisklused

minu pisikeses peas...No mis ma ikka mõtlen... elust ja asjadest, kommunikatsioonist...

Pühapäeval käisime Tölliga jalga keerutamas, kohe korralikult ja kõik viini valsist rumbani sai läbi hööritatud... Siis korraks väike peatus Kudzu juures, kes on niiiiii kadestamistväärselt ümmarguse kõhuga, et on kohe...

Edasi shopingule lõunakeskuse hella rüppe, mis päris mitu tundi mu meeli köitis... Liikumiskiirus oli ikka üsna mitusada eeku tunnis, aga no paar korda aastas naine lihtsalt peab sellised retked üle elama...

Ja siis: vol 1:

toppisin parasjagu selga ühte musta särki, mis flamenkotibile ju kohustuslik, kui helises taskutelefon ja mu ema oli toru otsas ning küsis hukkuja häälega, et kuidas mul läheb... No minu vastus oli, et hästi, mis juhtunud on... Küüniline küll, aga ta helistabki mulle 99% juhtudest, kui midagi lahti on... Ei, muud ei ole midagi, aga Vend vanem olla teinud autoavarii... Noh? Kuis tal on? Oi, see juhtus öösel, sõitis koju, kaine, turvavöö kinni, metsseakari oli teele jooksnud... Vend vanem põrutas oma autoga sinna sisse, kaotas teadvuse ja lamas tähtede valgel öös kuni keegi hiline mööduja kiirabi kutsus... Nüüd lamab ta haigemajas, kateeder sees, verest pooltühi, pea saja õmblusega kokku tõmmatud, jalg vaevu küljes jne, auto läheb vanarauda, sellega pole enam midagi teha...

.

Oi, mul oli paha olla... Moorikene tundis ennast eriliselt mõttetu tibina, et shoppab poes ringi, kui teine vaagub elu ja surma vahel... Ja mõtlesin kõigist neist kordadest, mil Vend vanema maapõhja olen sajatanud, kui ta lubadusi murrab, raha "laenab" või vanaema tagant suisa võtab... Mõtlesin, et näed, nüüd inimene korralikuks hakanud ja kõik peaks olema korras, kasvatab last ja armastab naist - ja ikka sellised saatuselöögid... Mu väike süda valutas kõvasti, et mis neist saab ja kuis ma neid aidata saaksin...

.

ja siis vol 2:

Helistan esmaspäeva hommikul Vend vanema naisele, et uurida, kuis neil läheb ja mis ja mida... hakkas tulema... ei olnud Vend vanem üksi autos, oli maani täis ja oma auto kõrvalistmel. Juhikohal platseerus keegi samas seisus kamraad, kel juhtimisõigust ei ole... Metssead võisid olla purjus velle unesegane luul, tõenäolisemalt lihtsalt väljamõeldis... Luumurde ega sisemisi vigasusi pole, pea ja jalahaavad on küll reaalsed, aga paranevad ilmselt väikseid arme maha jättes... Auto sodi küll, sest olla vastu kiviaeda potsatatud... No tühja sest...

.

Vot siis, millised on lood... Kuidas manipuleeritakse teiste kaastunde ja muretsemisvalmidusega... ja kuidas ma ikka ja jälle lasen ennast Vend vanema poolt ära lollitada... Krt küll ma ütlen, vihast tulid siis hoopis pisarad silma ja kogu kaastunne kadus... Kuna haavad surmavad ei ole, siis soovisin esimese hooga, et nad vähemalt põrguvalu talle teeksid!!! Ja kas ma olen julm? õel? tige? kibestunud? Ma olen pidanud elu aeg kuulma, kuidas Vend vanem on niii tark ja andekas (mina olen niisama tubli), kuidas ta võiks saavutada mida iganes... (minul lihtsalt veab) jne aga nüüd on minul kopp ees, kui inimene on nii hoolimatu, vastutustundetu ja võiks öelda, et suisa jõhker manipulaator, siis kena elu talle, aga elagu mõõdukas distantsis!

Vot nii on siis lood meil siinpool sood... Elan edasi nagu enne ja üks lootus, et ´mina ja Vend vanem kunagi normaalselt läbi saada võiksime, et toimiks vastastikune respekt ja austus... Noh see on nüüd järgmiseks aastakümneks kadunud, vähemalt...

Muidu on elu ilus!!!

Esmaspäev...

nagu esmaspäev ikka, lapsed aeda, ise tööle, sehkendan ja asjatan siin, et homseks vastuvõtupäevaks hoog sisse saada. Vaja üks vanainimene hooldekodusse viia ja teised seal üle vaadata... Eks näis, kuis kulgeb...

.

Eelmisel nädalal käisin mina oma tagasihoidlikus ja edasipüüdlikus isikus ärinõuandla konsultatsioonil, et kuidas ikka luua MTÜd ja kas ametnikuna on mul eetiline seda teha jne. Sain kuulda vähe uut, aga palju positiivset ja suure tõenäosusega hakkan ma miskit ikka pusima:-))) Väljakuulutatud nimekonkurss oli viljakas, aga noh: valu ja vaev, võlg ja nälg, soe lõpp - vaevalt, et ükski neist nimedest meelitaks inimesi meie hooldusteenust kasutama;-)) Kui on ideid, siis laske tulla...

Igatahes on selline plaan, et hakkaks midagi tegema, eks aeg näitab, kaugele mu plaanid seekord jõuavad...

.

Reede õhtul tulid külla Leed ja Kreelad... Tähistasime siis seda, et igas peres on uus auto (minu kallis Getz peab 7-kohaliste hiidautodega vapralt konkureerima), siis veel seda, et igal perel on 5 aastat täis - meil ja Kreelatel abielus oldud, Leedel tuttavad oldud... Ja no õnnistasime siis Kasteheina nime ka ära. Selle puhuks olid küllatulevad pered lasnud teha uhke sildi, puust ja käsitsi uuristatud: KASTEHEINA, oi kui kena see on... Ideeliselt hakkab see rippuma kettide otsas meie värava kohal:-))) Silt on mega, ma ise plaanisin seda Ristole jõuluks, aga nüüd pean midagi muud välja mõtlema... Megamast veel megam on aga see, kuidas nad seda sahkerdasid, juba paar kuud tagasi sildi ära tellisid, kõike saladuses hoidsid (isegi Aili!!!) ja siis meie juures peo korraldasid:-))) Väga lahe, kõik läksid küll vara magama, aga nädalavahetus sai ju kenasti alustatud...

.

Laupäeval viisime lapsed lõunast vanaema juurde ja läksime ise kinno, vaatasime mingit noortekat, kus keegi Tucker pidi surema, no polnud viga, 15 a tagasi oleks paremini peale läinud, aga noh...

Edasi kulgesime poodi, sai tunnike osteldud ja siis tantsupeole mindud... Ikka valss ja fokstrott ja samba jne... Paar-kolm korda said tantsud läbi tehtud, et palju meeles on jne... Siis läks grupikaks ja me hiilisime minema... Pühapäeval tahaks trenni minna küll, see on ikka väga lahe!

Õues vaatasime, et kell hakkab 21 saama, jõuame veel lapsed haarata ja oma koju magama viia... Targu helistasime ja kuulsime, et Karlutt juba tudib... Eheheee, läkisme siis raeplatsile kooserdama - oi-oi, kui palju kohvikukesi on sinna kasvanud, nagu seenekesi peale vihmasabinat... Maandusime siis romantilises ja satsilises Pierre'i shokolateriis... Süüa mõnusat puhast shokolaadi ja juua peale kuuma rammusat shokolaadi...mmmmmmmmmmmmmmmmmmm See oli no lausa ma ei teagi kohe, lummmav, eriti shokohoolikule... Ja sealt siis vurasime koju ja mina keerasin kohe kossama... Töll vaatas veel veidi telekat, aga mina virgusin alles peale seitset... Uni oli niiii magus... Küll on vahel hea rahulikult ärgata:-)))

.

Pühapäeval küsis Töll, et kas ta peaks hakkama väljakirjutatud antibiotse sööma või päev otsa vinguma... Ma muidugi soovitasin tal end ravima hakata, sest vinguv mees - no teate isegi, pole ju miski suurem asi mees... Tema muidugi arvas teisiti ja lasi jorinat kuni hiliste õhtutundideni.... Ma saan aru, et inimesel on paha olla, aga no mina ju ei ole selles süüdi... Ma ei lasnud ennast sellest suuremat häirida, käisin lastega Lottet vaatamas ja kuigi saal oli triiki täis, saime meie mõnusa kogemuse võrra rikkamaks...

.

Elu on ju ilus, ka sügisel, kui sajab vihma ja mees joriseb... Lapsed on igatahes olnud megatublid, püüan olla neile vääriline ema!

Ei midagi

ole öelda tegelikult, veeretan aega, teen üht-teist, flamenkotan, laulan üksi autos, ootan homset päeva, mõtlen, kas indiaanisaun on ilmakohane, ajan kartuliäri, lähen koosolekule, et kuulda, et mu vanem laps on liiga uje ja seltsimatu, aga muidu üsna tore, olen ise verevaene, mis veel lapsest tahta, oo, burfabooor (üks laul noh), susin seal, kus pole vaja, aga keegi peab seda ka ju tegema...

Muiet ka: hommikul lähen sulisid üles ajama, Kaarel teatab, et tema ei taha... Ma siis ütlesin, et oi, aga täna lähme enne vere proovi tegema, selle päkapikutädi juurde... Ja siis, lapsel silm särab, kohe voodist väljas, 10 minutit hiljem olime autos ja sõitsime polika poole... Seal lapsekene ajab näpu pikka ja nõuab, et tädi rongi võtaks ja päkapikku teeks (laseb mööda toru verepiisku nagu vaguneid ja siis paneb vatitutsu otsa)... Väga popp, kahju kohe, et iga päev last veristada ei saa:-))

Tõttan...

3 oktoober...

Täna siis tähistame ja mitte vähe...
.

Esimene ja väga oluline asi, mis meenub, on see, et just 8 aastat tagasi kohtasin ma oma kallist Metsatölli. Tõde tuleb välja kaevata ja teada anda, et ta siis ülepea päälinna vurle oli ja teismelisele väikelinna tudengineiule kärbseid pähe ajas... Küll on meie peres kuumad lausekatkendid: sõbrad kõik laiali läinud, pole kellegagi kinoski käia.... Kõrghariduse omandasin põllumajandusülikoolis ja jätkan seal ka oma magistriõpinguid jne.

Mainimata ei saa jätta ka flanellsärki, mille tüüp garderoobis oma jopevarukast välja tõmbas ja selga sikutas, ma kohe uurisin, et mis asja... Aga noh, soojalemb on ta siiamaani:) Igatahes ei öelnud ta mulle oma nime (ja ma uhke tüdrukuna ei küsinud kah)... Järgmisel päeval siis helistas ja küsis, kas mul juba hommikusöök söödud... (loomulikult oli, ma ju varane), aga see ei takistanud mul teist korda einet võtta, vaese tudengi asi, kes teab, mil jälle süüa saab... Ja zooloogia muuseumis käisime ka ja isegi kallistasime vist... Tema telefoninumbri sain kuskil jõulude paiku (sest ma ju ei küsinud enne) Lahe...

.

Igatahes oli kutt mu napist isust rabatud (hiljem muidugi isu suurusest) ja juustest ka, mis seal salata... Ja need tema õpingud nädalavahetustel olid väga toredad... Paar aastat kahe Eesti suurlinna vahet jõlkumist ja seal ma siis olingi. Tallinnas, kuhu ma lubasin, et iiiiiiial elama ei lähe... No jah ja siis aastake nurkilihvivat kooselu ja just täpselt 5 aastat tagasi tegin oma abieluregistreerimise järgset pulmasõitu rohelise põrnikaga Tartust Tallinnasse... Tagaistmel ämmalt saadud lõngakuhil ja lilled, süda nii paha, et pidime korra ka oksepeatuse tegema (rasedana ei seedinud mu magu seeni ja toorest porganit)... Ja noh...

.
Ja oi kui kiiresti on need 5 aastat lennanud...
.
Ja peale kõge muu sai täna aasta praegust ametit peetud... Keegi ei suuda uskuda, alles ma ju tulin:-))
.
Tulevik tundub suhteliselt kaunis olevat... Lootusrikas ja tegus olen ma täna... Kauaks, ei taha mõeldagi, aga eks elu näitab ja tegelikult on ju kõik päris vahva!!
.
Mis ei tapa, teeb tugevaks - see abielu on mulle kõvasti tugevust juurde andnud:-)))

Nädalavahetusest...

... mis möödus turvaliselt koduseinte vahel... Poiskestel olid ninad veel nõnda tatised, et mitte ei saanud koos nendega seltskonda minna... Oli pakkumisi, üks ahvatlevam kui teine, seekord näe, pidin aga eitavaid vastuseid oma suust välja punnitama, kuigi oleks tahtnud joosta, mis joosta, getsida tuhinal kohale.... Aga tore oli niigi... Ma siinkohal püüan ennast muidugi lohutada, sest mis saaks olla toredam, kui Palamuse suur väljanäitus, batuudil hüplemine, poole ööni toredas seltskonnas veini tinistamine ja argielu filosoofiaks väänamine, aurasklemisest ei maksa rääkidagi...

.

Igatahes sai laupäevahommikul Töll kenasti ämmale põrandaid ehitama saadetud (ämm ju käinud truult lapsi hoidmas, peame ikka pugema, et teinekordgi hädast välja aitaks)... Meie kluttidega läksime seenele... Väga tore on sellise seltskonnaga seenel käia... Kui seda "õnne" veel kunagi peaks tulema, siis tean, et võtan kaasa kolm korvi (sest ühe pärast minnakse kaklema), kolm nuga, võileibu (sest Kaarel teatas õige varsti, et tal pole süüa raasugi, mis on märk, et lapsel on kõht tühi...), siis pean ma olema valmis seenekorvi endale pähe tõmbama ja mörisedes mööda metsa kakerdama (sest see on parim viis Urri eemale ajada) ja kõige lõpuks pean olema valmis kõike kaasavõetut, juurdekorjatut ja muidu armast (pean silmas lapsi) süles-seljas-kukil ja kusiganes tassima, sest nemad väsivad ära... Siis pean veel olema valvel, et mõni draakonikütt kogemata mulle noolt tagumikku ei vibuta või et mõni teine kuskile orgi otsa ei hüple... Kaarlil muideks nägu taaskord lõhki... Seekord küll ämma valvekorra ajal, aga ega see teda ilusamaks ei muuda...

.

Olles seeneralli lõpetanud tabas mind udune unistus kahest magavast lapsest, mida ma siis ka kohe täide viia üritasin, Kaarel uinus varsti kui inglike, Rassu pidi ise jääma... Käisin siis ajasin natuke omi asju, näitasin naabrimehele, kuhu silda võib ehitada ja kuhu on seda parem mitte rajada... kui tuppa naastes kuulen ülevalt sosistamist... Tõttan vaatama, mis imelugu.. Kaks paljast porgandit tulevad alla... Üks neist hirmus trossis ja tusase näoga... Minu nina haistis halba, kui Rass rõõmsalt teatas, et emme, Kaarel ärkas ka üles.... Küsisin siis hellalt, et kas Sa kallis toppisid talle näpud silma ja karjusid umbluu-umbluu? "Eei, emme, ma lihtsalt tegin talle "kus on beebi?", sest sina olid all ja tema tahab kogu aeg sinu juures olla, nüüd siis saabki..." No vot siis, sain oma unistuse pooleks tunniks.... Õhtupoolik möödus tegusalt nagu ikka.... Ja päris õhtul, kui unistasin lendavast vaibast, mis mu Jõgevale viiks (sest rooli istuda ei olnud jaksu) juhtusin nägema filmi "Üle parda", selline naljafilm... Eriti meeldis mulle koht, kus naine istub õhtu hakul tuima pilguga ja toob kuuldavale teatud seosetuid häälitsusi ja siis 5 meesolevust seda kõrvalt analüüsivad... Meil on meesloomi küll natuke vähem, aga olukord oli väga tõetruu! Ja mul tuli pisar silma, kui ma ennast selle vaese naise kannatustes nägin.... Tema sai lõpuks miljonäriks ja hakkas veel ühte last tahtma, eks selle rahaga saab endale nii mõnegi majapidajanna ja koduabilise ja lapsehoidja hankida.... Mina olgu ikka õhtust-õhtusse masendunud ja väsinud... No eks see nüüd natuke naljajutt ka, sest tegelikult on tore igal hommikul seda mõttetut koristamist jälle otsast alustada või mis?

.

Pühapäev möödus rõõmsalt, kui hommikul lesisin voodis ja ootasin, et pannkoogilõhn ninna hakkaks immitsema ja seda kohe mitte kuidagi ei tulnud, siis ronisin alla ja küsisin, et mis värk on, kuhu mu koogid jäävad.... Töll teatas, et mune pole! Sa pühademuna ja kuusteist konna! Ma olin eelmisel päeval justnimelt munade pärast poes käinud! Tegin siis külmkapi lahti ja näitasin silmade kõrgusel seisvat munapakki ka abikaasale, kes siis miagi pobises ja küpsetama hakkas.... minul oli muidugi pool mõnu võetud, aga sain siiski koogikesi vahukoore ja maasikamoosiga, mis mind vähekese lepitas... Siis võtsin korvi ja läksin üksi seenele... Arvestades laupäevast oli seekordne käik jalutus paradiisis... Järsku vaatan kella ja hoplaaa! vaja koju joosta ja lastega kinno minna, seal põnev animatsioon "autod" nähtavale laotatud... Milline müra ja virr-varr, uhh, pidasime ikka lõpuni vastu, aga napilt, see õudus kestis ju 2 tundi!

Edasi koju ja kui üks laps magas, siis teine mitte, ma vaaritasin seeni ja no Töll oli taaskord ema juurde kablutanud tööd tegema... Õhtul ta saabus ja läks poiskestega ära õue... Mina ei teinud midagi, küürisin ennast puhtaks, kreemitasin varbaid ja vaatasin telekat, mida, ei mäleta, aga ma tean, et vaatasin...

.

Ja kui nüüd keegi midagi ära ei murra või kääna, siis homme on see päev, kui mu lapsukesed aeda lähevad;-((( Veel täna hommikul kuulsin kalli Metsatölli ettepanekut, et ma ikka koduseks jääksin... See oli nüüd umbes 100s kord sel poolaastal... Miks ta küll aru ei saa, et ma olen ainult tänu sellele veel vähegi normaalne, et saan tööl käia... Mis siis, et palk on allapoole igasugust arvestust, mis siis, et puutun kokku väga kahtlaste ja ka ebameeldivate olevustega... Mulle meeldib mu töö, ma tahan seda teha... Ja teen ka! Natuke tuge oleks lihtsalt tarvis...

Ok, läks jutt vähe hapuks, loodan, et teisel korral mind ikka veel kutsutakse kuhugi, ei taha alati pidur olla, aga näed, kukub niimoodi välja...

Töist ja tegemistest

ja neid ikka jagub tegelikult.
Kirjutamiseks kohe mitte ei taha mahti olla, aga näe, et rakendada venivat reedepealelõunat, siis nüüd ma kribangi paar rida, et mitte luua illusiooni, et olete mu pajatustest igaveseks pääsenud...
.

Ahaaa, Vantsi sünnipäevast ei ole saanud kirjeid luua, aga pidu oli tõepoolest väga vahva! Üllatuspidu, kõik rahvas koos, ei olnud puudu ühtki ta last, lapse- ega lapselapselast. etteruttavalt olgu öeldud, et enamus rahvast jäid peale pidu haigeks, aga ärge minu otsa vaadake, olin köögitoimkonnast suhteliselt prii... Vants löristas nutta veel mitu päeva. No eks ole, tee veel vanainimesele pidu, tema nutab silmad peast!!! Süüa jagus, tantsuks mängis ansambel nimetusega "Tibupojad" ja meie pere tantsis kohe mõnuga. Rass küll ei lasnud mul Tölliga tantsida, aga salakaval plaan lapsed kl 20 koju saata õnnestus ja sellest hetkest algas ka vabadus keerutada kellega ja mispidi vaid soovi... Ühtegi sambat ei mängitud kogu õhtu jooksul, aga mu 30ks juubeliks lubas bänd end parandada...

.

Pühapäev peale pidu oli imeilus... Mina ja mu ületamatu ämm istusime jalgratastele ja osalesime suurejoonelisel Tartu rattamaratonil. Naisolevustele kohaselt piirdusime 40 km pikkuse rajaga ja nautisime nii ennast kui ilma kohe täiega. Aeg 2.44 lasi mu kallitel kolleegidel üle huulte küsimuse, et kas seeni ka korjasin... No mis seal salata, ei korjanud, kuigi himu oli suur!

.

Töönädal algas ludinal ja kuna Töll on lõppude lõpuks olnud nõus koju jääma, siis meie kõhulahtisuse alla kannatavad lapsed võtsid nõuks kodusolekut veelgi pikendada ja lasevad nüüd ninasõõrmeist ka koledat ollust välja - tundub, et tegemist on tavalise nohuga! Loodetavasti koidab järgmisel nädalal siiski kord ka päev, mil nad taas lastekollektiivi suunduvad ja sealt hakkavad endale haiguseid külge hankima, ma näen kurja vaeva, et neid pisikuid koju tassida ja neile edukalt edasi anda... Eelolevale tuginedes võite küll arvata, et mu vaev saab tasutud ja lapsed jätkuvalt haiged... Sõpru, kes külla kutsusid sai juba rõõmustatud, et kutsugu aga julgelt, ega me enne jaanipäeva ilmselt kõik terved ei ole:-)) Seega oht, et me kutse realiseerime on suhteliselt pisikene!

.

Kas kolleegide tapmisel on kergendav asjaolu, kui nad on erakordselt mõistmatud, hoolimatud, ebapädevad, enesekesksed ja ei lase Sinul ka oma hiilgavaid teadmiseid ja suurepäraseid võimeid täies mahus esile tuua?? peaks hr meeri käest küsima, et kas mu töökoht säilib, kui ma ta ühest vingatsist vabastan ja noh, nii umbes 10 aasta pärast tagasi tahan tulla... Ehk küll pisut tätoveerituna ja oluliselt kasinama juuksepahmakaga, aga see-eest tähelepanuväärselt suurema kogemustepagasiga...

.

Ja noh, mina olen ju veel heas seisus..... Vaene Kudzu, kes Sa oled kuskil üksi oma suurepäraste laste, loomade ja majapidamisega... Tea, et me vähemalt mõtleme Sinu peale, eriti neil hetkil, kui on vaja ennast lohutada ja leida keegi, kellel on veel hullem (sa tead küll, mis tooniga ma seda ütlen), aga me tõesti mõtleme ja tahaks kuidagi aidata, aga jah, ei saa ju teile veel kõhulahtisust lisaks tuua.... Teil muresid niigi kaelas... Jahh, kas see just kaela puudutaks, aga noh...

Tsirkus Barcelona, 12 karvast looma jne...

Just umbes nii võiks seda kirjeldada ju küll. Mis meile siis osaks on saanud... Ah see adenoidiopp, mis töötas täielikul kanveiermeetodil ja lastesõbralikkusest lastevaenulikkuseni ongi ju tegelikult vaid üks väike subjektiivne sammukene... Kohati sai see samm vist ka astutud ja seda nii päris kainelt võttes, jättes kõrvale kõikvõimalikud neurootilise ema ülierutatud emotsioonid. Kui ikka tuimestavat kreemi enne kanüüli panemist ei ole ja selle peale teatab kena (aga mitte seesmiselt) õde, et vahet pole, nad karjuvad nagunii!!, siis no jah... Aga laps oli ju vägagi tubli ja elas selle ilusti üle!

Kipsis jalga meil ka enam ei ole, see on asendunud ühe äärmiselt kange ja kondise poisisäärega, mis teeb vapralt arsti ettekirjutatud kükke...

Väikesed perenägelused, mis eriti pingeliste aegadega kaasas käivad said meilegi osaks ja on nüüdseks juba suurema osa oma võlust kaotanud...

Mõned külad käisid, mõnel sai ise külas käidud, palju multikaid vaadatud, töiseid intriige alla neelatud ja kogenud inimestelt väärt palakesi vastu võetud.

Kodus kirbujahti peetud, no ma ei kujuta ette, kes küll sellised olevused ilma lõi?!!! Süüa mu laps niimoodi ära ja ise siis nähtamatuks muutuda.... Jube!! Vihkan neid elukaid ja judisen siiamaani võimetust vihast, mida tekitab võitlemine nähtamatu vaenlasega... Kanged mürgid käiku ja selle sõja kavatsen ma võita!!

Orgunnin Vantsi 70 aasta sünnat, loodetavasti tuleb vägev ja vahva pidu, mis talle endale ka rõõmu valmistab!!

Nüüd jooksen, sest ämm on latsekarjas...

Ja nii kahju, et aeg kogemuselt maigu röövib...