Palgamõrvariks...

Olen minevikus mõelnud, et on asju mida iial ei teeks... kala söömine, kala puhastamine, tomatimahla joomine, abielumeestega magamine, inimesetele väga halvasti ütlemine, talisuplemine, lastekodus töötamine, juhtimine, stringide kandmine, arvuti kasutamine, 10 km jooksmine, õlle/viina joomine, suitsetamine, kunstküünte kandmine, juuste värvimine, valetamine, matustele minemine jne.

Päris palju asju... Kõigi nendega ei ole mul tegeleda tulnud, aga nii mõnegi suhtes olen oluliselt tolerantsemaks muutunud...

eelmisel nädalal andsin ühe koondamisteate välja. See oli kohutav, ma ei söönud terve päeva ja oli paha olla....
täna andsin järgmise.... Polnud väga vigagi, isu hea ja elame edasi....

Niimoodi saavadki inimesed prostituutideks, palgamõrvariteks jne... esimene kord on vastik ja jube, teisel korral juba tead, mis ja kuidas ja nii jube enam ei olegi.... õõvastav tunne tegelikult!

Hehh

Eelmisel nädalal kuulsin korraga ilmatumat kõmakat vastu kabineti akent käivat... Ei saand kohe aru, mis värk on, ehk poisid pilluvad käbisid...
Hiljem selgus, et üks rähn räntsatas kogu oma ihujõuga vastu akent ja sadas siis taevast alla kui multifilmikangelane. Jäi sinna lesima, pilgutas silmi, vaatas ringi, aga ei teinud sammuraasugi.

Hoidsime lapsi linnust eemal ja vast poole tunni pärast helistasin meie loomaarstile, kes palus helistada 1313 numbrile. Sealt küsis nooremapoolne meeshääl niimoodi:
!!! ääää, Elva, eeeee, mis maakond seeee on äääää?

No ja siis andis mulle uue numbri.

Seal vastas üks veidi vanemapoolsem meeshääl, kes palus mul rähni karpi panna, ta tuleb paari tunni pärast järele. Olin suht kõhkleval seisukohal, seepeale onu kinnitas, et rähnid ei hammusta.

Püüa kinni nagu kana, et pea jääb ettepoole...

Ja no ma tean jah täpselt, kuidas kanapüüdmine käib, olen kohe meister selles, eksole! (olen ajanud taga ainult ühte ilma peata kukke, kes kuuri katusele lendas. Vants palus mul teda kinni hoida, ja ma mõtsin, et eriti imelik, kuhu ta ilma peata ikka läheb... Läks küll;))

Niisiis... Läksin karpi otsima... hiilisin siis karp näpus õue, valmis väga ettevaatlikult ühte hättasattunud linnupoega abistama... Keda polnud oli aga rähn:))) Ju sai tal samblal peesitamisest villand ja lendas ära:)) Otsisin igaks juhuks veel põõsaalused ka läbi, aga rähnikest polnud:))

Helistasin siis sellele, kes pidi talle järgi tulema ja tal oli kohe rõõmus meel mu häält kuulda. Palus tagasi helistada, kui rähn naaseb:)))

Töll kodus arvas, et ju see lind teadis, kus puupea töötab, et tema aknast sisse tungida üritas:)))

Reedel oli vaba päev, koristasin ja ajasin Jansaga juttu:)) Väga vahva, et neid ka vahel harva näeb. kaisa oli niiiiiii suureks kasvanud, et jube kohe ja laulab väga vahvasti!

Pühapäeval käisime koos Metsatölliga Elva rattamaratonil. Läbisime 31 km. Rada oli jube. Kardan mäest alla sõitmiseid ikka koledasti kohe. Ühes kohas karjusin nii jubeda häälega, et rajavalve välja kargas ja mind veelgi rohkem ehmatas:)) Aga oli supertore koos kalli kaasaga raskuseid jagada:))) Mõned strateegilised kehaosad tuleks välja vahetada, tea, kas neist enam asja saabki.

Lapsed jätkasid arheoloogilisi väljakaevamisi. Mina küll ei tea, kuskohast pärinevad need teadmised, aga erialane terminoloogia nagu väljakaevamised, objektid, leiud, vahendid, varingu tõkestamine jne on kõik kuulda, kui nad seal mässavad. Eile päädis kaevamisi ka edu. Lisaks kividele (mis pidada sisaldama kulda, hõbedat ja kalliskive ja mis kingitakse mulle!) leiti vett!!

Kujutage üüd ette, et meie aiataga luhal on ilmatusuur auk, milles põhjas vesi! nagu uus kaev või midagi... Eile õhtul pugistasime enne uinumist Tölliga naeru, kui mõtlesime, mida naabrimees meist ja sellest kaevandusest arvata võib... ja lootsime, et ta hämaruses sinna sisse ei potsata:))

Vot sellised lustakad ajad siis Kasteheinal...

ahjaa, Töllil on suvepäevad 25-27. juuli. Kuna Jansa kaasa on sel ajal Viljandis folkimas, siis mõtlesime, et saame kokku. Vaatame Elva lähikonnas ringi, käime metsas, uudistame jaamahoone ekspositsiooni jne. Naised-lapsed, mehed las puhkavad. Toitu teeme rõõmsalt, mida leiame ja aega veedame, millega tahame. Ilmselt teeme ka selle aasta esimese indiaanisauna ära:))
Kui on neid, kes tahavad kampa lüüa, siis andke aga teada:)) Kohtumiseni Kasteheinal:-))

Hommikud...

Hommikuti ärkan enamasti ilma segajateta... Nii varasel tunnil nagu seda on 6. 30 uinub kogu maja: laseb mul tasahilju silmad avada ja mõtiskleda... Äratuskellgi tukub veel ja turtsatab taaskord: miks ta mind üldse helisema seab, kui kunagi laulda ei lase!!

Siis toksan Tölli ja ütlen, et lähme järve.... Ta ütleb, midagi, mis kostub umbes nii: mhmkmmmmeitahaaa...

Hiilin siis ise välja... Tõmban hommikumantli selga, räti üle õla, päästan koerad ja asutame ennast kolmekesi Vaikse järve äärde. See on üks armsamaid järvi üldse... Pisike, keset metsa, sügav ja soe. Loomad lippavad ees, mina kuulan linnulaulu, nuusutan vihmajäänuseid, nopin metsmaasikaid ja hingan läbi iga raku lahket metsaõhku...

Purdeni jõudes koorun riietest ja tänu taevale ei ole keegi mu püha rituaali segama sattunud.... sulpsan vette ja liuglen tasa kaugemale. Vahel on udust auru niipalju, et raske mõnda meetritiki ette näha... Tundub, nagu sulistaksin suures nõiakatlas... Pardipaargi käib tervitamas, hoiab küll kuninglikult distantsi...

Veest välja ja koju tagasi... Kutsad sabas - naljakas, kodunt eemale minnes jooksevad nad ikka ees, tagasi tulles aga löntsivad taga...

Olengi valmis uueks tööpäevaks, kodupäevaks või äraolemise päevaks...

Mida muidu teinud? Nädalavahetus ratastel, koos perega Lõuna-Eesti tuuril: Piusa, Võru, Meenikunno raba, ööbimine Mustjärvel, Värska Seto talumuuseum, Vants ja kodu... Kaarlile määrati raske puue, sain beebipoisi... Hoian Kudzule pöialt ja valutan südant nende pärast, kes oma raskuseid veel ei tea ja tunne...

Viis küsimust - viis vastust

1. Mida ma 10 aastat tagasi tegin?
Olin lõpetanud ülikooli esimese kursuse. Leidnud mõned sõbrad, kes on sõbrad ka täna. Sõitsin Pärnumaale tädi juurde tööle, et sügiseks pisutki raha saada. Pikk lahusolek ütles, et Pets ei ole ikka see ainus ja õige... Olin päris vaene...

2. Viis asja, mis on vaja ära teha
Väga vaja ei ole tegelikult midagi, on asju, mida tahaksin tehtud saada.

3. Millised on lemmiksnäkid?
Pähklid, valgehallitusjuust, marjad.

4. Mida teeksin, kui oleksin miljonär
Kodu selliseks, et kõik oleks nii nagu me tahame, palju reisimist ja no vanaema kodu teeks ka selliseks, et tema vajadustele vastaks.

5. Kohad, kus olen elanud?
Tartu Taara pst, Sootaga küla, Lähte alevik, Tartu Jaama tn, Tartu Nisu tn, Lasnamägi, Kasteheina talu (ja just eile teatasin, et ei kavatse sealt iial kuhugi kolida - matke mind või koos majaga!)

Kelleks saada...

kui ma olin väike tüdruk, siis tahtsin kunstnikuks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja ütles, et ma ei oska joonistada.... Ma siis enam ei joonistanudki, sest Suur Täiskasvanu teadis paremini...

Siis tahtsin kirjanikuks, või vähemalt luuletajaks saada.
Tuli Suur Täiskasvanu ja sõnas, et mu kirjutamine on mõttetu ja ajaraiskamine.
Ma enam ei kirjutanud... Ja kui kirjutamata ei saanud, siis ei näidanud kellelgi...

Tahtsin õpetajaks saada, väga pikka aega... Ei saanud, sest valisin teisiti...
Lastekodu direktoriks ei tahtnud enne selle aasta aprillikuud kunagi... Aga sain, ja armastan seda maja juba kogu hingega.

Naljakas...

Teema tekkis eilsest pealtkuulatud dialoogist:
Rassu (6) - läheks juba kümme aastat mööda...
Kaalu (4) - mis siis?
Rassu - siis ma saaksin ometigi hakata arheoloogiks.
Kaalu - jah, nii vahva!!! Muidugi, siis saad ahvoloogiks...
Rass: Kas Sina hakkad ka arheoloogiks?
Kaalu (väga kindlalt) - EI! Mina hakkan konnaarstiks!

Laagrisuvi

Juhtus seekord niimoodi, et Kasteheina perenaine pakkis asjad ja sõitis kaunisse Rõugesse kõhutantsu-pilatese ühislaagrisse.
Kõik oli kena: ilm, tegevus, seltskond, söök jne.

Ometi mõlkus meeles mõne nädala eest Töllilt saadud ettepanek Maarja ja Rannapi suvegurmee kontserti külastada. Kaunis Luke pargis, meeldivas seltskonnas...

Helistasin siis laupäeval ja küsisin, kas kutse jõus. Ta vastas, et kohe hakkab Tartumail vihma sadama ja sajab hommikuni ja siis veel natukene ja siis veel veidi... Ma sain aru, et koju mind küll ei taheta ja valmistasin end ette veel üheks magamiskotiööks klassipõrandal... Viimasest trennist tulles aga sain näha kolme vastamata kõnet oma taskutelefonil, kõik ühelt ja samalt inimeselt: kallilt kaasalt.

Vihma ei saja, paistab, et ei hakka ka, tule koju:)
Ja siis panin asjad kokku, Emmetähtismõmmi kõige otsa ja kimasin... Kiirust ei ületanud (sest sain Pärnust tulles kihutamise (!) eest hoiatuse, aga see on juba teine jutt:)), võtsin peale ühe hääletaja, kes rääkis veel palju rohkem kui mina, isegi Riitast rohkem...

Lukel oli kaunis, kontsert viimasepeal, gurmeeosas pakkus naudingut küll muusika, eriti C-Jam, mitte telkides müüdav võisai...

Aga! Peale kontserti läksime Tartusse, Wildes üks hilisõhtune salat ja varahomikune vahukoorekook ja lustakas jalakeerutus Raen Väikese pilli järgi... Mängis ta ju ainult meile, sest saal oli tühi!!! Koduteel põikamine Vaiksesse järve ja hommikul mõnus lastevaba ärkamine...

Jah, selliste õhtute ja ööde pärast abielu hallimad päevad üle elataksegi... Taaskord tänud ämma-äia eest, ilma nendeta ei oleks meil vist ühtegi omaetteolemise hetke...
Pühapäev täis pesumasina jauramist, murutraktori huugamist, laste nagistamist... Vahele perekeskne lõunasöök õues ja tunne, et maailm on hea ja ilus ja kõik läheb hästi ja lootus tilgub tasapisi tagasi...

Maasikad vahukoorega... ma arvan, et väga hea stressiravum:)

Ah jaa, lastekodu hoonete 100. sünnipäeva pidasime ka ära. Muinsuskaitseamet tegi selle puhul parima kingi, mida üldse soovida ja õhtuse ürituse pilte saab näha siit: http://foto.elva.ee/thumbnails.php?album=63

Lahtiste uste päev oli ka hea mõte, sest külalisi oli kuhjade kaupa ja tundus, et kõigile meeldis meie tagasihoidlik toimetamine:))

Päikest ja laineharjadel seilamist...

Eile...

olin ma jälle üksinda kodus... Poisid vanaema juures, sest neile ei meeldinud teises lasteaias... Ja kuna nad oleksid pidanud seal nagunii vaid kaks nädalat olema, siis jätsime peale kolme päeva asja pooleli ja nad saavad vanaema-Liivi juures suvitada. Tädi-Eda pidi hakkama vahepeal vanaemale puhkust andma ja siis saab see 4-5 nädalat hakkama küll.

Aga ega ma tegelikult seekord tares püsinud. panin aga nõude- ja muidu pesumasina huugama ja vurasin suurde linna. Vaatasime Hillega Indiana Jonesi ja kristallpealuud. Pean tunnistama, et pole varem ühtegi IJ filmi näinud ja noh... oli nagu oli, kuidagi seebiks kiskus kätte... Siis pean oma häbiks tunistama, et ma pole ka James Bondi filmidest ühtegi näinud, aga need pidada paremad olema, mõned vähemalt - ehk teen kunagi selle mehega lähemat tutvust.

Siis kook ja kohvikene Wildes, jalutuskäik Toomemäel, kui päike loojus ja vihma sadas... Siis südaöölähedane surnuaialkäik ja parklas jutlemine.... Ja vurasingi koju. Tegin masinad tühjaks ja tuttu. Kella ei pannud, mõtlesin, et magan, kaua tahan, mis siis, kui hiljaks jään... Ärkasin 6.45 tavalise 6.30 asemel:-))) Niisiis, kui keegi vajab äratusteenust, siis võin sellele spetsialiseeruda:))

Kuu paistis öösel, Karl Madis laulis ja mina üürgasin kaasa... Mõnus sõit oli...

Enda peale olen ka mõelnud - milline viriplärin ma vahel ikka olen... Miks hädaldada, et jälle pean mina nõusid masinast võtma, kui võiks olla rõõmus, et mul ON masin, millest võtta... Miks vinguda, et bensiin on kallis, kui peaks olema õnnelik, et mul ON auto, mida tankida... ja nii edasi, saate aru, mida ma mõtlen?

Hommikul uksest välja astudes ja vihmajärgset varasuvehommikut nuuskides tundsin end nagu.... no ma ei tea... eestlane ütleks HÄSTI, itaallane ilmselt, et suurepäraselt, pulbitsevalt, taevalikult.... :-)))