Eile õhtul sõime õhtusööki... Mitte, et selles midagi ebatavalist oleks, aga juhtus nii, et unarusse jäetud Moorike unustas kodanik Ketšupi poodi maha... Ja siis läks lärmiks, sest ilma punase tomatiilmelise pastata ju ei ole võimalik midagi süüa, kohe pannkookki peab sellega kaetud olema...
Mina räägin, et sai ju eile otsa, mäletad, ise vajutasid viimase piisa sinna peale... Laps juba võtab kahvli, et arglikult esmakordselt elus ketšupita makarone proovida, kui mina ei saa oma jutuvada pidama ja lisan: ...ainult ketsupi lõhna veel tuli.
.
Rassul silm säramas: kui oli lõhna, peab olema ka ketshupit... Ja no koos Tölliga mindi mu mõrtsukalikku pilku ignoreerides (milles kogu meie meespere on väga osav) prügikasti juurde, urgitseti välja pudel ja mu kriisetest hoolimata pitsitati sealt pool teelusikatäit sodi välja!! No pudel enne loputati kegelt üle, aga see mind ei lohuta!! Sajatasin veel, et sotsiaaltöötajal on asotsiaalne pere, aga keda see huvitas... Laps sõi ja kiitis, küsis juurdegi ja teise portsu pistis kinni ilma igasuguse punase pastata!!!
.
Ela siis sellistega, töö tuuakse koju kätte!
No comments:
Post a Comment