Lapsesuu

On meil alles sõjakad lood olnud... Kole Metsamoor ajab naisõigusluse (no vähemalt võrdõigusluse) jura ja vihastab sellega vaest Metsatölli kohe koledasti... Aga selleks korraks on arved klaaritud ja rahu temaga... Vähemalt järgmise korrani...

.

Mõtlesin siin, et paneks kirja mõned ütlused, mis kratid on kuuldavale toonud, mõnikord hea meenutada:-)

.

Meie esimesed ametlikud jõulud uues kodus, ehk siis Kaarli esimesed jõulud... Meie kass oli paar nädalat enne pühi õnnetult surma saanud. Viisime jõuluõhtul küünla ta hauale, seletasime siis Rassule ka, et nüüd Sooru magab seal ja me paneme talle küünla, et teda meenutada... Peale seda läksime kalmistule... Jalutasime seal, vaatlesime sadu küünlaleeke, kui korraga poja sosistab: Nii palju kasse!

.

Kaarel (2,5) koksab kiiguga emmele vastu pead. Emme teeb kurba nägu, et oi ja ai, nüüd on mul ju valus... Kaarel vaatab ja ütleb siis: no puhu endale siis peale ometigi!

.

Rassu (4a) vaatab köögis toimetavat emmet ja ütleb siis: Emme, kui sa meil siin majas veel kaua oled, siis mul hakkavad küll põskedele punetused tulema.

Emme: Mis asjad sulle sinna tulevad?

Rassu: punetused noh, see tähendab, et keegi on juba küllalt suureks saanud ja hakkab armuma ja endale naist otsima.

.

Rassu (4): Emme, meie hakkame issiga mereröövliteks, kui ma 27 aastaseks saan, siis me saame püssiga tulistada ja mõõgaga vehkida.

Emme: Kelleks mina siis saan?

Rassu: Sina oled muidugi mereröövlite naine.

Emme: oh, kas siis saan mina ka mõõgaga vehkida ja püssi lasta?

Rassu, ei, siis saad Sina süüa teha!

.

Jõulusoovid 2006: Rassu teatab, et tema tahab jõuluvana käest: pikka püssi kuulidega ja auguga, millest saab sihtida ja rihmaga, et selga panna.

Kaarel vastab sellele küsimusele, et tema tahab hapsi!

.

Rassu (4a): Emme, miks Sul see plaaster kõhu peal on?

Emme: on see on selleks, et tita ei hakkaks kõhus kasvama.

Rassu: aga võiks ju juba hakata!

Emme: No võib-olla kunagi hakkabki, aga emme peab enne natuke puhkama, emmed ei jõua nii palju lapsi sünnitada, aga kas Sa tahaksid poissi või tüdrukut?

Rassu: kindlasti tüdrukut, ma tahan endale õde!

Emme: no aga seda ju ette ei tea, äkki sünnib veel üks poiss.

Rassu: Miks sa siis tüdrukut ei sünnita? Kas Sa ei oska? Tädi Riita küll oskab!

Emme: no neid asju ju ei tea kunagi, kumb laps tahab sündida... Tädi Riital ei ole jällegi ühtegi poissi.

Rassu: aga las tädi-Riita siis sünnitab ühe tüdruku ja annab meile!

.

Lillu ja Rassu (mõlemad 4a) tulevad õuest tuppa. Lillu koorib ennast ikka kohe üsna-üsna paljaks.

Rassu (jahmunult): miks sa kõik riided seljast ära võtad?

Lillu (edvistavalt nagu õige lehtsaba): Mis siis, kas sa kardad, et ma hakkan sulle meeldima või?

Rassu: kardan jah, seda ju ometigi vaja ei ole!

.

Nii tänaseks aitab, eks kunagi saab täiendada... Nädalavahetusel oleme lastevabalt Leedega Pärnus ja leidsin ühe nädala puhkust... Selle võtan detsembri esimesel nädalal välja vist:)

Hommikusöök koos tsirkusega...

Küll oli eile tore õhtu... Kallis Töll pani lapsed kl 20 voodisse, mina sain dushi all käia, varbaid kreemitada ja teed lürpides CSId piiluda (ja muidugi Kaarli lõputut laulujoru kuulata, sel lapsel oma ristiisaga mõndagi ühist)... Läksin siis ka ühel hetkel koikusse... Ja hakkas pihta...

.

Emme, emme, kus sa oled? (Moor jookseb tulistvalu teise tuppa ennast näitama....)

Issi, emme, ma tahan teie juures magada...(See hääl kõlas juba päris mu padja ligidusest, tõmbasin siis koomale ja lasin Rassul meite vahele ronida)

Issi, emme, miks teil siin nii palav on? Ma lähen oma tuppa tagasi... (Moor kablutab kaasa ja paneb öölambi põlema... )

Emmmmmmmeeeeeeee, mingi kole liblikas lendas mulle vastu silma!!!! (Moor tormab paanikas Kaalut lohutama ja kahtluseuss närib mind siiani, et see "kole liblikas" oli nt pehme mänguasi, millega unetu oma unehõlmas suikuvat venda äratada püüdis)

.

ja kui lapsed järjekordselt tudivad hiilib Moorikene öist aega arvestades äärmist järjekindlust üles näidates tagasi oma voodisse... Kuid veel enne, kui ta uinuda suudab...

.

Emmmmme, issssi, mul on oma toas liiga paha uni! Ma tulen teie juurde tagasi (ja tuligi!! Moor teeb ruumi ja valvab, et laps kahe teki alla ei satuks ega unise Tölli all lömastatud ei saaks)

Emme, millal me üles tõuseme, kas ikka on veel öö, ega ma Sinu sõber enam kunagi ei ole (ja siis võttis mu kaela oma raudsesse haardesse ja uinus)

Emmme...emmmeee...uuuuuuks (Ma ei tee välja ja varsti saabub teises toas vaikus)

.

Hommik, Moor teeb silma lahti, krt!!! 7. 32 ja tööpäev algab teadagi kl 8, lubasin enne ju lapsed ka veel ära viia, kus on Töll ja miks ta mind üles ei ajanud... ??!!

.

Töll on all ja ütleb, et lasi mul magada, sest kui oleks üles ajanud, oleks sõimata saanud ja kui ei ajanud, siis sai ka, aga natuke hiljem!! Seepeale jäi minukesel üle vaid nentida, et kui oleks varem ajanud, siis oleks ma lapsed ise viinud, aga nüüd jääb see töö ka talle... Mu kael oli kange, pool keha koos käega surnud, nägu paistes, juuksed kui kunksmooril (see eileõhtune peapesemine)...

.

Viskasin siis vorsti leivale ja hakkasin nosima, kui kuulsin, Karluti resoluutset teadet: emme, ma ei viitsi enam magada! Õnneks läks issi talle tere ütlema, mina hävitasin lapse eest salaja kohukest, sain napilt paberi prügikasti ja kohuka suhu... aga no kurgust ta edasi ei läinud ja läkastamist oli ikka omajagu... Ei tasu ikka nii ablas olla ja laste eest salaja maiustada...

.

Istusin siis äääääärmiselt mornina laua taga ja püüdsin tunnetada, kuidas eluvaim mu keresse sisse poeb (aga see oli vaevaline pugemine), kui kallis Töll eriliselt õitsele puhkes, rääkis lapsevanema rõõmudest, kallistas mind ja laulis hüpeldes ja asjakohaseid kehaväänamisi sooritades reibastavat laulu: See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen... Sest et igapäev püsivalt on vaja karastada end kraanivees või kuidagi niimoodi... Ja ta sai mu naerma, kõigele vaatamata... Põgenesin naerusuiselt kodunt ja tundsin äärmiselt mõnusat värsket lõhna õues... Talvine vihmasadu oli suisa kevadise illusiooni suutnud luua:-))

.

Aitähh kallis Metsatöll, et Sul oli mahti oma huumorimeele riismed täna hommikul üles otsida ja mulle appi tulla! Ja ära nüüd selle peale liiga ülbeks ka mine!!! Ülejäänud päev on olnud päris mõistlik...

Eheeeee

Kired lahtusid rutem, kui kavandatud. Olin plaaninud ikka terve nädalavahetuse klähvida, aga pühapäeva hommikuks oli viimnegi tigeduseraas kadunud... No asja muidugi sai arutatud ja arutatud, eks näis... Järgmise korrani või kuidas seda nüüd öeldigi....

.

Tallinna flamenkotreener Maria on viimasepeal, suurepärane tehnika ja väga hea pedagoogika! kui ei hilineks ka veel, siis oleks kõik korras.

.

Kaarel jäi megahaigeks... Laupäeval temperatuur üle 39 ja köha selline, et tahtis ära tappa... Kõritursest pääsesime ilmselt tänu pidevale inhaleerimisele... Pühapäeval juba poiss kui ponks, no ikka köhib veel, aga surmahirm läks taaskord üle... Eks katsume teda sel nädalal kodus hoida ehk kestab siis tervis paremini, kui on immuunsus ka veidi rahuneda saanud...

.

Teen nüüd tööd ja siis kiman kojuu, et Töll saaks tööle minna... Homme ma tööl, ülehomme kodus, siis 2 päeva koolitusel...

Midagi veel!

Eile õhtul sõime õhtusööki... Mitte, et selles midagi ebatavalist oleks, aga juhtus nii, et unarusse jäetud Moorike unustas kodanik Ketšupi poodi maha... Ja siis läks lärmiks, sest ilma punase tomatiilmelise pastata ju ei ole võimalik midagi süüa, kohe pannkookki peab sellega kaetud olema...

Mina räägin, et sai ju eile otsa, mäletad, ise vajutasid viimase piisa sinna peale... Laps juba võtab kahvli, et arglikult esmakordselt elus ketšupita makarone proovida, kui mina ei saa oma jutuvada pidama ja lisan: ...ainult ketsupi lõhna veel tuli.

.

Rassul silm säramas: kui oli lõhna, peab olema ka ketshupit... Ja no koos Tölliga mindi mu mõrtsukalikku pilku ignoreerides (milles kogu meie meespere on väga osav) prügikasti juurde, urgitseti välja pudel ja mu kriisetest hoolimata pitsitati sealt pool teelusikatäit sodi välja!! No pudel enne loputati kegelt üle, aga see mind ei lohuta!! Sajatasin veel, et sotsiaaltöötajal on asotsiaalne pere, aga keda see huvitas... Laps sõi ja kiitis, küsis juurdegi ja teise portsu pistis kinni ilma igasuguse punase pastata!!!

.

Ela siis sellistega, töö tuuakse koju kätte!

Kired möllavad...

Ega ei tasu Moorikesel arvata, et kui ta on nii ülbe ja poetab poole sõnaga, et kodus kõik OK, siis see fraas karistuseta jääb! Kussa hull-loom... Nii pööras Metsatöll ka ära, ei tea, mis valu teda täpselt vaevas, kes kus ootas ja mis kuskohast sügeles, aga sellist macho-teksti annab ikka otsida.

.

Ma ei hakka nüüd siin inimesi oma kalli kaasa sisedialoogi jahmatava väljundiga tüütama, aga üheselt öeldes peab naine olema vastpügatud murust veel mm võrra madalam, rääkida võib siis, kui suur Meesjumalus selleks loa annab ja üleüldsegi: Moor, lõpeta oma kalli mehe ahistamine, allasurumine ja vaevamine! Tema elu ilusamad aastad oled Sa, vana nõid, ära rikkunud! Nüüdsest need lood muutuvad: mees tuleb, kui mees tahab, mees teeb, mis mees tahab ja millal tahab, mees täidab mõne teise pereliikme soovi, kui teda härdalt palutakse, anutakse ja noh... mõnes asjas abistatakse:-) On asju, mida mees SUUDAB küll ka üksinda teha, aga eelistab pigem kellegi seltsi:-))) Mees hakkab nüüd ELAMA.

.

Ja ma vihastasin siis niimoodi, et kuigi nüüd naeran, oleks tol hetkel võinud selle raevukogusega mõnegi linna maamunalt pühkida ja mõnegi mehe kuu tagaküljele kupatada...

.

Nüüd siis on kallis Töll saanud ringi aeleda (pere huvides muidugi, sarkasm) ja jälle kukununnu ja oma armast leebet Moorikest tagaigatsev kehkenpüks! Puu otsa! Moor marutab veel vähemalt tänase õhtuni ja kui kõik hästi läheb, siis nädalavahetuse ka otsa! Ärgu siin tulgu ette kujutama, et nii need asjad käivadki... Kui ta ettevaatlik ei ole, ajan luuale (loe Ketsile) hääled sisse ja põrutan nõiatempusid tegema!!!!

.

Aga Vanaema W võiks kampa lüüa!

.

Kui ikka ise oma elu keeruliseks (loe põnevaks) ei ela, siis ei tee seda ka keegi teine! Kuigi vahel mõni abistab natuke;-)

Uksed valla...

Hehh, küll ma teen nödinud nägu, kui sõberblogid vana kirje ette viskavad... Ise aga suht-suht laisaks muutunud.. No mis teha...

Meil on täna avatud uste päev. Kodanikud olid oodatud kl 12 tornikella mängu kuulama ja siis linnapea juurde küsimusi esitama. Edasi oli võimalik valida endale ametnik ja tema jutule hiilida, aga minu juures käisid vaid mõned lapsekesd küsimas, mis on mu "lemmikharidus", millele ma keeldusin vastamast... Hiljem selgus, et nad tahtsid teada, mis on mu lemmikharrastus:-)) Siis uurisid nad mu lemmiklille jm, mida tore pr. Eeva oli neil palunud välja selgitada... Intiimseks asi ei läinud.

.

Küll käis aga hommikul mu kallis Töll avatud uksest sisse ja tegi minust pildi... Sellise kelmika... Proovin selle nüüd siia üles panna, kas õnnestub, no seda ei tea...

No see pilt, läks nüüd küll sinna, kuhu ise tahtis, aga vähemalt läks... Kuulsin hommikul eakamatelt kolleegidelt, et kodanikupäeval peaks ikka kraenurgad sirgu olema, aga noh... kes teab, mis valu neid vaevas...

Hirmsat tormi lubatakse taaskord Eestimaa pinnale. Meil metsas on juba vesi varutud, sest elektrivooluga on teatavasti sellised lood, et kui telekas öeldakse sõna torm, on meil pimedus ja vaikus majas... mis siis, et räägiti möödundtalvisest rajupuhangust. Tundlik teema ühesõnaga.

Sõber jõudis Austraaliasse kohale. Kirjutas, et sooja 29 kraadi ja niiskevõitu... Puhh, tulgu siia ja saab teada, mida niiskus tähendab. Loodetavasti läheb tal seal kenasti!

Poisid on lahedad. Rasmuse ülesajamine on järjest raskem, ma loodan, et kella keeramine mõjub selles suhtes kuidagi rõõmustavamalt ja teeb silmaluukide avanemise vähem vaevaliseks. Eile ütlesin, et kutsun kraana, juba helistasingi kraanajuhile ja andsin teada, et meil on üks palja pepuga laps vaja emme autosse tõsta, tegin katuseakna lahti anna aga minna... Siis tuli rong, mu päästja. ütlesin, et nüüd kraana tulemas ja läheb tõstmiseks... Kutt oli minutiga voodist väljas, riides ja ma pidin kraanajuhile kõne võtma, et mingu aga rahus tagasi;-))

Täna hommikul siis läksin tormihoiatusega ja ütlesin, et meil on kohe vaja minna ja tee üle kontrollida, et ega öine tuul ole mõnda puud ette murdnud... Saime ka valutult kodunt minema, Karlutt ainult kurvastas, et ühtegi puud ei olnudki tee peal! Eks õhtul otsime uuesti:-)).

Nädalavahetus tõotab tulla tore... Homse päeva vedeleme kodus, ravutseme Kaalu köhajääke, pühapäeval ootamas jalakeerutus Töllu kaenlas ja kui hästi läheb, siis ka väike trehvunks klassiõdedega.... Eks paistab...

Mu kutsik pandi ketti, et hulgub ringi ja kiusab kodanikke... Nii kurb... Nüüd pean endale selle aja leidma, et teda ikka metsa jooksma viia... Hmmm, hea põhjus endale uusi dresse nuiata, sest koeraga metsa minemiseks on kindlasti vaja vingeid kiledresse, mis tuult peavad... Muidu ei saagi üldse minna!! Ja uued botased oleks ka vajalikud... hmmmm....

Muideks, kes kutsikaid tahab, see läheb ja valib sellelt lingilt endale sobiliku välja:

http://www.hot.ee/kiharakoer/koduotsimiskuulutus.doc mõnel on küll juba soovija olemas, aga kiibistatud-vaktsineeritud-ussitatud on kõik...

Mis veel... Kodune elu on natuke paremaks muutunud... Moor on elu paratamatustega leppinud ja rabab usinalt edasi, et ainult meespere rahul ja õnnelik oleks... Naise õnn on mehe õnn;-) Mis siis, et temakesel diagnoositud viimasel piiril rauavaegusaneemia ta varsti hauda saadab... Naisi on ju maailmas veel...

Tormlevat sügist, kallid kaasmaalased...

PS Kets sai talveketsid alla:-))

Elu paratamatused?

Hakkasin kirjutama ja no mida ei tulnud, oli pealkiri, sest midagi tarka täna ju taaskord tulemas ei ole... Aga samas sõrmed sügelevad ja kõik see nädal olen ringi käinud ja mõelnud, et nüüd ma lähen ja kirjutan sellest ja jäädvustan selle või teise asja, aga võta näpust, tegudeni pole jõudnud.

.

Olen siin mõtisklenud soorollide-kolekollide kohta. Kuidas see nii on, et mehel on võimlaused ja naisel kohustused. Mees viib lapsi lasteaeda, teeb süüa, peseb nõusid, naeratab, sööb, magab, töötab jne, kui ta seda tahab, selline keskmine naine aga teeb kõike seda siis, kui mees ei taha ehk tema enda soovid ei loe siin kuigivõrd. Sest asjad on ju vaja ära teha: lapsed peab aeda viima, sest muidu ei saa tööle minna (mees teatab ju tihtilugu isaselt, et ära siis käi tööl, küll ma sulle mammuti tapan), süüa peab tegema, sest muidu on lapsed nälgas ja ise ka, rääkimata vinguvast mehest jne. Need võivad olla neurootilise naise ettekujutatud "pean" tegevused´, ja tegelikult minul isiklikult ei olegi midagi selle vastu, et neid teha - ma lihtsalt ei või taluda seda, et keegi seisab kõrval ja ütleb, kuidas, mis järjekorras ja mis kell ma midagi tegema pean. Kahju kohe, et vana Metsatöll seda ei loe, aga tahaksin talle öelda, et ma suudan küll nõud restile paigutada ka ilma tema instruktsioonideta, suudan viia lapsed õigeks ajaks aeda, kui saan nad kl 7 üle ajada, mitte kl 8, mil mu tööpäev juba ametlikult alanud on, ma saan perele tervisliku ja maitsva õhtusöögi tehtud ka ilma tema kriitiliste vahemärkusteta, et mis see veel on ja minu ema küll nii ei teinud... No mis ma ikka halan, ise talle naeseks läksin, nüüd pean oma risti kandma...

.

Sõnavabaduse juurde jõuame ju ka. Ma ei saa lasta kallil kaasal vait olla, aga kui ma keelan ära enda kallal irisemise, siis hakkabki ta valdava osa õhtutest vaikima, see oleks jälle nõme ja võiks nii umbes poole aasta pärast minus küsimusi tekitada... äkki isegi soovi, et ta natukenegi vigiseks... noh nii hääle meeldetuletamise mõttes või nii...

.

Aga lapsed on tublid ja vahvad. Kütivad jätkuvalt draakoneid, mõõku, vibusid ja kirveid-pistodasid on kogu maja täis. Eile pidin neile noolekotti õmblema (mispeale Rass läks ja Töllile võidurõõmuga teatas,, et emme oskab küll õmmelda, mis sa valetad, et ei oska) ja mõtlesin, et see mõõgahullus on meil kestnud nii umbes hansapäevadest saadik... Küllap süüdlased nüüd ennast ära tunnevad ja natuke häbenevad, aga jah, sellest Käpapere relvalaost sai meite vanem muna tugevalt inspiratsiooni...

.

Nüüd hakkan asjalikuks, teen tööd ja hüppan siis rõõmsasti nädalavahetusse, pühapäeval loodame taas jalakeerutusüritusele maabuda ja muul ajal niisama kodus-metsas mütata...