Kirjutamiseks kohe mitte ei taha mahti olla, aga näe, et rakendada venivat reedepealelõunat, siis nüüd ma kribangi paar rida, et mitte luua illusiooni, et olete mu pajatustest igaveseks pääsenud...
.
Ahaaa, Vantsi sünnipäevast ei ole saanud kirjeid luua, aga pidu oli tõepoolest väga vahva! Üllatuspidu, kõik rahvas koos, ei olnud puudu ühtki ta last, lapse- ega lapselapselast. etteruttavalt olgu öeldud, et enamus rahvast jäid peale pidu haigeks, aga ärge minu otsa vaadake, olin köögitoimkonnast suhteliselt prii... Vants löristas nutta veel mitu päeva. No eks ole, tee veel vanainimesele pidu, tema nutab silmad peast!!! Süüa jagus, tantsuks mängis ansambel nimetusega "Tibupojad" ja meie pere tantsis kohe mõnuga. Rass küll ei lasnud mul Tölliga tantsida, aga salakaval plaan lapsed kl 20 koju saata õnnestus ja sellest hetkest algas ka vabadus keerutada kellega ja mispidi vaid soovi... Ühtegi sambat ei mängitud kogu õhtu jooksul, aga mu 30ks juubeliks lubas bänd end parandada...
.
Pühapäev peale pidu oli imeilus... Mina ja mu ületamatu ämm istusime jalgratastele ja osalesime suurejoonelisel Tartu rattamaratonil. Naisolevustele kohaselt piirdusime 40 km pikkuse rajaga ja nautisime nii ennast kui ilma kohe täiega. Aeg 2.44 lasi mu kallitel kolleegidel üle huulte küsimuse, et kas seeni ka korjasin... No mis seal salata, ei korjanud, kuigi himu oli suur!
.
Töönädal algas ludinal ja kuna Töll on lõppude lõpuks olnud nõus koju jääma, siis meie kõhulahtisuse alla kannatavad lapsed võtsid nõuks kodusolekut veelgi pikendada ja lasevad nüüd ninasõõrmeist ka koledat ollust välja - tundub, et tegemist on tavalise nohuga! Loodetavasti koidab järgmisel nädalal siiski kord ka päev, mil nad taas lastekollektiivi suunduvad ja sealt hakkavad endale haiguseid külge hankima, ma näen kurja vaeva, et neid pisikuid koju tassida ja neile edukalt edasi anda... Eelolevale tuginedes võite küll arvata, et mu vaev saab tasutud ja lapsed jätkuvalt haiged... Sõpru, kes külla kutsusid sai juba rõõmustatud, et kutsugu aga julgelt, ega me enne jaanipäeva ilmselt kõik terved ei ole:-)) Seega oht, et me kutse realiseerime on suhteliselt pisikene!
.
Kas kolleegide tapmisel on kergendav asjaolu, kui nad on erakordselt mõistmatud, hoolimatud, ebapädevad, enesekesksed ja ei lase Sinul ka oma hiilgavaid teadmiseid ja suurepäraseid võimeid täies mahus esile tuua?? peaks hr meeri käest küsima, et kas mu töökoht säilib, kui ma ta ühest vingatsist vabastan ja noh, nii umbes 10 aasta pärast tagasi tahan tulla... Ehk küll pisut tätoveerituna ja oluliselt kasinama juuksepahmakaga, aga see-eest tähelepanuväärselt suurema kogemustepagasiga...
.
Ja noh, mina olen ju veel heas seisus..... Vaene Kudzu, kes Sa oled kuskil üksi oma suurepäraste laste, loomade ja majapidamisega... Tea, et me vähemalt mõtleme Sinu peale, eriti neil hetkil, kui on vaja ennast lohutada ja leida keegi, kellel on veel hullem (sa tead küll, mis tooniga ma seda ütlen), aga me tõesti mõtleme ja tahaks kuidagi aidata, aga jah, ei saa ju teile veel kõhulahtisust lisaks tuua.... Teil muresid niigi kaelas... Jahh, kas see just kaela puudutaks, aga noh...
No comments:
Post a Comment