Just umbes nii võiks seda kirjeldada ju küll. Mis meile siis osaks on saanud... Ah see adenoidiopp, mis töötas täielikul kanveiermeetodil ja lastesõbralikkusest lastevaenulikkuseni ongi ju tegelikult vaid üks väike subjektiivne sammukene... Kohati sai see samm vist ka astutud ja seda nii päris kainelt võttes, jättes kõrvale kõikvõimalikud neurootilise ema ülierutatud emotsioonid. Kui ikka tuimestavat kreemi enne kanüüli panemist ei ole ja selle peale teatab kena (aga mitte seesmiselt) õde, et vahet pole, nad karjuvad nagunii!!, siis no jah... Aga laps oli ju vägagi tubli ja elas selle ilusti üle!
Kipsis jalga meil ka enam ei ole, see on asendunud ühe äärmiselt kange ja kondise poisisäärega, mis teeb vapralt arsti ettekirjutatud kükke...
Väikesed perenägelused, mis eriti pingeliste aegadega kaasas käivad said meilegi osaks ja on nüüdseks juba suurema osa oma võlust kaotanud...
Mõned külad käisid, mõnel sai ise külas käidud, palju multikaid vaadatud, töiseid intriige alla neelatud ja kogenud inimestelt väärt palakesi vastu võetud.
Kodus kirbujahti peetud, no ma ei kujuta ette, kes küll sellised olevused ilma lõi?!!! Süüa mu laps niimoodi ära ja ise siis nähtamatuks muutuda.... Jube!! Vihkan neid elukaid ja judisen siiamaani võimetust vihast, mida tekitab võitlemine nähtamatu vaenlasega... Kanged mürgid käiku ja selle sõja kavatsen ma võita!!
Orgunnin Vantsi 70 aasta sünnat, loodetavasti tuleb vägev ja vahva pidu, mis talle endale ka rõõmu valmistab!!
Nüüd jooksen, sest ämm on latsekarjas...
Ja nii kahju, et aeg kogemuselt maigu röövib...
No comments:
Post a Comment