Unistuste uduloor...

Kui palju on tänapäeval mahti ja aega unistada... Hetkel eluperiood sinnamaale jõudnud, et iga minut läheb laste, kodu, töö, mehe, loomade, sõprade ja natuke ka tühja-tähja peale.

Millal aga tuleb see aeg, kui Moor istub kuuvalgel võrkkiiges, vaatab kerkivat udulaama, tunnetab kastepiisku langemas näole ja juustele (Moori juuksed on nimelt tundlikud) ja lihtsalt unistab... Kas ta jaksab siis veel meelde tuletada, kuidas unistamine käib? Kas leidub siis veel sisemuses seda hõbehelgiga sädet, mis looritab silmad ja laseb mõttel minna nii kaugele-kaugele, kuhu keegi ei näe, ei kuule...

Aga Moor unistaks väikestest asjadest, kui tal selleks mahti oleks. Ta unistaks, et kratid on alati terved, et Metsatöll vaataks teda sellise pilguga nagu vaatas 8 aastat (väike lialdus on unistustes lubatud) tagasi... Moor unistaka ajast endale, et tantsida, lugeda, maalida tassile sigrimigrit, külastada toredaid sõpru, sügada koeri, käia vannis, ehitada sauna, et unistada... Moor unistaks veel paarist kratist, kes oma rusikaid imeks pidades neid mõnuga avastaks (mis siis, et nad ei lase järgmisel viisaastakul öösiti magada jne). Moor unistaks rahutundest oma hinges, teadmisest, et aega on ja jääb ülegi... Moor mõtleks ka headusest ja selle hulgast indiviidis ja ühiskonnas... Moor tahaks teada, kuidas ta saaks seda hulka suurendada, kas prügisorteerimine, laste kallistamine ja vanaemale helistamine aitavad kaasa? Moor unistaks lahkestest nägudest ja positiivsetest mõtetest, vikerkaarest ja vihmasipsust, lilledest ja muusikast... heast toidust, mille Moor ise kokku segab ja hiljem koos toredate sõpradega naudib...

Kas Moor on liiga nõudlik? Ei ole, ma ei NÕUA ju seda kõike, ma ainult unistaksin sellest, kui rohkem mahti oleks... Lähen nüüd ja loodan, et ka unistamata jäänud unistused saavad vahel teoks, nii kogemata!

Puhkus otsas!

Ja oi kui kiire see aeg oli! Mõtisklesin isegi paar korda, et viimased kaks aastat oleme lastega ikka rohkem kodused olnud, käinud ja teinud mõned sõidud, võõrustanud, keda vaja, aga noh... Nüüd on klutid nii suured, et saab vabalt autosse istuda ja minna kasvõi maailma otsa... No Jõgevani vähemalt;-))

Ja viimane üritus enne töölenaasmist oligi sealsamuseski käimine. Oi-oi, kui osavalt Kaarli ristiisa uusi larpareid värbab... Hea kohe oma käe järgi kasvatada ka. Ime, et meie issikene veel pole pandud mõõku sepistama ja kilpe meisterdama, aga küll see aeg peagi koidab. Lapsed olid head, väikesed naginad, aga seda ikka juhtub. Suured olid ka head, Helpsiga sai saunatatud ja sääskede kiuste naistejutte puhutud... On ikka sarnased need väikeste lastega emade lood... Ma olen natuke eespool, aga no nii tuttav oli kuulata ja meenutada, kuidas meitel need asjad paar aastat tagasi olid... Pea vassstu!! Ja tead, mul oli Kaarel alates viiendast elukuust sellise rütmiga, et läks magama kell 1 öösel ja tõusis hiljemalt kl 7... Ja niimoodi umbes pool aastat, siis hakkas nagu varem uinuma... Hoidku taevas Sind veel selle eest!!

Meite Karlutt vaatas küülikuid, kes puuris näkitsesid, vaatas, pani näpugi suhu ja teatas siis, et emme, jänesed on kapis! Ma siis itsitasin ja harisin oma last puuride teemal... Täna oli mahti seda kildu Metsatöllile ka seletada, Kaarel kuulas kõrvalt ja teatas, et "ei, emme, jänesed elavad puuis" - mis mul muud üle jäi kui ennast rumalukeseks tunnistada.

Lapskeste ristsed toimusid ülipalava ilmaga Nõo kirikus, isegi pühas majas oli soe! Vanem kratt protestis enese piserdamise vastu erilise jõuga, aga ära ta märjutati ja pattude küüsist päästeti... Karlutt aga itsitas mõnuga seni kui venna kisa teda globaalse ahastuse küüsi kiskus ja samuti nutunägu tegema sundis.

Käisime veel Pärnus, Vasalemmas, tädi-Merle juures, tädi-Marise juures, tädi-Aili juures, vanavana juures, vaatasime Koidulat (tehakse ikka saasta küll) ja moor kaes Carmenit ka (vaala surm on jube komöödia), kanuumatkal ja siis võtsime ise ka posu külasid vastu... Väga tore kõik! Ja nüüd läbi ja orjus käes, kui seda remonti siin ei oleks, siis võiks lausa lustiga tööl käia, aga pakihunniku otsas on natuke raske keskenduda ja ühtegi asja ei leia üles jne.

Nüüd ma ei ütle enam midagi, jutt läheb enda jaoks ka liiga segaseks... Peagi kriban taas, no vähemalt siis, kui Karlutsiku adenoidid unustusse vajuvad;-))

Moor metsast väljas;-)

Oi kus oli jaanipäev... Ja kus sadas vihma... Päike käis just niipalju väljas, et ülemaakeraline vikerkaar luua...

Käpsid oli kohal ja Kaido ka... Indiaanisugemetega kasteheina-saun oli öösel täiesti erakordne ja eemalt vaadates kindlasti ka müstiline... Ronivad koopast välja miskid tontlikud aurukogud, kel pole ei tegu ega nägu ja plärtsatavad sulpsuga tiigivette, ohivad ja ruigavad seal suurest mõnust ja siis keksivad lõkketule ümber aru pidama, kas protseduuri korrata või mitte... Väga lahe, loodetavasti jääb see koobas üles vähemalt uusaastani... Kui tulvavesi minema ei vii...

Pr. Käpsi ettepanekute ja superkokkade ahvatleval eeskujul sai grillitud banaane beekoniga... Väga huvitav kooslus, ja mitte üldsegi paha!! Vardasai oli laste hulgas vähemalt popim, mitte küll need jupid, mida tõrvikuna särisemas nähti, aga noh... tegijal juhtub...

Ja kui see Käpsi-Kaarel ongi seline ladna sell, siis on ikka tore küll... Selliseid võiks kaks korraga kah olla!! Ei tee häält, ei vaja pidevat käehoidmist... Igati asjalik ja arukas ja iseseisev tüüp... Juba mõnekuuselt... Peaks Helpsi vist hoiatama, et ärgu kiindugu midagi, varsti laseb kutt mingi kahtlase lehtsabaga jalga ja asi mutt!

Igatahes oleme nüüd Vasalemmas ja külastame Harjumaiseid sõpru... Ja ülestõus on alanud, seega lähen emmema!! Paari päeva pärast tuleme koju ka!!!

Suveloba

Kodus on ka hea... Väga hea... Täna öösel magasin üle mitme aja kui kott, koeraksed ajasid une vahepeal minema, aga siis tuli see hoobilt tagasi ja vastu hommikut hakkasin juba vähegi sündsat aega ootama, et tõusta ja pesta lõusta... Meil ongi mõned sellised "peresalmid", mis on valdavalt abikaasapoolsest päritoluperest tulnud, näiteks:
aeg on tõusta, pesta lõusta;
*****
miks magate nii kaua,
ei tõuse ülese,
ei kuule kuke laulu,
ei lähe pissile; (seda lauldakse marsitaktis)
**********
Ära ole vihane, minu väike tihane...
*
Ja see viimane viibki mossunäo minema, enamasti vähemalt!!!
*
Hommik oli aga äärmiselt kaunis, hein kastene, õhk karge... Valmistasin siis perele ärkamiserõõmuks rabarberikisselli ja ümisesin niisama ringi... Võrratu hommik! See aeg ise-enda jaoks on viimastel aastatel olnud tõeline luksus, nüüd on seda tänu lastesõbralikule kaasale ja "suurtele" lastele juba võimalik aegajalt leida, tänu vahepealsele mõõnaseisule oskan hinnata iga minutit (mitte küll alati sihtotstarbeliselt kasutada, aga kes tuleb ütlema, mis on hetkel otstarbekas?) ja tunnen suurt rõõmu omaette olemisest, vaikusest, sisekõnest jne. Kodus juba tegevuse puuduse üle kurta ei saa...
*
Muruniitmiseks, mis võtab meie paaril hektaril ikka meeletu aja, on meie Töllil nüüd vennaga kahasse suurepärane pealistutav mänguasi!! Ja te eksite, kui arvate, et Moorikene ei püüdnud inimloomale selgeks teha, et nõudepesumasinat kasutame me aasta läbi (mitte kolm murust kuud) ja et see on odavam ka veel.... Ei, selle väite peale joosti hirmuga kohe poodi ja toodi traktor ära... ei, viidi venna juurde, sest tollel oli muru pikem.... Uhhh, kuidas ma ei salli kahasse asju!! Kes parandab, kes rohkem kasutab jne... Ei ole mõtet suhteid rikkuda... Eriti veel inimestega, kes kunagi meie toona kolmeliikmelist peret Tallinnasse ei saanud viia, sest nende Kassil (kenasti kassipuuris) oleks liiga kitsas hakanud.... No jah, elu on aga elu ja mehega vaielda, kui küssaks on mõni möirgav mänguasi.... nehh, mõtetu...
*
Jaanipäev tõotab aga vahva tulla! Käpapere laekub külla ja lapsed saavad madistada... Isakarule sai kunagi oma saunatust kurdetud ja nüüd ootan põnevusega, kuidas ja misugune arhitektuuripärl õuele kerkima hakkab:). Sõber Kaido lubas ka sattuda ja äkki astub veel keegi läbi.... Kasteheina väravad on jaaniööl valla ja ruumi jagub kõigile, kes teed tunnevad;-)) Kes ei tunne, tulgu lõhna peale! Lõhnab koogiselt, lihaselt, metsaselt, muruselt jne... Äkki saunaselt ka:--)))
*
Järgmised nädalad puhkan ja puhkan ja puhkan koos oma kahe krõlliga!! Loodetavasti vanimal ikka ei ole entsefaliiti, aga need tulemused saame alles neljapäeval... Uhhhh, ootamine on asi, mida ikka kõige raskem taluda on...
*
Võiks ju veel kiruda meditsiinisüsteemi ja arstide nappust esmaspäeva hommikul lastehaiglas... aga las ta olla!
*
Võiks ju kurta raskete otsuste üle, aga eks Moor ise need raskeks mõtleb, ei keegi teine...
*
Tahaks tänada blogiviiruse levitajaid... Olen saanud ise ka nakkuse edasi anda ja see on tore, jõudu uutele ja vanadele! Ootan uusi postitusi...
*
Kudzule veelkord mõnusat paisumist, see on nii armas!!
*
Perele, kes leinab... hoidke kokku!!

Santorini...

Kõiksepealt, ma juba eile kirjutasin sellest, aga siis läks progre hulluks ja sõi mu eepose ära... Täna samaväärset teksti kuulda on lootusetu, aga midagi saab ikka kirja pandud...

Seega, saar:

kivine, vulkaaniline, imesoe, tuuline, rahvarohke, rolleriküllane, huvitav, lahke, inimsõbralik, tagasi kutsuv...

Hotell: Andrease stuudio tuba nr 3, kesktänava ääres, vaade eeslitele, ka suurele kaljule, kõrvus pidev mootorimüra ööpäevaringselt (aga teisel päeval enam eriti ei märganudki), süüa ei anta, basseini ääres baar ja lamamistoolid, TV näitab kolme kohalikku kanalit...

Rand: must liiv, mõnus vesi, päike, Porto Castello juures tasuta toolid, mujal 5 juurikut 2 tk päevaks... Snorgeldada saab, aga ega superelamust ei saa, kes otsib Punast merd, see mingugi Egiptusesse...

Ekskursioonid: üks Embachipoolne, buss-laev- buss, vulkaanisaar ja väävlised kuumaveeallikad, külasaareke ja kõik... (miski linna vaatamine nüsiti sealt otsast maha)

Ise käisime läbi kõik nö linnakesed, ronisime üle suure kalju, otsisime üles punase ranna jne...

Toit: maitsev, saab hakkama 60 senti nägu (süües makarone) aga ka 16 juurikut nägu, süües kreeka salatit ja praadi värki... Superteenindus ja maitsvad toidud Vulcanos, mis asub rannapromenaadil, Portol pole ka viga... Odavam tänavatoit on pita cyros, miski liha ja salatiga paberisse keeratud pannkook...

Imelikud asjad: tomatid ja viinamarjad kasvavad sooja tuhataolise kuiva pinnase sees ja keegi neid ei kasta, vabapidamisel loomad...

Mitte väga meeldivad asjad: elektrikatkestused, Embachi reisikorraldus, hõõruvad jalanõud...

Imeilusad asjad: päike, kuuvalgus (veel ilusam kui päike), positiivsed inimesed, pagarionu, kes iial ei maga, õhtusöögid, "kalliskivid" rannal, käestkinni lonkimine mööga öist rannapromenaadi, päikeseloojang, päikesetõus pealpool pilvi jne

Unenäod: igal ööl nägin ma unes, et üks või mõlemad mu lastest on kadunud või kuhugi unustatud... Igal ööl alates saabumisest... Viimane öö enne äratulekut olin nad lasteaeda unustanud, läksime koos kaasaga järgi ja saime hullult sõimata, kell oli 19.45, aga seal oli veel terve kari tatiste ninadega lapsi.... Meie pesamuna hõikas " emme tuli!!!!"

Lapsed: esimene päev Lähtel, teisel päeval suure kluti streik ja mäss ja suhtekorraldus tõid vanaema Liivi kohale ja nad "päästeti".. Edasine nädal kulges siis kodus ja vanade juures, vahelduseks puugidraama ja antibiootikumid, lehtsabad, kes kavatsevad jätkuvalt meile kolida, sest mu vanem poeg on nii sarmikas... Igathes olid kõik elus ja terved, kui Moor lõpuks saabus ja tibusid üle lugema hakkas...

Kas läheks veel?: kasvõi kohe!! Ja lapsi võib sinna ka kaasa võtta!

Mis kodus ootas: põlvini, kohati nabani muru ja 7 masinatäit pesu... Ja tööleminek ja koerakesed ja noh, tare ikka ohkas kergendatult, kui nägi, et pererahvas ikka edukalt tagasi... Näis ütlevat, et no on siis vaja tuulduda kusagil, kui siingi on nii ilus... On küll, väga on ja nii tore oli...

Moor on nüüd väsinud ja saab aru, et seda ei saa iial sõnadesse panna, aga midagi ma vähemalt üritasin ja Moori jaoks on iga sõna taga terve lugu... Ja see lugu kestab ja on minus alatiseks, ma loodan...

Rongaema, kas ikka tõesti?

No vaja paar rida ära kribada, muidu arvate, et tormid on mu metsa kinni jätnud või vihmavood tee minema uhunud! Pale ühe suure puu, mis risti teel lesis ja mind koju ega Tölli kodunt minema ei lasknud, polegi midagi erilist olnud, isegi elekter on pea pidevalt paigas püsinud:)

Olen teinud palju tööd ja järjest enam tundub mulle, et raban siin üksinda... Kui ise midagi ei liiguta või karmilt ei kamanda, siis lihtsalt kõik seisab ja roiskub! Ma ei saa niimoodi tööd teha ja see on ikka tõega ebameeldiv, aga ma püüan endale öelda, et olen lihtsalt egoistlik ega pane tähele, mida teised teevad ja tähtsustan ainult oma panust... ja selle tagajärjel tundub, et teised suurt ei tee.... äkki see ongi nii, äkki...

Järgmisel nädalal sõidame Metsatölliga maad avastama. Seekord Kreeka pisikesele Santorini saarele, loteriimajutus ja vabadus minna sinna, kuhu tahame ja just siis, kui isu tuleb. Nii hästi kõlab ja kuna oleme üht sooja reisi plaaninud-oodanud, vahepeal lootused maha matnud ja nüüd siis jälle üles soojendanud juba sügisest saadik, on meie rõõm ikka suur küll... kuid...

lapsed jäävad ju maha... Mul oli algul sellega raske leppida, kuid kalli kaasa veenmised ja kaine mõistus näitab, et nii on vist hea küll... Lapsed saavad vanaemadega suhelda ja meist puhata, meie saame ka olla korraks jälle mitte ainult lapsevanemad vaid lihtsalt abikaasad ja reis tuleb kahekesi ka oluliselt odavam;)

Aga teiele, kallid "rongaematajad", keda ei ole mitte vähe olnud, pean ma ütlema, et mina ei tulnud ühele teist etteheiteid tegema, kui laps 3kuuselt lasteaeda viidi, ei tulnud teisele ütlema, et nädalate kaupa last vanaema juurde jätta, et ise tööd teha on natuke vara ja ei tule ka, sest kõigeks on põhjused ja inimesed teevad nii nagu sel hetkel tahavad/oskavad/suudavad... Ja kui mõnel on nii kade meel, et ei ole kedagi, kellega koos saarele sõita, siis mina ei ole selles süüdi!

Ja ma olen väga rõõmus, et mu lastel on vanaemad, kes on nõus neid hoidma, et mul on abikaasa, kellega ka nüüd, 8 aastat hiljem tahame koos käia ja olla, tahame kogeda uusi kogemusi ja kohata seninägematuid imesid, kellega meil on ikka veel millestki rääkida, midagi arutada ja luua - koos.

Ja see reisinädal teeb meist kindlasti hoopis paremad lapsevanemad, sest me tuleme tagasi uue energia ja loovusega, uute kogemuste ja seiklustepagasiga...

Ma ei taha saada kibestunud kurjaks (üksik)emaks ja kui ma enda ja oma pere eest ei hoolitse, siis allasurutud vajadustest ja soovidest see just algabki!

Seega, heia, Santorini ja ega vist enne ei kriba, kui tagasi jõuan! Energiat täis ja silmad imestusest punnis... Loodetavasti:)

Kõike kena kõigile, ka "rongaematajatele", tehke silmad lahti ja elage!

Kiire kulg ja kolm titte!

On nüüd alles ajad olnud! Tegin õieti, et puhkuseperioodil rohkem ringi tõmblesin, kuigi mine Sa tea, üksinda kodus lebotada oleks ka võinud lahe olla, aga tühja siis lessamisest välja tuleb, kui igast nurgast vaatab vastu mõni tegemata kohustusejurakas. Külla ma igatahes kellelegi ei jõudnud ja puhkus lõppes vägivaldselt, kuna oli vaja päästa meie väikelinna au ja platseeruda kohtupinki seletusi andma... no ehk saame selle asja lahendatud ja veel vägagi positiivselt, kui advokaadil midagi ära rikkuda ei õnnestu (viimatisel protsessil teda ei viibinud, oli välislähetuses).

Igatahes jõudis kätte see kolm korda edasi lükatud aeg ja Metsatöll laskis kurjadel meestel oma mandlid ära kaksata... Ja siis oligi mul kolm titte ja kogu majapidamine kukil! Tee püreetoitu ja tassi jäätist-jogurtit tonnide kaupa koju... Lõunavaheajal perele süüa ostma, et õhtul ei peaks krattidega kauplustes aelema, siis sõidan selle koju... Ja see üksinda rääkimine, mõistatamine, varsti võin aliaseprohviks saada, aga ehk hakkab ta ikka enne rääkima! Ja no kuulnud on mu kallis kaasa nii mõndagi, mis juba üle seitsme aasta varjul olnud... Ma kujutan ette, et kui kõri korras, siis räägib ta ühtesoodu mitu nädalat, et kõigele vastatud saaks...

Aga 5 nädala pärast on jälle puhkus, kolm nädalat jutti ja katsugu keegi mind siis tööle sundida! Kui viiepäevasest puhkusest on kaks väljakutset (lisaks muud kõned), siis ei taha mõeldagi, mis pikema perioodi puhul saama hakkab! Ja no siis tuleb perepuhkus, st. mina ja lapsed! Mees saab enne ilma lasteta ära puhata!

Igatahes on praegu energiatase kõrge, meeleolu stabiilselt positiivne ja suutlikkus mitmekordne... Homme õhtul saabun koju hilja, tahaks näha, kuidas Töllu unejuttu võimleb:) On kellelgi spioonikaamerat laenata??

Kallistan sõpru ja luban, et kunagi teen oma lubadused ka teoks!