Jõulusoov

Et oleks aastalõpus aega märgata
ja kalli kaisus laisalt ärgata.
Et oleks keegi sülle pugemas
ja salasoove silmist lugemas.
Et oleks soojust, hubasust ja lumma
ja mõni mõttehetk täis vaikust tumma.
Et oleks natukene abi võluväest
ja see, mis kaunis oli, ikka kauniks jääks....
(MM)

Hoidke siis ennast ja oma lähedasi...
Mõelge sõpradele, kes kaugel...
Tundke, hingake, olge...

Mis siis, et lund ei ole!

EMO

ehk kuidas ma oma laupäeva veetsin.
Juba reede õhtul hakkas kõhus valutama, no pigem nagu rindmiku piirkonnas ja valu oli ikka selline, et lõi hammaste ja kõrvadeni välja. Öösel sain ikka natuke magada ka (eelnevail päevil lähetuses käies jäi öö tänu pikkadele jutuajamistele kasinaks).
Valu ei läinud aga mitte üle ja laupäeva varasel pärastlõunal saatsin pere mehe onu juubelile ja sõitsin ise (täitsa loll, kes valudega rooli ronib!) Tartusse.
No seal nad siis lasid mul natuke oodata, siis mõõtsid vererõhku ja leidsid palaviku. Viimasele vaidlesin ma muidugi vastu ja teatasin, et mul pole KUNAGI palavikku. Igatahes pandi mind pikutama, võeti verd ja siis tuli üks noormees, kes nägi välja nagu 18 aastane jumbu ja teatas, et tema on ARST. Ja küsis häbelikult: Ma nüüd katsuksin Teie kõhtu, kui tohib?! Ma olin lahke tüdruk ja lubasin küll. No ja siis tuli UH ja veeni mingi rohi tilkuma (ma muidugi vaidlesin algul kanüüli vastu ja ütlesin, et ma lähen kohe koju ja ärgu seda pangu, aga jälle tegid nad, mis ise tahtsid).
Ja no lõpuks nad lasid mu koju, käskisid mingeid kapsleid süüa, palju puhata, üldse mitte muretseda ega stressata ja hoiduda šokolaadist, praetud/soolatud/marineeritud toidust, pähklitest, seentest, koogikestest, gaseeritud jookidest ja no äkki mõni (lemmik)söök oli seal veel. Diagnoosiks gastriit. No jah, varsti saan siis maohaavad või? Olen juba selles eas...
Niisiis, kullakesed, järgmine kord, kui teile külla satun, siis palun varustage ennast kaerahelbepudru ja alkoholi- ning mullivaba vahuveiniga:)

Ikka teie!

Buss

No lastekodul on bussi hädasti vaja... Ja nüüd töötangi poole kohaga Facebookis:)

Kõik saavad annetada ja annetusele ärgitada meie kodulehe www.elvalastekodu.ee kaudu

Ilusat ja lähen tagasi FBsse:)

Vabad päevad...

Sel nädalal olen saanud tunda, et kui on kaks vaba päeva, tuleb järgmised päevad kaks korda tublim olla... No jah...

Ilmselt olid need selle aasta viimased vabad päevad! Ja mida ma siis tegin kah...

Neljapäev - koristamine, lastega õppimine, haiglas vanaema külastamine, Hga Mokas ja kinos käimine. Vaatasime Videviku koidukuma või miskit. No oli jah armas... ja noh ma ei teagi kohe...
Reede - lugesin voodis raamatut kuni kl 11ni:) Vahepeal sõin natuke ja siis lugesin edasi... See oli hea, sest kodu oli korras ja lapsed koolis ja oligi päris MINU aeg! Siis muidugi söögitegemised ja natuke kudumist ja siis oli lionsite aastapäevapidu, kuhu panin ühed überlahedad britist toodud kingad jalga ja noh, vajasin ikka natuke talutamist ka, aga ühtegi konti ei murdnud. Õppetund - kui on jalas 10 cm kontsaga kingad, siis ei tasu allamäge kõndida, ikka ainult ülesmäge!
Laupäeval tegin kõrvitsat - tavalises- ja õunamahlamarinaadis. Küll oli hea! AGA kui raske töö see on!! Koorimisest olid rakud peos, lõikumisest õlad haiged ja tõstmisest/keeramisest käed valusad. Õppetund - leia endale mehine kaaslane, kui hoidiseid teed.
Pühapäev - advent, mil valas päev läbi vihma. Ma siis tegin süüa. Juustukana ja shokolaadiasi, mille nimi oli umbes nagu fontant. See viimane oli nii hea, et kaasa ütles, et sellest võib joobe saada. Ja no see on tema suust juba ülim tunnustus, tavaliselt öeldakse, et sõin ju - järleikult maitses! Õppetund - kui tahad saada toidu eest kiita, siis lase voolaval shokolaadil valge jäätisega kohtuda...

Ja nüüd siis töö-töö-töö....
Olge terved ja sõitke ettevaatlikult!

Naise elu...

... on ilmselt viimase sajandi jooksu väga palju muutunud. Pean silmas eelkõige neid rolliavarusi, mida endale suure rõõmu ja õhinaga haaranud oleme. Kes ja kui palju, eks see on pisut erinev, aga siiski.
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.

Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.

Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.

Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?

Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)

Ilusat teile!

Sügis

See on selline pime ja hämar aeg. Tekib tunne, et oleks vaja juba hakata aasta peale tagasi vaatama, mingeid väikseid soove tulevikuks soovima ja selline mõtiskelu vajaks veidi aega. Asutused nagu minu leivaisa aga sellisel ajal ei puhka - ei tõmba hingegi enne kui jaanuaris... Ja eks siis saab lükata need vaiksed ja sulnid mõtisklusehetked edasi.

Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.

Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...

Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))

Raske

Vahel on nii raske teha valikuid, langetada otsuseid, kas anda alla, punnitada veel... Eriti oma töös... Kui palju on kohti, mil meie otsus lükkab liikuma laviini või peatab üleujutuse... Kui palju liblika tiivalööke, mille mõjud on ettearvamatud, mille möödumist ei märka ja tagajärgi ei teadvusta...
Kas saab hiljem otsida süüdlast või raputada endalt süüd... See on elu - meie, nende, teiste - aga ikkagi vaid elu. Lapitekk, mille jrgmise tüki suurus, struktuur ja värv ei ole ette näha, vahel harva ehk aimata... Kui tihti satume tükile, millest unistanud oleme? Kui tihti tuleb ületada värvilaike, millest iga hinna eest hoiduda tahaks? Kui palju me valime ise, kuipalju teised meie asemel...

No jah, väike dissonants on aimata...