Rongaema, kas ikka tõesti?

No vaja paar rida ära kribada, muidu arvate, et tormid on mu metsa kinni jätnud või vihmavood tee minema uhunud! Pale ühe suure puu, mis risti teel lesis ja mind koju ega Tölli kodunt minema ei lasknud, polegi midagi erilist olnud, isegi elekter on pea pidevalt paigas püsinud:)

Olen teinud palju tööd ja järjest enam tundub mulle, et raban siin üksinda... Kui ise midagi ei liiguta või karmilt ei kamanda, siis lihtsalt kõik seisab ja roiskub! Ma ei saa niimoodi tööd teha ja see on ikka tõega ebameeldiv, aga ma püüan endale öelda, et olen lihtsalt egoistlik ega pane tähele, mida teised teevad ja tähtsustan ainult oma panust... ja selle tagajärjel tundub, et teised suurt ei tee.... äkki see ongi nii, äkki...

Järgmisel nädalal sõidame Metsatölliga maad avastama. Seekord Kreeka pisikesele Santorini saarele, loteriimajutus ja vabadus minna sinna, kuhu tahame ja just siis, kui isu tuleb. Nii hästi kõlab ja kuna oleme üht sooja reisi plaaninud-oodanud, vahepeal lootused maha matnud ja nüüd siis jälle üles soojendanud juba sügisest saadik, on meie rõõm ikka suur küll... kuid...

lapsed jäävad ju maha... Mul oli algul sellega raske leppida, kuid kalli kaasa veenmised ja kaine mõistus näitab, et nii on vist hea küll... Lapsed saavad vanaemadega suhelda ja meist puhata, meie saame ka olla korraks jälle mitte ainult lapsevanemad vaid lihtsalt abikaasad ja reis tuleb kahekesi ka oluliselt odavam;)

Aga teiele, kallid "rongaematajad", keda ei ole mitte vähe olnud, pean ma ütlema, et mina ei tulnud ühele teist etteheiteid tegema, kui laps 3kuuselt lasteaeda viidi, ei tulnud teisele ütlema, et nädalate kaupa last vanaema juurde jätta, et ise tööd teha on natuke vara ja ei tule ka, sest kõigeks on põhjused ja inimesed teevad nii nagu sel hetkel tahavad/oskavad/suudavad... Ja kui mõnel on nii kade meel, et ei ole kedagi, kellega koos saarele sõita, siis mina ei ole selles süüdi!

Ja ma olen väga rõõmus, et mu lastel on vanaemad, kes on nõus neid hoidma, et mul on abikaasa, kellega ka nüüd, 8 aastat hiljem tahame koos käia ja olla, tahame kogeda uusi kogemusi ja kohata seninägematuid imesid, kellega meil on ikka veel millestki rääkida, midagi arutada ja luua - koos.

Ja see reisinädal teeb meist kindlasti hoopis paremad lapsevanemad, sest me tuleme tagasi uue energia ja loovusega, uute kogemuste ja seiklustepagasiga...

Ma ei taha saada kibestunud kurjaks (üksik)emaks ja kui ma enda ja oma pere eest ei hoolitse, siis allasurutud vajadustest ja soovidest see just algabki!

Seega, heia, Santorini ja ega vist enne ei kriba, kui tagasi jõuan! Energiat täis ja silmad imestusest punnis... Loodetavasti:)

Kõike kena kõigile, ka "rongaematajatele", tehke silmad lahti ja elage!

Kiire kulg ja kolm titte!

On nüüd alles ajad olnud! Tegin õieti, et puhkuseperioodil rohkem ringi tõmblesin, kuigi mine Sa tea, üksinda kodus lebotada oleks ka võinud lahe olla, aga tühja siis lessamisest välja tuleb, kui igast nurgast vaatab vastu mõni tegemata kohustusejurakas. Külla ma igatahes kellelegi ei jõudnud ja puhkus lõppes vägivaldselt, kuna oli vaja päästa meie väikelinna au ja platseeruda kohtupinki seletusi andma... no ehk saame selle asja lahendatud ja veel vägagi positiivselt, kui advokaadil midagi ära rikkuda ei õnnestu (viimatisel protsessil teda ei viibinud, oli välislähetuses).

Igatahes jõudis kätte see kolm korda edasi lükatud aeg ja Metsatöll laskis kurjadel meestel oma mandlid ära kaksata... Ja siis oligi mul kolm titte ja kogu majapidamine kukil! Tee püreetoitu ja tassi jäätist-jogurtit tonnide kaupa koju... Lõunavaheajal perele süüa ostma, et õhtul ei peaks krattidega kauplustes aelema, siis sõidan selle koju... Ja see üksinda rääkimine, mõistatamine, varsti võin aliaseprohviks saada, aga ehk hakkab ta ikka enne rääkima! Ja no kuulnud on mu kallis kaasa nii mõndagi, mis juba üle seitsme aasta varjul olnud... Ma kujutan ette, et kui kõri korras, siis räägib ta ühtesoodu mitu nädalat, et kõigele vastatud saaks...

Aga 5 nädala pärast on jälle puhkus, kolm nädalat jutti ja katsugu keegi mind siis tööle sundida! Kui viiepäevasest puhkusest on kaks väljakutset (lisaks muud kõned), siis ei taha mõeldagi, mis pikema perioodi puhul saama hakkab! Ja no siis tuleb perepuhkus, st. mina ja lapsed! Mees saab enne ilma lasteta ära puhata!

Igatahes on praegu energiatase kõrge, meeleolu stabiilselt positiivne ja suutlikkus mitmekordne... Homme õhtul saabun koju hilja, tahaks näha, kuidas Töllu unejuttu võimleb:) On kellelgi spioonikaamerat laenata??

Kallistan sõpru ja luban, et kunagi teen oma lubadused ka teoks!

Puhkuste puhkus.... ehk kuidas nüüd võtta!

Moor puhkab riigitööst. Ja annab Getzi nii kuis jaksab... Mulle meeldib!

Esmaspäev: sain masina kätte ja kolistasin vanaema juurde, ta juba natike põdur ja hajameelne, vaibad sügisest saadik kloppimata! Andsin end orjaks ja sain kõike aknapesust põrandateni! Olin alles õhtuks kutupiilu!

Teisipäev: oma kodu ka vaja kraamida, ja meie pisikene neljatoaline onn võttis kogu päeva, esik ja klotsituba jäid ikka veel kraamimata! Aga seeeest värvisin oma pisikeste kätu-lätukestega kamina raami ära! Töll isegi ei märganud, ajasin ta siis keset ööd voodist välja, et mine ja vaata!! Läks ja vaataski siis! Karlutti hammustati jälle lasteaias... Kasvataja ütles veel, et ta ongi ju nii õrnake... Selle peale ei saanud ma jätta ütlemata, et jah, romantikud süüakse ju kohe ära!!!!

Kolmapäev: väike põigerdus Mööbliaita pani suu vett jooksma ja tahaks maja sisustada, aga Töll arvas, et ehk paari aasta pärast... No ja ega mul ju tegelikult kiiret ei ole selle asjaga küll...

Ligunemine Auras, kes tahab mõnuleda, see mingugi nädala sees ja hommikul... Väga mõnusalt rahvavaene!!

Õhtupoolik tööl, sest kohal käis inspektor maavalitsusest, et selgitada tausta lõputule kohtuvaidlusekesele, eks näis, esmaspäeval on istung!

Homme? Mis ma teen homme? Seda otsustan homme ja see on mõnus tunne!! Ärkan ja siis vaatan!

Ja ketsin nüüd oma helesinise unistusega uttu!!

lustlik meel... on kuskil alles!

...aga kus, seda ma täpselt ei tea! Oli väga raske nädalavahetus... Grupis kondasin mööda eriliselt vanu ja vastikuid luukeresid, aga pärast hakkas ikka oluliselt parem! Uhhhh, küll oleks kena see mälestuste varakamber oma võimu alla saada ja mäletada seda, mida tahad... Aga kas siis ei oleks oluliselt suurem risk korrata neidsamu vigu, mida tegelikult ju enam uuesti teha ei tahaks... No lõppkokkuvõttes saan öelda, et olen ju tegelikult kõikvõimas... Mida tahan, seda võin saada, kui ikka tõepoolest tahan!

Kõrvelid käisid külas... Neil on emme nii ilus ja ümmargune, juuli esimeses pooles peaks ära pudenema... Ja Jarko saab miski 16. juuli vist kaheseks, ka suht väikesed vahed... Loodetavasti on teine laps sama rahulik, aga isiklik kogemus ütleb, et teisena sünnivad eelkõige kratid ja krõllid, kes panevad ema end saamatuna tundma ning emad kipuvad aeg-ajalt mõtlema, et teine laps on mingi aktiivse hüperaktiivsuse geeniga sündinud... No kõigil ju nii ei lähe ja elavad lapsed ongi toredad!! Ka, teiste kõrval... No lapsed on ju üldse toredad...

Täna oli meie vanimal lapsukesel tahtmine issit kiita. Selle peale ütles ta: issi, eks ju sa oled nii tugev, et jaksad meie paksu emmet tõsta! NO mina olin kohe vakka... Siis vaatas ta mulle otsa ja ütles, et küll ta jõuab sinusugust paksukest sülle võtta küll... See teisena tulnud "paksuke" oli ikka oluliselt etem! Igatahes väga huvitav, ilmselt pean hakkama lapses varsti taktitunnet looma, kui see meesterahva puhul üldse peaks võimalik olema... Ja dieet vilksatas ka peast läbi!!

Mõtlesin täna, et tulen vähe hiljem tööle, aga jõudsin hoopiski 15 mintsa varem, sest Metsatölli tabasid süümepiinad ja kui ma olin lapsed aurutanud-pesnud-riietanud, otsustas tema, et viib nad ise aeda... Ja mul läks õnneks, sest 1 minut enne 8t astus mu kabinetiuksest sisse va meer ise... Esimest korda 7 kuu jooksul, mis ma ametis olen olnud on nii kõrgel ninal siia alla asja... Tõi mulle Annakese tuha... Ju ei tahtnud temaga enam kauem koos viibida, tulid nad ju koos Tallinnast ja veetsid nädalavahetusegi ühes!! Nüüd siis istun siin koos tuhastatud Annakesega, üsna huvitav seltskond...

Peaks järgmise nädala puhkust võtma, väga hea mõte!! Äkki teengi niimoodi, siis kaevan ja kastan ja rohin ja riisun... pesen aknaid, kraamin kappe... ja käin suplemas... või uisutamas või kinos... Lähen Kudzule külla või kutsun nad siia....

Nägin täna öösel unes, kuidas üks mu lapskestest tiiki kargas, väga varajasel kevadel võis see olla.... Ja ma hüppasin talle kohe järgi ja sain ta kätte... Ja ma ei tundnud mingit külma ega paanikat, teadsin täpselt, kust teda hoida, kuhupoole keerata... See oli vist Rassu... Mõtted toovad pigem paanika kaasa, et mis oleks võinud juhtuda... uhhh!

Autosaaga kisub ikka Getzi suunas, väike ja mugav ja mulle meeldib... Miskid C1 ja 107 olid ikka päris koleda näoga, seestpoolt kohe eriliselt eblakad ja nõmedad ja teenindus...

...oli Citroenis selline, et kui peale ringivaatamist julgesin siis ühe onku käest küsida, et kus C1 näha saaks, sain vastu, et need on popid autod ja osteti kõik ära ja kuu aja pärast võin minna uuesti uurima, et kas on tulnud vms... No olin natuke ehmunud ja mu peas hakkas ussitama, et C1 kindlasti mitte, kuna need pidada Peugeot 107ga identsed mudelid olema, siis vurasingi sinnapoole...

Keegi mulle tere ei öelnud ega autot tutvustanud... Üks klient tuli appi ja organiseeris pagasiruumi lahti... Lõpuks siis läksin ja nõudsin, et keegi mulle autot presenteeriks... Tuli üks vibalik, kes andis mu küsimustele vastuseks, et ega ei olegi c1l ja 107l midagi vahet, kui meeldib lõvikene ninal, siis tuleb ikka 107 valida... Ja auto peaks ikka punast värvi olema, sest see sobib niiii hästi tagatuledega.... ja armatuuril on kole spidomeeter keskel ja midagi muud nagu polekski sellepärast, et see auto on nii lihtsaks tehtud, et KÕIK aru saaksid!! No aitähhh! Blond ma ju välja ei näe, aga ilmselt on mu riietumisstiil valesignaale andev, igatahes beibemana ei ole ma end iial tundnud... No muidugi, kui ma käiksin riides nagu kunagi ammustel aegadel, siis ei oleks minuga vist üldse tegelema hakatud:-))

Aga Ketsi tutvustas mulle kena näitsik, oli lahke ja naeratav ja auto oli ikka auto moodi ka, 5 ukseline, et ei peaks ennast sõlme väänama ja no kena. Ma olin valmis, et sügisel saan endale "uue" kuuetonnise sõiduki, seega on Kets ikka oluline edasiminek ja mingit koledat junni ma endale ka osta ei lase!! Või mis iganes, aga automüüjate kohta tahaks kohe avalikult sõna võtta!! Kas väikest autot ei peagi korralikult müüma!! Kas nad siis ei tea, et tibidega on nii, et mees ostab neile ikka selle auto, mida tibi tahab ja kui temaga poes halvasti käituda, siis ta sinna enam tagasi ei lähe... uhhhh....

Metsatibi:--)))

Millestki... või pigem mitte millestki....

Kevad on lajatanud, iga päev käin ja vaatan, kui palju tulbid on maast välja pugenud... Need, mida kunagi lumikellukesteks pidasin on hoopiski sinised lilled ja lumikad ilmselt hukka saanud... Ja nartsissidest, mida ma igal aastal rumala järjekindlusega mulda topin pole jälgegi... Tulpe tuleb rohkem üles kui maha panen, aga nartsissidest mitte varjugi... Mis võiks olla selle põhjus? Äkki ma ei tea, mis pidi nartsissisibulaid mulda pannakse... aga äkki elab meil miski gurmaanist mügri, kes armastab nartsisse ja saab tulpidest allergia? No mine sa tea... Eks katsetan sügisel uuesti... Loll ja järjekindel, üks hullemaid inimloomuse variante:)

Lapsed on usinad abilised, eks nende rõõmuks see paar peenrajuppi meil ju õilmitsebki... Kaevavad ja tassivad... Koerad aitavad ka kaasa, pisut rohkem kui vaja...

Meil on naabrid... Arvi ja Piret... Tulid üksõhtu meite õuele ja koerad tahtsid neid ära süüa, ma vaatsin kurja näoga, et minge sinna, kust tulite, kui läbi megakõva kisa sain aru kahest sõnast: naabrid ja ülejõe... No siis tegin vähe kabedama näo ette ja lasin koertel nad üle nuusutada... Olen ise mitut puhku mõelnud, et kes need seal küll elavad, äkki miskid penskarid... aga näed, hoopis nooremapoolne paar (meist küll vanemad, aga ikka veel noored), lapsi ei ole ja loomi vist ka eriti mitte.... Sportlikud ja avatud inimesed tunduvad olevat... Tahavad silda üle jõe teha, eks näis, mis saab... Aga ma usun, et kohtume veel...

No igatahes pani see põgus põrkumine mind mõtlema minust kui tutvumisobjektist... Küll oleks olnud kena, kui ma oleksin kohe naeratanud ja käe sirutanud, öelnud, et tere tulemast Kasteheinale, mina olen Moor ja Töll tuleb ka kohe, kuidas elate ja kuidas siia sattusite?? Aga mina, lasen koertel nad ära süüa ja vaatan sellise näoga nagu tahaks ise ka tüki ampsata... Pole ime, et sõprade leidmine nii raske on... Need, kes alles on jäänud on ise ikka väga visad pidanud olema... Aitähh teile!!

Kaarel tahaks suurima heameelega kalamees olla nii ööl kui päeval... Ja mina olen mingi jabur ema, kes ei viitsi tiigikaldal kügeleda ja poissi passida... Vähemalt mitte üle poole tunni järjest... Tahaks ise ka midagi teha, riisuda, kaevata, põletada, tassida... Aga ei, istu ja valva, et latske end suures kalastamistuhinas ära ei uputa!

Ja Töll on hulluks läinud, tahab mulle autot osta... Ja mitte niisama kena panni kui mu praegune vaid midagi noh, kaasaegsemat... säravpunast, mis silmanägemise ära võtab ja aastanumbriga nii tänane kui veel olla saab... Targemad ja kogenumad palusid mehe taskutes väikest revisjoni korraldama hakata, aga ma mõtlen, et las ostab käru ära, siis revideerin:-)) Igatahes põnev, ta pole mitte kunagi varem olnud nõus isegi viis aastat vana autot ostma... (liiga uus ja kallis) On ta nüüd siis saanud põrutuse, raputuse, armukese, nägemuse, linnugripi või mille iganes... Kahtlane, aga raviga võiks niisiis natuke oodata:)

Nädalavahetus tõotab tulla karmivõitu... Reede-pühapäev gestaldigrupp, laupäeva õhtul siis lisaks äia 60 aasta juubel... uhhhh! Aga küllap saame hakkama....

Kena kevadet ja lähen joon natuke teed... see võiks mulle ära küll kuluda...

Vaba voolamine...

olen tööl... olen vist kõik või vähemalt nähtavad asjad ära lahendanud ja nüüd siis olen ja ootan uut tulva... Päris raske nädal on olnud... Pole hullu, juba reede...
Hommikul võttis väike kratt lasteaeda õnge kaasa ja teatas, et tema läheb liblikaid püüdma! No jõudu talle sel tähtsal tööl! Laps on tubli olnud, ei ole juba kolm päeva lasteaias ühtki paari ära märjutanud, varem ikka juhtus korra päevas:) Ja viis päeva vastu ka pidanud... natuke nohuseks on kiskunud, aga mis teha...
Rassul käisid eile esimesed külad! Leenu, suur 7aastane jurakas hakkas häbenema ja ei julgenud talle õnne soovida;) Rass oli siis ise agar ja ajas plikat taga, et anna mu paljuõnne kohe siia!! Sai siis lõpuks oma õnnitlused kätte ja rahu majas... Kui enne lehtsabade saabumist käis hull murdmine, et issi, lähme üles mängima, ära vaata onu-Rauli Kanaaride pilte... siis neiukeste maabumisega olid kõik lapsed korrapealt teisel korrusel ja esivanemad oleksid võinud ka üldse olemata olla... Nii ta on, meiega lepitakse ainult hädapärast, kui nooremaid võtta pole!!
Täna õhtu jookseb linnavalitsuse võistkond Jüriöö jooksul ja ega siis noori moore ka pundist päästeta... Mulle ju meeldib joosta küll, kas just kostüümis ja linnarahva pilkude all, aga noh, ei saa ju pirtsutada...
Ilm on selline sombune ja raske, justkui vajutab kulmud põsesarnadeni... Eks naerata siis, kui selline tunne tekib... puhhhh....
Ja Metsatöll on loll kah... Kui tal on mingi mure, siis rääkigu ja lahendame ära, mis asja ta kiusleb nagu mõni naine!! Aru ma ei saa... Ei ole vaja öelda, et ma midagi ei tee, kui ma olen juba kõik ära teinud... No ei ole vaja, see pole ju ka miski põhjus meeldiva õhtu rikkumiseks... Milles siis värk, olen ma liiga paks, saab ta liiga vähe palka, on metsaelu depressiivseks muutunud, oleks vaja mõnda virgutavat hobitegevust otsida?? No mina ei saa võtta mehel käest kinni ja teda laulukoori või spordisaali viia... Või peaksin, kui temast hoolin?? Ähh, ju tal kevadväsimus, mis läheb üle, kui enne suvetüdimust ei tule!! Aga tüütu on küll!!
Järgmisel nädalal pidin puhkama, aga nüüd ikka ei puhka, tööd plju jne... Las see nädal siis jääb, nt oktoobrisse... Hakkan oma megasuurest palgast koonerdama ja sõidan siis soojemasse kohta päikesepaistet otsima;) Väga hea mõte, nii ma teengi... Lähen nüüd siis reisikalendreid laastama;) Edukat Jüriööd võitlejatele!! Ja üks toost surnud või halvatud autodele!! Ja vabadust naistele!!

Lapsed-lapsed...

Olen ikka laisk kribaja, aga mis teha...

Igatahes oli meil väga kena kevadepühine aeg. Kuna varasem nädalavahetus kulus endid poputades, siis viimane aeg oli ka lapskeste peale mõelda...

Esiteks võtsime suurel reedel ette ühiskülastuse Aura veekeskusesse... Kaasajateks oli tegelikult üks Leede punt, aga me lõime rõõmuga kampa ja ei lasnud ennast pikalt paluda... Väga tore oli, kuigi Kaarel arvas, et asi on jama, paneks nüüd kohe jälle riidesse ja läheks õue!! Laps tark, oli ju selle kevade soojem ja kauneim ilm... Igatahes Rasmus oli pöördes, siis lasid isaga torust ka alla ja üsna varsti teatas isa, et tema läheb nüüd Kaarliga ära ja mina pidin hakkama ise trepist üles tormama, et laps ei suvatseks üksinda torusse karata... (etteruttav märkus, et jalad olid järgmisel päeval valusad justkui peale esimest kekatundi kooliaasta alguses).

Ja no minu lapsed on ju ikka viisakad... Väike Lee oli ikka asine mees: emme, vaata, kui suured tissid... kuule, Sul tissid ripuvad... no ja juttu jätkus... Terane poiss ja orientatsioon konkreetne...

Jätkus söömaorgia mäkis, milles Kaarel oli küll esimesel kohal ja ajas friikaid ikka kohutaval kogusel pugusse... Ja ega tema ema nüüd ka väga tagasihoidlik ei olnud:)

Terve laupäeva veetsime õues... Issi küll ehitas vanaisale maja, aga meie poistega muudkui riisusime ja korjasime ja tassisime... Küll koerad on ikka julgamasinad... Talvega oli ikka selline laadung mööda õue maha laotatud, et andis kohe astumise kohta otsida... Nüüd on ilus...

Pühapäeva hommikul siirdusime rõõmsalt kinomajasse ja vaatasime Jääaja suurt sula... Poikad sillas muidugi... Ja oli tore küll, hea, et mind väljasuremisoht ei ähvarda... Võin vabalt edasi pirtsutada...

Seoses Pärnuga meenus mulle veel, kuis pidin ennast massaazilaual näpistama, et mitte küsida, mis mure teenuse osutajat vaevab... Ta muudkui ohkas ja ohkas... Juba esimesel päeval segas see mind, et oleksin tahtnud ta mure kasvõi ära kuulata... Ja teisel päeval sattusin sama tädi juurde ja siis oli mul vaja vaat et kõva häälega öelda, et Moor, sa oled puhkusel, see pole Sinu töö!!

Ja täna siis tähistame üht toredat sünnipäeva... Laps sai hommikul hunniku väikseid asjakesi... Õhupallipump oli kõige popim!! Ja mina meenutan päeva neli aastat tagasi:) Uhh, see polnud kuni kella 21.07ni küll eriti kena päev... Aga tulemus on seda väärt!!! Iga sekundit!