Santorini...

Kõiksepealt, ma juba eile kirjutasin sellest, aga siis läks progre hulluks ja sõi mu eepose ära... Täna samaväärset teksti kuulda on lootusetu, aga midagi saab ikka kirja pandud...

Seega, saar:

kivine, vulkaaniline, imesoe, tuuline, rahvarohke, rolleriküllane, huvitav, lahke, inimsõbralik, tagasi kutsuv...

Hotell: Andrease stuudio tuba nr 3, kesktänava ääres, vaade eeslitele, ka suurele kaljule, kõrvus pidev mootorimüra ööpäevaringselt (aga teisel päeval enam eriti ei märganudki), süüa ei anta, basseini ääres baar ja lamamistoolid, TV näitab kolme kohalikku kanalit...

Rand: must liiv, mõnus vesi, päike, Porto Castello juures tasuta toolid, mujal 5 juurikut 2 tk päevaks... Snorgeldada saab, aga ega superelamust ei saa, kes otsib Punast merd, see mingugi Egiptusesse...

Ekskursioonid: üks Embachipoolne, buss-laev- buss, vulkaanisaar ja väävlised kuumaveeallikad, külasaareke ja kõik... (miski linna vaatamine nüsiti sealt otsast maha)

Ise käisime läbi kõik nö linnakesed, ronisime üle suure kalju, otsisime üles punase ranna jne...

Toit: maitsev, saab hakkama 60 senti nägu (süües makarone) aga ka 16 juurikut nägu, süües kreeka salatit ja praadi värki... Superteenindus ja maitsvad toidud Vulcanos, mis asub rannapromenaadil, Portol pole ka viga... Odavam tänavatoit on pita cyros, miski liha ja salatiga paberisse keeratud pannkook...

Imelikud asjad: tomatid ja viinamarjad kasvavad sooja tuhataolise kuiva pinnase sees ja keegi neid ei kasta, vabapidamisel loomad...

Mitte väga meeldivad asjad: elektrikatkestused, Embachi reisikorraldus, hõõruvad jalanõud...

Imeilusad asjad: päike, kuuvalgus (veel ilusam kui päike), positiivsed inimesed, pagarionu, kes iial ei maga, õhtusöögid, "kalliskivid" rannal, käestkinni lonkimine mööga öist rannapromenaadi, päikeseloojang, päikesetõus pealpool pilvi jne

Unenäod: igal ööl nägin ma unes, et üks või mõlemad mu lastest on kadunud või kuhugi unustatud... Igal ööl alates saabumisest... Viimane öö enne äratulekut olin nad lasteaeda unustanud, läksime koos kaasaga järgi ja saime hullult sõimata, kell oli 19.45, aga seal oli veel terve kari tatiste ninadega lapsi.... Meie pesamuna hõikas " emme tuli!!!!"

Lapsed: esimene päev Lähtel, teisel päeval suure kluti streik ja mäss ja suhtekorraldus tõid vanaema Liivi kohale ja nad "päästeti".. Edasine nädal kulges siis kodus ja vanade juures, vahelduseks puugidraama ja antibiootikumid, lehtsabad, kes kavatsevad jätkuvalt meile kolida, sest mu vanem poeg on nii sarmikas... Igathes olid kõik elus ja terved, kui Moor lõpuks saabus ja tibusid üle lugema hakkas...

Kas läheks veel?: kasvõi kohe!! Ja lapsi võib sinna ka kaasa võtta!

Mis kodus ootas: põlvini, kohati nabani muru ja 7 masinatäit pesu... Ja tööleminek ja koerakesed ja noh, tare ikka ohkas kergendatult, kui nägi, et pererahvas ikka edukalt tagasi... Näis ütlevat, et no on siis vaja tuulduda kusagil, kui siingi on nii ilus... On küll, väga on ja nii tore oli...

Moor on nüüd väsinud ja saab aru, et seda ei saa iial sõnadesse panna, aga midagi ma vähemalt üritasin ja Moori jaoks on iga sõna taga terve lugu... Ja see lugu kestab ja on minus alatiseks, ma loodan...