... mis möödus turvaliselt koduseinte vahel... Poiskestel olid ninad veel nõnda tatised, et mitte ei saanud koos nendega seltskonda minna... Oli pakkumisi, üks ahvatlevam kui teine, seekord näe, pidin aga eitavaid vastuseid oma suust välja punnitama, kuigi oleks tahtnud joosta, mis joosta, getsida tuhinal kohale.... Aga tore oli niigi... Ma siinkohal püüan ennast muidugi lohutada, sest mis saaks olla toredam, kui Palamuse suur väljanäitus, batuudil hüplemine, poole ööni toredas seltskonnas veini tinistamine ja argielu filosoofiaks väänamine, aurasklemisest ei maksa rääkidagi...
.
Igatahes sai laupäevahommikul Töll kenasti ämmale põrandaid ehitama saadetud (ämm ju käinud truult lapsi hoidmas, peame ikka pugema, et teinekordgi hädast välja aitaks)... Meie kluttidega läksime seenele... Väga tore on sellise seltskonnaga seenel käia... Kui seda "õnne" veel kunagi peaks tulema, siis tean, et võtan kaasa kolm korvi (sest ühe pärast minnakse kaklema), kolm nuga, võileibu (sest Kaarel teatas õige varsti, et tal pole süüa raasugi, mis on märk, et lapsel on kõht tühi...), siis pean ma olema valmis seenekorvi endale pähe tõmbama ja mörisedes mööda metsa kakerdama (sest see on parim viis Urri eemale ajada) ja kõige lõpuks pean olema valmis kõike kaasavõetut, juurdekorjatut ja muidu armast (pean silmas lapsi) süles-seljas-kukil ja kusiganes tassima, sest nemad väsivad ära... Siis pean veel olema valvel, et mõni draakonikütt kogemata mulle noolt tagumikku ei vibuta või et mõni teine kuskile orgi otsa ei hüple... Kaarlil muideks nägu taaskord lõhki... Seekord küll ämma valvekorra ajal, aga ega see teda ilusamaks ei muuda...
.
Olles seeneralli lõpetanud tabas mind udune unistus kahest magavast lapsest, mida ma siis ka kohe täide viia üritasin, Kaarel uinus varsti kui inglike, Rassu pidi ise jääma... Käisin siis ajasin natuke omi asju, näitasin naabrimehele, kuhu silda võib ehitada ja kuhu on seda parem mitte rajada... kui tuppa naastes kuulen ülevalt sosistamist... Tõttan vaatama, mis imelugu.. Kaks paljast porgandit tulevad alla... Üks neist hirmus trossis ja tusase näoga... Minu nina haistis halba, kui Rass rõõmsalt teatas, et emme, Kaarel ärkas ka üles.... Küsisin siis hellalt, et kas Sa kallis toppisid talle näpud silma ja karjusid umbluu-umbluu? "Eei, emme, ma lihtsalt tegin talle "kus on beebi?", sest sina olid all ja tema tahab kogu aeg sinu juures olla, nüüd siis saabki..." No vot siis, sain oma unistuse pooleks tunniks.... Õhtupoolik möödus tegusalt nagu ikka.... Ja päris õhtul, kui unistasin lendavast vaibast, mis mu Jõgevale viiks (sest rooli istuda ei olnud jaksu) juhtusin nägema filmi "Üle parda", selline naljafilm... Eriti meeldis mulle koht, kus naine istub õhtu hakul tuima pilguga ja toob kuuldavale teatud seosetuid häälitsusi ja siis 5 meesolevust seda kõrvalt analüüsivad... Meil on meesloomi küll natuke vähem, aga olukord oli väga tõetruu! Ja mul tuli pisar silma, kui ma ennast selle vaese naise kannatustes nägin.... Tema sai lõpuks miljonäriks ja hakkas veel ühte last tahtma, eks selle rahaga saab endale nii mõnegi majapidajanna ja koduabilise ja lapsehoidja hankida.... Mina olgu ikka õhtust-õhtusse masendunud ja väsinud... No eks see nüüd natuke naljajutt ka, sest tegelikult on tore igal hommikul seda mõttetut koristamist jälle otsast alustada või mis?
.
Pühapäev möödus rõõmsalt, kui hommikul lesisin voodis ja ootasin, et pannkoogilõhn ninna hakkaks immitsema ja seda kohe mitte kuidagi ei tulnud, siis ronisin alla ja küsisin, et mis värk on, kuhu mu koogid jäävad.... Töll teatas, et mune pole! Sa pühademuna ja kuusteist konna! Ma olin eelmisel päeval justnimelt munade pärast poes käinud! Tegin siis külmkapi lahti ja näitasin silmade kõrgusel seisvat munapakki ka abikaasale, kes siis miagi pobises ja küpsetama hakkas.... minul oli muidugi pool mõnu võetud, aga sain siiski koogikesi vahukoore ja maasikamoosiga, mis mind vähekese lepitas... Siis võtsin korvi ja läksin üksi seenele... Arvestades laupäevast oli seekordne käik jalutus paradiisis... Järsku vaatan kella ja hoplaaa! vaja koju joosta ja lastega kinno minna, seal põnev animatsioon "autod" nähtavale laotatud... Milline müra ja virr-varr, uhh, pidasime ikka lõpuni vastu, aga napilt, see õudus kestis ju 2 tundi!
Edasi koju ja kui üks laps magas, siis teine mitte, ma vaaritasin seeni ja no Töll oli taaskord ema juurde kablutanud tööd tegema... Õhtul ta saabus ja läks poiskestega ära õue... Mina ei teinud midagi, küürisin ennast puhtaks, kreemitasin varbaid ja vaatasin telekat, mida, ei mäleta, aga ma tean, et vaatasin...
.
Ja kui nüüd keegi midagi ära ei murra või kääna, siis homme on see päev, kui mu lapsukesed aeda lähevad;-((( Veel täna hommikul kuulsin kalli Metsatölli ettepanekut, et ma ikka koduseks jääksin... See oli nüüd umbes 100s kord sel poolaastal... Miks ta küll aru ei saa, et ma olen ainult tänu sellele veel vähegi normaalne, et saan tööl käia... Mis siis, et palk on allapoole igasugust arvestust, mis siis, et puutun kokku väga kahtlaste ja ka ebameeldivate olevustega... Mulle meeldib mu töö, ma tahan seda teha... Ja teen ka! Natuke tuge oleks lihtsalt tarvis...
Ok, läks jutt vähe hapuks, loodan, et teisel korral mind ikka veel kutsutakse kuhugi, ei taha alati pidur olla, aga näed, kukub niimoodi välja...
No comments:
Post a Comment