Hommikusöök koos tsirkusega...

Küll oli eile tore õhtu... Kallis Töll pani lapsed kl 20 voodisse, mina sain dushi all käia, varbaid kreemitada ja teed lürpides CSId piiluda (ja muidugi Kaarli lõputut laulujoru kuulata, sel lapsel oma ristiisaga mõndagi ühist)... Läksin siis ka ühel hetkel koikusse... Ja hakkas pihta...

.

Emme, emme, kus sa oled? (Moor jookseb tulistvalu teise tuppa ennast näitama....)

Issi, emme, ma tahan teie juures magada...(See hääl kõlas juba päris mu padja ligidusest, tõmbasin siis koomale ja lasin Rassul meite vahele ronida)

Issi, emme, miks teil siin nii palav on? Ma lähen oma tuppa tagasi... (Moor kablutab kaasa ja paneb öölambi põlema... )

Emmmmmmmeeeeeeee, mingi kole liblikas lendas mulle vastu silma!!!! (Moor tormab paanikas Kaalut lohutama ja kahtluseuss närib mind siiani, et see "kole liblikas" oli nt pehme mänguasi, millega unetu oma unehõlmas suikuvat venda äratada püüdis)

.

ja kui lapsed järjekordselt tudivad hiilib Moorikene öist aega arvestades äärmist järjekindlust üles näidates tagasi oma voodisse... Kuid veel enne, kui ta uinuda suudab...

.

Emmmmme, issssi, mul on oma toas liiga paha uni! Ma tulen teie juurde tagasi (ja tuligi!! Moor teeb ruumi ja valvab, et laps kahe teki alla ei satuks ega unise Tölli all lömastatud ei saaks)

Emme, millal me üles tõuseme, kas ikka on veel öö, ega ma Sinu sõber enam kunagi ei ole (ja siis võttis mu kaela oma raudsesse haardesse ja uinus)

Emmme...emmmeee...uuuuuuks (Ma ei tee välja ja varsti saabub teises toas vaikus)

.

Hommik, Moor teeb silma lahti, krt!!! 7. 32 ja tööpäev algab teadagi kl 8, lubasin enne ju lapsed ka veel ära viia, kus on Töll ja miks ta mind üles ei ajanud... ??!!

.

Töll on all ja ütleb, et lasi mul magada, sest kui oleks üles ajanud, oleks sõimata saanud ja kui ei ajanud, siis sai ka, aga natuke hiljem!! Seepeale jäi minukesel üle vaid nentida, et kui oleks varem ajanud, siis oleks ma lapsed ise viinud, aga nüüd jääb see töö ka talle... Mu kael oli kange, pool keha koos käega surnud, nägu paistes, juuksed kui kunksmooril (see eileõhtune peapesemine)...

.

Viskasin siis vorsti leivale ja hakkasin nosima, kui kuulsin, Karluti resoluutset teadet: emme, ma ei viitsi enam magada! Õnneks läks issi talle tere ütlema, mina hävitasin lapse eest salaja kohukest, sain napilt paberi prügikasti ja kohuka suhu... aga no kurgust ta edasi ei läinud ja läkastamist oli ikka omajagu... Ei tasu ikka nii ablas olla ja laste eest salaja maiustada...

.

Istusin siis äääääärmiselt mornina laua taga ja püüdsin tunnetada, kuidas eluvaim mu keresse sisse poeb (aga see oli vaevaline pugemine), kui kallis Töll eriliselt õitsele puhkes, rääkis lapsevanema rõõmudest, kallistas mind ja laulis hüpeldes ja asjakohaseid kehaväänamisi sooritades reibastavat laulu: See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen... Sest et igapäev püsivalt on vaja karastada end kraanivees või kuidagi niimoodi... Ja ta sai mu naerma, kõigele vaatamata... Põgenesin naerusuiselt kodunt ja tundsin äärmiselt mõnusat värsket lõhna õues... Talvine vihmasadu oli suisa kevadise illusiooni suutnud luua:-))

.

Aitähh kallis Metsatöll, et Sul oli mahti oma huumorimeele riismed täna hommikul üles otsida ja mulle appi tulla! Ja ära nüüd selle peale liiga ülbeks ka mine!!! Ülejäänud päev on olnud päris mõistlik...