Rongaema, kas ikka tõesti?

No vaja paar rida ära kribada, muidu arvate, et tormid on mu metsa kinni jätnud või vihmavood tee minema uhunud! Pale ühe suure puu, mis risti teel lesis ja mind koju ega Tölli kodunt minema ei lasknud, polegi midagi erilist olnud, isegi elekter on pea pidevalt paigas püsinud:)

Olen teinud palju tööd ja järjest enam tundub mulle, et raban siin üksinda... Kui ise midagi ei liiguta või karmilt ei kamanda, siis lihtsalt kõik seisab ja roiskub! Ma ei saa niimoodi tööd teha ja see on ikka tõega ebameeldiv, aga ma püüan endale öelda, et olen lihtsalt egoistlik ega pane tähele, mida teised teevad ja tähtsustan ainult oma panust... ja selle tagajärjel tundub, et teised suurt ei tee.... äkki see ongi nii, äkki...

Järgmisel nädalal sõidame Metsatölliga maad avastama. Seekord Kreeka pisikesele Santorini saarele, loteriimajutus ja vabadus minna sinna, kuhu tahame ja just siis, kui isu tuleb. Nii hästi kõlab ja kuna oleme üht sooja reisi plaaninud-oodanud, vahepeal lootused maha matnud ja nüüd siis jälle üles soojendanud juba sügisest saadik, on meie rõõm ikka suur küll... kuid...

lapsed jäävad ju maha... Mul oli algul sellega raske leppida, kuid kalli kaasa veenmised ja kaine mõistus näitab, et nii on vist hea küll... Lapsed saavad vanaemadega suhelda ja meist puhata, meie saame ka olla korraks jälle mitte ainult lapsevanemad vaid lihtsalt abikaasad ja reis tuleb kahekesi ka oluliselt odavam;)

Aga teiele, kallid "rongaematajad", keda ei ole mitte vähe olnud, pean ma ütlema, et mina ei tulnud ühele teist etteheiteid tegema, kui laps 3kuuselt lasteaeda viidi, ei tulnud teisele ütlema, et nädalate kaupa last vanaema juurde jätta, et ise tööd teha on natuke vara ja ei tule ka, sest kõigeks on põhjused ja inimesed teevad nii nagu sel hetkel tahavad/oskavad/suudavad... Ja kui mõnel on nii kade meel, et ei ole kedagi, kellega koos saarele sõita, siis mina ei ole selles süüdi!

Ja ma olen väga rõõmus, et mu lastel on vanaemad, kes on nõus neid hoidma, et mul on abikaasa, kellega ka nüüd, 8 aastat hiljem tahame koos käia ja olla, tahame kogeda uusi kogemusi ja kohata seninägematuid imesid, kellega meil on ikka veel millestki rääkida, midagi arutada ja luua - koos.

Ja see reisinädal teeb meist kindlasti hoopis paremad lapsevanemad, sest me tuleme tagasi uue energia ja loovusega, uute kogemuste ja seiklustepagasiga...

Ma ei taha saada kibestunud kurjaks (üksik)emaks ja kui ma enda ja oma pere eest ei hoolitse, siis allasurutud vajadustest ja soovidest see just algabki!

Seega, heia, Santorini ja ega vist enne ei kriba, kui tagasi jõuan! Energiat täis ja silmad imestusest punnis... Loodetavasti:)

Kõike kena kõigile, ka "rongaematajatele", tehke silmad lahti ja elage!